Moest ja mullidest. Pohjanheimoga.

Oma järgmise loo märtsi- ehk naistepäevakuu sarjast tingliku pealkirjaga „Naised ja mullid“ pühendan naiste, aga miks mitte ka meeste, jaoks pea sama olulisele teemale. See on mood. Teema, mis rahvuslikku mõõtu erutuse tekitab vähemasti kord aastas vabariigi aastapäeval ja sellele järgneval nädalal, kui kõik, oldagu siinkohal ausad, peoõhtu fotosid lappavad ja ajalehed-ajakirjad, mis kleidiparaadi kajastavad, müüvad kui mühin. Vastuvõtu külalised manitsevad naljatamisi üksteist enne fotokaamerate valgusvihku sattumist kõhtu sisse tõmbama, kleidisiilult kortse siluma ja frakireväärilt tolmkübemeid eemaldama, et meie kohalikult moekeisrilt Aarne Niidult mitte pragada saada. Omamoodi on just temast saanud „kuri kuningas“, kes kiidab tublimaid, kuid nahutab ka küllalt kriitiliselt eksinuid. Olgu siinkohal teisele poole vikerkaart saadetud tervitused kadunud etiketiguru Maaja Kallastile, kes meid läbi aastate õpetanud ja utsitanud. Küllap vaatavad ärevusega hinges nii ekraani kui järgnevaid fotogaleriisid aga ka teised disainerid – nii moe-, ehte kui ka aksessuaaridisainerid - kes aastas kord oma loominguga nii erakordselt suure auditooriumi ette astuvad, muuhulgas üksteisega sõbralikult konkureerivad. Võib ju pillata pisut üleolevaid repliike stiilis pingviinide paraad või kleidiralli, aga tegemist ongi eesti disaini suure etteastega kõige ehedamal kujul ning seda Eestile nii olulisel päeval ja ka oluliste kandjate ehk tegelikkuses suurepäraste moesaadikute seljas. Seda ei tohiks minu arvates mitte halvustada. Vastupidi, peaksime kõik uhkusega tooma esile erilised õnnestumised (ja mitte tögama ivake eksinuid) ning hüüdma vähemasti südames, kui mitte kõval häälel, „Elagu Eesti disain!“.   

Kui võrrelda moodi mullidega, kangastub mulle kui mõlema valdkonna siirale austajale rida paralleele. Nii ühe kui teise sünd ei ole lihtne. Kui mõtelda, kui palju eelneb tööd ühe pudeli kvaliteetvahuveini jõudmiseks me armastatud pokaalidesse pakkuma unustamatut naudingut või millist loomingulist impulssi ja meisterlikku sooritust, vahel ka magamata öid, eelneb ühe imelise õhtukleidi kandmiseni loetud tundideks pidulikul õhtul, paneb see esimese hooga lihtsalt pead vangutama. Jah, on neid, ja see on samuti täiesti OK, kes siiralt arvavad, et selline mäng ei ole küünlaid väärt. Aga on ka neid, kelle jaoks kultuuri – nii moe kui toidu- ja joogikultuuri – edendamine on omaette väärtus ning teatav metseenulus käib siinkohal samuti asja juurde. Seda muide igal pool maailmas, suurtes moemekades muidugi eriti. Mis kogu selle pingutuse aga erakordselt nauditavaks teeb ning me valikutele ka praktilise õigustuse annab, on vaieldamatult kvaliteet. Sellest ei saa üle ega ümber. Kui mõtelda, kellega arutleda moe, mullide ja ülima kvaliteedi teemal sügavuti, ei ole kahtlust – mu enese imeline sõber ja „ihudisainer“ (nii nagu kirjeldavad me suhet moeajakirjanukud) Ülle Suurhans Pohjanheimo – imeline naine ja me enda rahvuslik aare ilma Nokiat või spunki edasi otsimata. Palusin Ülle enesega mõtisklema ning ta oli lahkesti nõus.

Ülle, kui räägime moest ja mullidest, eeskätt kõrgmoest ja väärikaimatest vahuveinidest, siis lisaks tohutule tööle on mõlema puhul üldiselt tunnetatavateks märksõnadeks ka glamuur, pidulikkus, sündmus (mitte juhus), aga ka trendid ning uued tuuled. Kui vahuvenimaailmas, nii nagu veinimaailmas üleüldiselt, on trendikas otsida midagi erilist – nn kombinaatide kõrval teevad üha enam ilma väiketootjad ning kenasti edeneb ka nn slow production, biodünaamiline ja jätkusuutlik veiniviljelus, siis kuidas on moega?

Kui mõtlema hakata, siis on siin tõesti päris palju sarnasusi. Ma ei olegi varem otseselt selliseid paralleele tõmmanud või seoseid otsinud. Aga jah, need on täiesti olemas. Ka moemaailmas on tänase kiir- ja massimoe kõrval jätkuvalt kindel koht kvaliteedil, mida suudavad pakkuda just väiketootjad, kes valdavad visualiseerimise kunsti, mida mood on, just kvaliteedi aspektist ning ka need, kes pakuvad klientidele personaalset lähenemist. Loomulikult meisterlikku konstrueerimist ja laitmatut sooritust. Ka käsitööd. On asju, mida mitte kunagi ei asenda masinad. Need asjad sai viimasena ka üles loetletud.

Mis on märksõnad, mis inspireerivad konkreetselt sind?

Turvalisus, funktsionaalsus, long lasting ja vintage. On ju tore, kui sinu loodut hinnatakse niivõrd, et seda kantakse ja seda on võimalik kanda ka järgnevate põlvede poolt. See on ülim tunnustus ja kõike seda väärt, mis loomisprotsessile eelneb ja järgneb.

Kuitahes klišeena see ka ei kõlaks, mis on moes?

Raske öelda, mis ja kas peabki. Stiil on alati moes ja sellest võikski lähtuda. Tooksin siinkohal esile sellised märksõnad nagu isikupära, kvaliteet, avatus, enese usaldamine.

Aga nüüd mullide juurde. Milline on sinu suhe vahuveinide ja nende elitaarseima esindaja šampanjaga?

Kunstiline, võiks ütelda. Mida ma selle all silmas pean, on see, et hindan šampanjat eeskätt kui kunsti, mitte selles sisalduvaid alkoholiühikuid. Lisaks on tegemist väga inspireeriva joogiga. Seda leidub ikka kapis nii tähistamiseks kui ka lohutuseks. Ehk nagu on öelnud Napoleon Bonaparte – kui võidan, joon seda tähistamiseks, kui kaotan, siis lohutuseks.

Milline on vahuvein, mis sobib sinu maitse-eelistustega?

Kui on nii öelda kindla peale minek ehk soov nautida midagi etteaimatavalt heakvaliteedilist, siis on selleks Veuve Clicquot. Aga et minu puhul ei ole tegelikkuses liiga palju kategoorilisi väiteid või raamides tegutsemist, siis tegelikkuses meeldib mulle katsetada ja seda ka šampanjade puhul. Täiesti teadlikult tellin Prantsusmaal restoranis veinikaardilt valikuid tehes mulle seni tundmatuid mulle ja olen leidnud nii väga meeldivaid šampanjasid kui ka pettumust valmistavaid jooke. Aga selline testimine on väga hea, avardab maailma, soovitan seda kõigile, kel võimalus. Üldse, Prantsusmaal joodagu ikka prantsuse veine ja vahuveine ning Itaalias itaalia ja Hispaanias hispaania omi. Mul ei tule mõttessegi Itaalias juua prantsuse veine või vastupidi. Toit ja jook on mõeldud koos tarbimiseks ja ei ole paremat kooslust kui kohalik toit ja kohalik jook.

Millisel puhul lubad enesele klaasikese ning millises seltskonnas seda jumalikku nestet eriliselt naudid?

Viimased toredad elamused olid seotud terve päeva kestnud fotosessiooniga imelises eesti mõisas, kus üheks peategelaseks portreteeritava daami kõrval šampanja. Sain aru, kui palju elevust kõigis võtetel osalejates võib tekitada mitte üksnes jook, vaid ka haruldased klaasid, nende hoolikas valik ning lood nende juurde, šampanjast rääkimata. Samuti kui rahustavalt mõjub kliendile, kes ei seisa iga päeva fotokaamerate ees, pokaalike kihisevat – ainuüksi mulli jooks klaasis mõjub sedasi. Meditatsioon milline! Ja sellise täispika tööpäeva kokkuvõtteks loomulikult pokaalike, et arutada tehtut ... Ja ega teinekord täiesti üksi õhtul kodus eriti hea šampanja ei ole ka üldse paha – paneb mõtted jooksma ja kihisema.

Et lõpetada moevõtmes, üks vihje kõigile selle blogi jälgijatele: oodata on just moe ja mullide harmoonilisest kooskõlast sündivat uut kollektsiooni. Midagi, mida ma varem ei ole teinud, kuid mis inspireerib mind hetkel sedavõrd, et kõik mõtted keerlevad selle uue avantüüri ümber. Millal, kuidas ja kellega koostöös, sellest õige pea. Püsige lainel, moe- ja mullisõbrad!

Kogumas inspiratsiooni sel aastal 180ndat juubelit tähistavas kuurordis. Foto: Loo autor.