Miks ma teda armastan?

Miks ma teda armastan? Šampanjat, mõistagi.

See on põhimõtteliselt sama lihtne ja keeruline küsimus nagu miks ma armastan oma meest. Või päikest ja suve. Või kasse. Viimasest alustades: sest nad on saladuslikud, targad, lojaalsed; parimad kaaslased ja sõbrad. Päikest, sest mulle meeldivad Pipi Pikksuka, mu suure lapsepõlve iidoli,  tedretähnid ning päike toob need endiselt ka minu palgetele kuhu nad on, vaatamata lisanduvatele aastatele, ikka oodatud. Suve, sest neil vähestel päevadel, mis meile siin põhjamaal justkui laenuks antud, mu stabiilselt külmetavad jalad ei sineta ja ka muidu on mõnus olla. Oma meest, sest ta on minust tugevam (igas mõttes) ja minu jaoks, just sellisena kes või mis ma olen, olemas. Aga šampanjat? Igal naisel peab olema üks kapriis. Minu oma on šampanja. Kui lõpuni aus olla, on see tunne siiski sügavam kui vaid kapriis; palju enamat ka kui lihtne flirt. Usun, et see on tõesti armastus. Suurt osa selles mängib imetlus selle joogi valmistamiseks vajaminevast tarkusest ja traditsioonidest, ka reeglitest, mida ma teatud moel tundun jumaldavat. Kogemusel, et šampanjat nautides ei ole ma kunagi tundnud külametavaid jalgu või jalgu üldse mitte (mis "emmates pilvi" või "joonud tähti" on täiesti võimalik, sh üsna väikeste koguste juures :-)). Ja ta on minust tugevam, sest veetleb mind aina ja aina lastes tundel mõnusasti küpseda. Ma ei mõtle temast kui alkoholist, vaid kunstist, mille vaid parimad suudavad lõuendile panna moel, et auditoorium ahhetaks. See on MINU LUGU šampanjaga. Või siis mitte, sest selles tundes on toone ja pooltoone tegelikult palju enam, kui ühe hingetõmbega suuta öelda. Neid hingetõmbeid aga tahan nii kogeda kui ka jagada. Mõõdukalt. Veidi siiski glamuurselt :-). Alati elegantselt.

Ma ei mäleta esimest korda, kui jõin šampanjat. Mis ei ole šampanjasõbra poolt mitte ilmtingimata ilus ülestunnistus, aga nii see on. Esimest suutäit viina mäletan. Tallinna vanaema sünnipäeval lapsena vee pähe haugatud tulitav jook ja kibe kõrvetustunne kurgus on meeles. Pean täna sest puhtast kangest maitseta joogist nii külma peletuseks kui borši või värske lihahakke kõrvale väga lugu. Mäletan ka Riia balsamit, mida külas, kust mu juured, timmiti mustsõstramahlaga, kuid mis sellele vaatamata maitses mõru. 

Suudan meenutada Lapponia likööride ilmumist vanematekoju ning ema 40ndat juubelit, kui avastasin ploomilikööri erutavalt magusa  maitse. Tokay veine mäletan ähmaselt ka. Aga vahuveini ei mäleta. Ka šampanjat, mis pidi loogiliselt tulema hiljem, mitte. Kardan, et nii on paljude nõukogude aja laste-noortega. Aga võib-olla just sellest ajast pärinebki edaspidine valmsiolek avastada maailma suurte uudistavate silmadega.

Esimest kokkupuudet ehtsa šampanjamajaga Prantsusmaal mäletan seevastu hästi. Eriti aga vanahärra Drappieri, kes meie toreda külastusgrupiga kohtudes ning ilmselgelt seltskonda nautides ja daamidele šarmantselt silma vaadates avaldas oma pikaealisuse saladuse - šampanja - soovitades valida parajaks koguseks pudelike päevas. Härra Drappier ilmselgelt ei tea, kui palju olen temast oma sõpradele rääkinud ja seda kohtumist meenutanud. Tean, et olen tema majas taas mais ja ootan taaskohtumist hingevärinaga.

Kui  peaksin nüüd esile tõstma ja ka soovitama midagi konkreetselt imearmsa ja küllaltki väikese Drappieri maja toodangust, siis on mu lemmikuks nö iga ilmaga Drappier Charles de Gaule, alati vintage, 80% Pinot Noir, 20% Chardonnay'd, aromaatne ja autentne šampanja, mille puhul ei ole, nii tundub mulle, absoluutselt oluline toit, mida selle kõrvale pakutakse. Tõeline daamide valik! Just sellisena jäi see mulle meelde esmakohtumisel ning see arvamus on aastatega vaid kinnistunud.

Paar huvipakkuvat fakti veel. Lisaks tavapärastele viinamarjasortidele (Pinot Noir, Chardonnay ja Meunier) jätkab Drappier' šampanjamaja unustusse vajunud soride nagu Arbane, Petit Meslier ja Blanc Vrai (Pinot  Blanc kohalik nimetus) kasvatamist. Pöörates erilist tähelepanu võimalikult autentsele viinamarjakasvatusele, peetakse oluliseks ka valmivate šampanjade võimalikult naturaalset iseloomu, mh väga väiekst dosaaži. Drappier'i Brut Nature zero dosage, zero sulphur, 100% Pinot Noir on justkui puhtuse sümbol. Ja taas - daamidele suurepärane valik, kui mõttes visata puusadelt paar kilo. 

Vivat Champagne! Vivat amour!

Fotod: Internet.