Pisut veel ajaloost ehk väike sissejuhatus lugude sarjale läbi märtsikuu teemal "naised ja mullid"
„Naiseks olemine
on nii kummaline, nii segadusttekitav
ja nii
keeruline, et sellega tulevad toime üksnes naised.“
Soren
Kierkegaard
Olles teinud sissejuhatava ekskursi
vahuveinide tootmise ajalukku, tuleb kuulsate meeste kõrval vaieldamatult erilise
tähelepanu ja ka tänutundega suhtuda naiste rolli kihisevate nestete loomisel
ja populariseerimisel. Kuitahes kummastav see ka ei tundu, olid just naised šampanjatootmise
pika ajaloo alguses, ajal, mil naiste rolliks oli peamiselt
olla kodus ja hoolitseda perekonna eest, tõsi, tihti
küll halbade olude sunnil, need, kes panid aluse uudsetele ja eesrindlikele tootmisvõtetele. Samuti šampanja kui eriliselt
nauditava kihiseva joogi laiemale tutvustamisele Prantsusmaal ja ka selle laia maailma
saatmisele. Rääkimata naiste hoolest vahuveine tootvate majade jätkuva au ja kuulsuse
tagamisel tänapäeval ning kuulsate naiste veelgi kuulsamatest mõtetest hinnatuima
vahuveini kohta, mis elavad üle aegade ning loovad üha uusi legende. Ja
kuigi loo alguses tsiteeritud taani filosoof Kierkegaard on naisi pidanud kõige
kummalisemateks ja segadusttekitavamateks olevusteks, on nende panus vahuvenide
tootmisesse, arengusse ning edasise au ja kuulsuse tagamisse äärmiselt selge.
Seega, naised ja mulliveinid – naistepäeva eel just õige teema!
***
Kui kõneleda šampanjade tähelennust,
alustagem daamist, kes andis eriti olulise tõuke šampanjade tootmisele ja levikule ning kes selle eest on ilmselt ka kõige enam tuntust pälvinud.
Jutt on Madame Clicquot Ponsardin’st,
oma perele Barbe-Nicole Ponsardin, edaspidi tuntud ja tunnustatud kui Veuve
Clicquot („veuve“ tähendab tõlkes leske), kes leiutas, olles 27 aastasena jäänud
leseks ning võtnud üle perekonnaäri juhtimise, Pupitre’ meetodi, mille abil
sai senise hägusa vahuveini muuta selgeks ja läbipaistvaks, seega ka oluliselt
paremini turustatavaks. Pupitre on iseenesest püramiidjas
puidust riiul, milles paiknevad pudelid, suue allapoole. Neid käib
keldrimeister regulaarselt keeramas, et pudeli kaldenurk suureneks ning käärimisel
tekkinud pärmisade pudelit sulgevale korgile valguks. Protseduuri lõppedes pudelikael
korgi juurest külmutatakse ning kork eemaldatakse.
Korgi eemaldudes eemaldub surve mõjul ka sade. Eemaldub ka pisut vahuveini, mis
asendatakse, soovi korral lisatakse magusust timmimaks veini lõplik
maitse. Kui maitse paigas, suletakse pudel lõpliku korgiga. Tänapäeval asendavad
pupitre’id metallist gyropalette’id, milles kindla programmi kohaselt
liigutatakse pudeleid mehhaaniliselt jõnkshaaval horisontaalasendist
vertikaalsesse ning käsitöö on minimaalne. Spetsialistide arvamuse kohaselt ei
mõjuta sellise meetodi kasutamine šampanja või ka muu vahuveini kvaliteeti. Ometi viljeletakse, eeskätt
ajaloolistes šampanjamajades ning nende eriliste
aastakäigušampanjade valmistamisel, tänaseni ka pudelite käsitsikeerutamist ning eks ole seegi osa loost, mida maailma kauneimat nestet juues naudime,
mõeldes tänulikult ka madame Clicquot’le.
Pikka aega peeti Veuve Clicquot' maja ka roosa ehk rosé šampanja autoriks ning arvati, et just seal valmistati selline neste 1775. aastal ehk esmakordselt Champagne ajaloos. Paraku näitavad ajaloodokumendid, mille suure LVMH konglomeraadi, kuhu kuulub tänasel päeval ka Veuve Clicquot' maja, ajaloouurijad läbi töötasid, et esimese roosa šampanja valmistamise au kuulub siiski Champagne piirkonna esimesele ametlikule šampanjamajale, milleks on Ruinart (ka nimetatud maja kuulub LVMH'le). Dokumendid kinnitavad, et 14. märtsil 1764 müüdi just sellest majast pärinev rosé šampanja, mis muudab senist ajalookäsitlust. Ajaloouurijad usuvad küll ka seda, et sellise vahuveini valmistamine võis olla pigem juhus ehk isegi praak (lihtsalt öeldes: punaste marjade pressimisel eraldus kestadest soovitud valgesse virdesse liigselt värvainet). Küll aga tuleb Veuve Clicquot'i maja tunnustada selle eest, et just seal valmis esimene segumeetodil valmistatud roosa šampanja ehk valgele veinile lisati juba teadlikult soovitavas koguses punast veini, et saada roosa lõpptulemus.
Madame Clicquot Ponsardin oli aga vaieldamatult ka osav kaupmees ning šampanja populariseerija. Napoleoni sõdade ajal, vaatamata segastele oludele, tegi ta tõsiseid edusamme oma vahuveinide tutvustamiseks kuninglikes kodades kogu Euroopas, eriti Venemaal, suutes tarnida oma veine suure saladuskatte all ka läbi blokaadi. Selleks ajaks, kui ta 1866. aastal suri, oli Veuve Clicquot saanud väga oluliseks šampanjamaks, mille edu kestab säravana tänaseni.
Teine oluline naine, keda kindlasti esile tõsta, oli Madame Louise Pommery, samuti hilisem lesk, kellel 1858. aastal tuli pärast oma abikaasa ootamatut surma pereettevõtte juhtimine üle võtta. Villaäris oli madalseis, küll aga oli veiniäri tõusuteel ning Louise’i üks esimesi otsuseid oli villaäri mahamüümine ja keskendumine šampanjatootmisele. 1860ndatel tekkis Louise’l mõte hakata tootma kuivemat šampanjat kui senini tavaks. Sõda küll katkestas veiniga katsetamise, kuid pärast sõda jätkas kindlameelne Louise eksperimenteerimisega. Sellise uuenduse suhtes olid skeptilised isegi tema lähimad kaastöölised ja müügiagendid, kuid Louise ei jätnud jonni. 1874. aasta saaki peetakse tänini sajandi parimaks ning Pommery maja hakkas just selle aastakäiguga südameid võitma ning väidetavalt oli Louise poolt 1874. aastal valmistatud šampanja ka esimene tõeliselt kuiv ehk brut šampanja.
Lisaks, Louise hoolis oma töötajatest väga palju ning kehtestas reegli, et igal aastal tema sünnipäeval, 18. märtsil, oli kõikidel töötajatel vaba päev. Tänutäheks saatsid töötajad talle tema lemmiklilli – roose. Saatuse tahtel suri Louise oma 71. sünnipäeval ning tema matustel osales sadu inimesi. Lugupidamise märgiks andis Prantsusmaa president välja määruse, et Chigny küla, kus asusid Louise roosiaiad, nimi muudeti Chigny-les-Roses’iks.
Kolmandana tasub ajaloolistest isikutest esile tõsta Marie-Louise Lanson de Nonancourt’i, kellest sai samuti lesk pärast tema mehe surma I maailmasõja ajal. 1938. aastal võttis ta suure riski, jättis perefirma (Lanson Père et Fils, üks vanimatest ja kuulsamatest šampanjamajadest), et osta lagunev, peaaegu pankrotis ja suhteliselt tundmatu šampanjamaja Laurent Perrier. Nonancourt pani kogu oma südame ja hinge maja päästmisse ning vaadakem nüüd, milline edulugu sellest on saanud! Maja praeguse põlvkonna hulka kuuluvad õed Alexandra Pereyre de Nonancourt ja Stéphanie Meneux de Nonancourt, kes jätkavad maja tipptaseme ja laitmatu maine säilitamist.
Ja last but not least, minu eriline lemmik - Dame Lily - tuntud ka kui Bolly (ristinimega Elisabeth Bollinger) – kes oli enam kui lihtsalt maineka brändi - Champagne Bollinger - suurepärane (brändi)saadik. 1941. aastal, kui tema abikaasa Jacques Bollinger suri, võttis Lily ettevõtte üle kontrolli. Sageli nähti teda sõitmas jalgrattal viinamarjaistandustes kontrollimaks viinapuude arengut ja tervist, küsitledes kasvatajaid ja arutledes nendega šampanjatootmise üle. Lily oli ennekõike ärinaine, kuid ei unustanud kunagi olulist tõde – šampanja on nautimiseks. Tänaseni on tuntud tema sõnad, mille toon teieni inglise keelsetena, kuivõrd iga tõlge eesti keelde on andnud neile pisut isemoodi aktsendi:
„I drink Champagne when I’m happy and when I’m sad. Sometimes I drink it when I’m alone. When I have company I consider it obligatory. I trifle with it if I’m not hungry and drink it when I am. Otherwise, I never touch it – unless I’m thirsty.“
Pikka aega peeti Veuve Clicquot' maja ka roosa ehk rosé šampanja autoriks ning arvati, et just seal valmistati selline neste 1775. aastal ehk esmakordselt Champagne ajaloos. Paraku näitavad ajaloodokumendid, mille suure LVMH konglomeraadi, kuhu kuulub tänasel päeval ka Veuve Clicquot' maja, ajaloouurijad läbi töötasid, et esimese roosa šampanja valmistamise au kuulub siiski Champagne piirkonna esimesele ametlikule šampanjamajale, milleks on Ruinart (ka nimetatud maja kuulub LVMH'le). Dokumendid kinnitavad, et 14. märtsil 1764 müüdi just sellest majast pärinev rosé šampanja, mis muudab senist ajalookäsitlust. Ajaloouurijad usuvad küll ka seda, et sellise vahuveini valmistamine võis olla pigem juhus ehk isegi praak (lihtsalt öeldes: punaste marjade pressimisel eraldus kestadest soovitud valgesse virdesse liigselt värvainet). Küll aga tuleb Veuve Clicquot'i maja tunnustada selle eest, et just seal valmis esimene segumeetodil valmistatud roosa šampanja ehk valgele veinile lisati juba teadlikult soovitavas koguses punast veini, et saada roosa lõpptulemus.
Madame Clicquot Ponsardin oli aga vaieldamatult ka osav kaupmees ning šampanja populariseerija. Napoleoni sõdade ajal, vaatamata segastele oludele, tegi ta tõsiseid edusamme oma vahuveinide tutvustamiseks kuninglikes kodades kogu Euroopas, eriti Venemaal, suutes tarnida oma veine suure saladuskatte all ka läbi blokaadi. Selleks ajaks, kui ta 1866. aastal suri, oli Veuve Clicquot saanud väga oluliseks šampanjamaks, mille edu kestab säravana tänaseni.
Teine oluline naine, keda kindlasti esile tõsta, oli Madame Louise Pommery, samuti hilisem lesk, kellel 1858. aastal tuli pärast oma abikaasa ootamatut surma pereettevõtte juhtimine üle võtta. Villaäris oli madalseis, küll aga oli veiniäri tõusuteel ning Louise’i üks esimesi otsuseid oli villaäri mahamüümine ja keskendumine šampanjatootmisele. 1860ndatel tekkis Louise’l mõte hakata tootma kuivemat šampanjat kui senini tavaks. Sõda küll katkestas veiniga katsetamise, kuid pärast sõda jätkas kindlameelne Louise eksperimenteerimisega. Sellise uuenduse suhtes olid skeptilised isegi tema lähimad kaastöölised ja müügiagendid, kuid Louise ei jätnud jonni. 1874. aasta saaki peetakse tänini sajandi parimaks ning Pommery maja hakkas just selle aastakäiguga südameid võitma ning väidetavalt oli Louise poolt 1874. aastal valmistatud šampanja ka esimene tõeliselt kuiv ehk brut šampanja.
Lisaks, Louise hoolis oma töötajatest väga palju ning kehtestas reegli, et igal aastal tema sünnipäeval, 18. märtsil, oli kõikidel töötajatel vaba päev. Tänutäheks saatsid töötajad talle tema lemmiklilli – roose. Saatuse tahtel suri Louise oma 71. sünnipäeval ning tema matustel osales sadu inimesi. Lugupidamise märgiks andis Prantsusmaa president välja määruse, et Chigny küla, kus asusid Louise roosiaiad, nimi muudeti Chigny-les-Roses’iks.
Kolmandana tasub ajaloolistest isikutest esile tõsta Marie-Louise Lanson de Nonancourt’i, kellest sai samuti lesk pärast tema mehe surma I maailmasõja ajal. 1938. aastal võttis ta suure riski, jättis perefirma (Lanson Père et Fils, üks vanimatest ja kuulsamatest šampanjamajadest), et osta lagunev, peaaegu pankrotis ja suhteliselt tundmatu šampanjamaja Laurent Perrier. Nonancourt pani kogu oma südame ja hinge maja päästmisse ning vaadakem nüüd, milline edulugu sellest on saanud! Maja praeguse põlvkonna hulka kuuluvad õed Alexandra Pereyre de Nonancourt ja Stéphanie Meneux de Nonancourt, kes jätkavad maja tipptaseme ja laitmatu maine säilitamist.
Ja last but not least, minu eriline lemmik - Dame Lily - tuntud ka kui Bolly (ristinimega Elisabeth Bollinger) – kes oli enam kui lihtsalt maineka brändi - Champagne Bollinger - suurepärane (brändi)saadik. 1941. aastal, kui tema abikaasa Jacques Bollinger suri, võttis Lily ettevõtte üle kontrolli. Sageli nähti teda sõitmas jalgrattal viinamarjaistandustes kontrollimaks viinapuude arengut ja tervist, küsitledes kasvatajaid ja arutledes nendega šampanjatootmise üle. Lily oli ennekõike ärinaine, kuid ei unustanud kunagi olulist tõde – šampanja on nautimiseks. Tänaseni on tuntud tema sõnad, mille toon teieni inglise keelsetena, kuivõrd iga tõlge eesti keelde on andnud neile pisut isemoodi aktsendi:
„I drink Champagne when I’m happy and when I’m sad. Sometimes I drink it when I’m alone. When I have company I consider it obligatory. I trifle with it if I’m not hungry and drink it when I am. Otherwise, I never touch it – unless I’m thirsty.“
Naistes on läbi sajandite olnud vajalikku sitkust ja tarkust, ka paindlikkust ning head vaistu, mida viinamarjakasvatus ning šampanjatootmine hädasti vajasid ning vajavad tänaseni. Olen näinud noorema põlvkonna naistest šampanjameistrite ja selle neste tublide eestkõnelejate säravaid silmi ning selles on midagi palju enamat, kui lihtne veinitootmine või -äri.
Kui liikuda sujuvalt tootmiselt tarbimisele, mida Dame Lily tsitaadiga alustasin, tulevad meelde Louis XV õukonnadaami ja ametliku armukese, kuulsa Madame de Pompadouri sõnad: „Šampanja on vein, mis naise alati ilusaks jätab”. Reveranss ka Prantsusmaa viimasele kuningannale Marie Antoinette'ile, kelle pillav elustiil ja -janu tagasid šampanjale jätkuva edu prantsuse kuningakojas ning seda eeskuju järgisid usinalt ka teised kuningakojad Euroopas. Nii ei saa me talle mullisõpradena tema uhkeldavat pillerkaaritamist kuidagi pahaks panna.
Kui liikuda sujuvalt tootmiselt tarbimisele, mida Dame Lily tsitaadiga alustasin, tulevad meelde Louis XV õukonnadaami ja ametliku armukese, kuulsa Madame de Pompadouri sõnad: „Šampanja on vein, mis naise alati ilusaks jätab”. Reveranss ka Prantsusmaa viimasele kuningannale Marie Antoinette'ile, kelle pillav elustiil ja -janu tagasid šampanjale jätkuva edu prantsuse kuningakojas ning seda eeskuju järgisid usinalt ka teised kuningakojad Euroopas. Nii ei saa me talle mullisõpradena tema uhkeldavat pillerkaaritamist kuidagi pahaks panna.
Liikudes ajaloos tänapäevale lähemale, mõned aegumatud tsitaadid daamidelt, keda teame ja hindame ning mitte kui vahuveinide loojaid, küll aga selle truid austajaid. Coco Chanel on öelnud: "Joon šampanjat üksnes kahel puhul: siis, kui ma
olen armunud ja siis, kui ei ole." Marlene
Dietrich’ile kuuluvad aga sõnad: „Šampanja tekitab tunde, et on
pühapäev ja paremad päevad on peagi saabumas.“ Millised sõnad ehivad Eestimaa säravate daamide suhtumist vahuveinidesse ja nende kuningannasse šampanjasse, juba järgmistes lugudes.
***
Kommentaarid
Postita kommentaar