Meditatsioon šampanjast ja tulpidest

Kas on olemas olukorda, millisesse šampanja ei sobiks? Küsisin selle küsimuse endalt, kui keset koroonamöllu, väsinud koristamast, pestud kardinate ülesriputamisest ja kogu ärevaks tegevast infost, mis otsapidi tasulise maksumüüri taga ning seetõttu eriliselt frustreeriv, asusin lugema viimaseid artikleid, mis avaldatud šampanjast. Sest see on teema, mis aitab mõtted viia radadele, mida heal meelel kõnnin nii päriselt ehk kohapeal Prantsusmaa kõige põhjapoolsemas veinipiirkonnas ringi seigeldes kui ka virtuaalselt. Et täna on olukord ärev ja veelgi ärevamaks tõotab minna ning mul endal kaks reisi kevad-suvel Champagne maakonda suure rasvase küsimärgi all, püüdsin end lihtsalt korraks välja lülitada ning mediteerida mulle meeldival teemal ilma mistahes pingeid lisamata. Optimistina loodan, et kõik selleks ajaks siiski laabub. Pean sestap iga päev ja praktiliselt lausa iga tund läbirääkimisi elik kirja- ja kõnevahetust kõigi asjassepuutuvate osapooltega, kes kõik eraldi ja üheskoos on isenenest mõistvad, abistavad ning loodavad olukorra peatset lahenemist. Abikaasa on mulle pannud juba hüüdnime "šampanjapartisan". Aga et lihtsalt korraks kogu selles möllus peatuda, lubada enesele mitte midagi tegemise kapriis, välja arvatud kerge lugemine ja mõtlemine ning mõnus meditatsioon, seda ka tegin. Etteruttavalt, mõnus oli.

Kõigi nende sissejuhatavate mõtete taustal tuli kuidagi kusagilt oma küsimusele vastust otsides trillerdav võrdlus tulpidega. Valgete tulpidega, kui olla päris täpne. Minu jaoks lilledega, millest üle ei ole ükski teine õis. Jah, valged lilled, mu lemmikud, eeskätt kallad, mis olid ka mu pruudikimbus, aga ka roosid, freesiad, liiliad (kui nad ei lõhna, ja õnneks leidub ka selliseid sorte), on üldse väga erilised. Ent valged tulbid on miskipärast minu jaoks neist kõigist kaarega üle. Nii nagu vahuveinide kuningale šampanjale ei saa vastu ükski tema kannupoiss. On kohe kuidagi nõnda kujunenud. Sest valgete tulpidega saab öelda lõpmata palju. Esitkes muidugi PALJU ÕNNE! Pulmadeks, sünnipäevaks, leeripäevaks, ristseteks, kooli lõpetamiseks ning uude ellu astumiseks. Aga ka ARMASTAN SIND, AUSTAN SIND. OOTAN SIND. Minu jaoks ka TUNNEN KAASA. Ja ka lihtsalt HÜVASTI. Oleneb vaid, kuidas nad köita ning kui suur või tagasihoidlik kimp parasjagu on. Valged papagoitulbid ehk Super Parrot'id on aga ekstra klass. Nendega saab veelgi enam meeliskleda. Isegi vigurdada. Juba ostes tõstavad nad tuju ning neid vaasi asetades on tunne tavapärastest veelgi erilisem. 

Ent kas pole mitte nii ka šampanjaga? Sellega saab öelda täpselt samamoodi palju, saata lausa lugematul arvul sõnumeid. PALJU ÕNNE! PALJU EDU! PALJU RÕÕMU! Mistahes ilusaks sündmuseks, olgu hälli- või muuks tähtpäevaks või õnnestumise tähistamiseks äris. Samamoodi ARMASTAN SIND, AUSTAN SIND, aga ka OLEN MÕTETES SINUGA, kui on raske. Ehk siis sobiv ja hea igas olukorras. Rääkimata šampanjade eliidist, eeskätt aastakäigu ehk vintage šampanjadest, mille avamine on kui tähtpäev ise ning mis muudavad ainuüksi oma olemasoluga ümbritseva atmosfääri pidulikumaks ning eriliseks. Keegi tark on kusagil öelnud, et kui sul on pudel šampanjat, oled oodatud külaline igasse seltskonda. Kui meil on hetkel kõik seltskondlikud koosviibimised kas otsesõnu keelatud või palutud neid vältida ka väiksemas versioonis, on ometi võimalik avada pudel oma lemmikšampanjat kodus ning tunda, kuidas iga sõõmuga voolab soontesse killuke rõõmu ja seda mitte alkoholist, mida pudelis šampanjas on enamjaolt vaid 12%, vaid eeskätt heast tundest ja rõõmust, et elu on elamiseks ning ei pea ilmtingimata ootama mingit erilist hetke, et seda tähistada. 

Foto: loo autor.

Kiikame korra ka ajalukku. Tulp (Tulipa) on sibullillede perekond liilialiste (Liliaceae) sugukonnast, kuhu kuulub umbkaudu 100 liiki ning mis on looduslikult peamiselt levinud Euraasia steppides ja poolkõrbes. Tulbi sibul uueneb igal aastal ja moodustab palju tütarsibulaid. Aiailutaimena ja lõikelilledeks kasvatatakse aedtulbi (Tulipa gesnerana) rohkeid sorte ning neid on aretatud umbes 10 000! Esimesed kirjalikud teated tulpide kohta pärinevad 12. sajandi algusest Piibli joonistelt (ornamenditud algustähtedelt). Lääne-Euroopasse jõudis tulp 16. sajandil. Esmalt 1551 Austriasse, 1593 aga juba Hollandisse, kus 1620-ndatel aastatel puhkes tõeline tulbihullus, mis saavutas haripunkti 1634-37, kui uue aretatud tulbisordi sibula eest maksti muinasjutulist hinda. Ka nüüdsel ajal on tulbikasvatuses esikohal Holland, kust eksporditakse rohkesti lõikeõisi ja sibulaid. Ka Eestis tunti tulpe juba 18. sajandi lõpus. Neid kasvatati peamiselt Tallinnas, Tartus ja mõne mõisa aias. Laialdasemalt levis tulp Eestis 20. sajandi esimesel poolel ning rõõmustab täna ka kodumaal kasvava ja kasvatatuna kõiki tulbisõpru. Mõelge või oma või sõbra aiale!

Vahuveinide valmistamine ulatub ajaloos tagasi 17-ndasse sajandisse. Kui 1518. aastal pakuti esmakordselt Inglise kuninga Henry IV õukonnas ilma mullita Vin de Champagne't, siis Champagne maakonnas valminud vahuveini esitleti Inglise kuningakojas esmaskorselt aastal 1662 ehk enam kui sajand hiljem. Šampanja tähelend algas, kui Prantsusmaal hakati lubama müüa veini pudelis ning siingi oli abiks inglise klaas. Ja kuigi käib ikka vaidlus selle üle, kas esimesed teadlikud vahuveini valmistajad olid inglased või siiski prantslased, on selge, et tõeline šampanja tuleb täna vaid ühest kohast maailmas ning selleks on Kirde-Prantsumaal asuv Champagne maakond. Nii nagu tulpide puhul, on ka šampanjasid märkimisväärne arv erinevatelt tootjatelt ning erinevale maitsele. Ametlikel andmetel tegutseb Champagne maakonnas umbes 16 000 viinamarjakasvatajat ning 340 šampanjamaja. Igal aastal toodetakse kokku ligi 34-l tuhandel hektaril kasvatatavatest viinamarjadest 362 miljonit pudelit šampanjat ning keldrites on ühtekokku umbes kolme aasta tootmismahtude varu.

Et paljud ärid on täna(seks) suletud, aga e-poed ja kulleriteenused toimivad, on ehk õige aeg tellida üks kimbuke valgeid tulpe (või siis selliseid, mis enesele kõige enam meeldivad ja mäletate, neid on valida umbes 10 000 erineva sordi hulgast), võimalusel siinsamas Eestis kasvatatud, aga loomulikult ka Hollandist ehk tulpide muinasjutumaalt saabunutena ning pudelike päris ehtsat šampanjat, nii kaua kui seda veel osta või tellida saab, ning tähistada elu. Kui valite valged tulbid, pakuksin puhtalt stilistiliselt nende kõrvale mõnd Blanc de Blancs'i ehk valget valgetest, teisisõnu vaid valgetest viinamarjadest, peamiselt Chardonnay'st, valmistatud šampanjat. Kui meie vanaemad ja -isad pidid rasketel aegadel võitlema lahinguväljal või redutama märjas ja külmas metsas, on meie võitluseks olla kodus puhkeasendis diivanil või keras oma lemmiktugitoolis. Usun, et saame sellega hakkama. Kaunid lilled vaasis, pokaalis parim Prantsuse vahuvein, on see kõik veelgi talutavam, et mitte öelda ilus ja helge. Või tuleb meelde keegi, kes vajaks üht imelist kingitust? Tähelepanu, mis aitaks koleda aja üle elada? Tehke üks kõne või e-tellimus ja rõõmustage sõpra. Tulbid ja šampanja on selleks parimad! Elagem ja tähistagem elu! 

Kasutatud allikad: Aiasõber. Arvutiõvõrgus: aiasober.ee (16.03.2020); Comité Champagne: The Economy of Champagne. Aruvtivõrgus: champagne.fr (16.03.2020).