Mõtisklusi "porgandidaami" ja suhtekorraldaja Kadri Lainasega

Valgusvihku Vabariigi Presidendi vastuvõtul anno 2018 astub daam, kelle kleiti märkab iga vaataja veel enne selle kandjat -  hunnitul hulgal juurvilju ja lilli – porgandid, küüslaugud, tohutusuured võililled ja mis kõik veel, mis presidendipaarile lähenevad ja oma tervitused koos nende kandjaga üle annavad. Nii suure, julge ja vaieldamatult erilise mustriga kleiti, millega minna aasta tähtsaimale vastuvõtule, ei ole Maarjamaal vististi varem nähtud. Et selline värvikas tualett välja kanda, peab olema sirget selga ja kõvastu kuraasi. Või hoopis tungivat soovi edastada salasõnumit, mida üksnes peened PR-gurud tõlkida oskavad. Igal juhul ei jäta kleit külmaks kedagi ning see saab võluva kandja seljas esile toodud korduvalt ja mitmetes digi- ning paberväljaannetes. Kleidi sees on aga sõnumiagentuuri Akkadian partner ja kommunikatsiooniekspert Kadri Lainas. Et Kadri puhul on vaieldamatult tegemist ka gurmaaniga, kelle näoraamatu seinagi ehivad tihti valitud restoranides tehtud fotod, laual lihvitud road ja pokaalis väärt veinid, siis temaga mõtteid nii moe, mullide kui loomulikult ka suhtekorralduse ja sõnumiseadmise teemadel vahetasimegi. 

Kadri koos kaasa Art Lukase ja "porgandikleidiga". Foto: Facebook.

Kadri, sinu kui tunnustatud kommunikatsioonieksperdi puhul tuleb ilmselt su vinges kleidis otsida ka mingit sõnumit või allteksti. Või kas tuleb?

Hanna Korsari juurde läksin tõesti jutuga, et sooviksin kleiti, mis lähemal vaatamisel mingit vimkat või allteksti sisaldaks. Minu esialgne mõte oli teha kangas, kuhu on kalligraafiliselt kirjutatud Lydia Koidula “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” sõnad, kuid Hanna juhtis mu tähelepanu asjaolule, et nii peent nüanssi kleidi pealt üles leida on kõrvaltvaatajatel ilmselt võimatu. Läksime seda teed, et panna kleidile Eestiga seotud toredad asjad: võililled, suitsupääsukesed, peedid, küüslaugud ja porgandid. Kanga kujundanud Karl Korsari käekiri sobis selle ideega suurepäraselt!“ ütleb Kadri.

Kas suhtekorraldajate ülesandeks on kellegi tellimusel „puhuda mulli“ või lasta ülespuhutust vajadusel vaiksel susinal õhk välja?

Kõige tugevam sõnum on alati tegu. Seega on kommunikatsioonieksperdi esimene töö saada aru sellest, kas sisu, mida rääkida, on ka tegelikult olemas või mitte.

Mis tuuled puhuvad tänasel suhtekorralduse maastikul? Mis on viimaste aastatega muutunud?

Oleme jõudnud olukorda, kus isegi väga nutikatel ja tarkadel inimestel on pea võimatu eristada eksperte lihtsalt arvajatest. Kui aastakümneid tagasi tähendas näiteks restoranide arvustajaks saamine pikaajalist tööd mõne toimetuse või organisatsiooni juures, enne kui lehte arvama lubati, siis tänasel päeval võivad erinevates keskkondades absoluutselt kõik arvamust avaldada, sõltumata sellest, millised on nende eelteadmised.  Igaühe arvamus on võrdne pikaajalise eksperdi arvamusega.

Kohati on tekkinud tunne, et inimesed vajaksid taas oskust lugeda ridade vahelt. Tänane meedia ja sotsiaalmeedia eeldab umbes sama tugevat kriitilise mõtlemise oskust kui nõukogude ajal.

Aga nüüd vahuveinide juurde. Milline on sinu suhe vahuveinide ja nende minu hinnangul parimate esindajate, šampanjaga?

Minu esmane kokkupuude šampanjadega oli veidi üle 10 aasta tagasi, kui aitasin Prikel korraldada Saku mõisas Moët & Chandoni õhtusööki selle brändi ambassadori auks. Toona oli minu jaoks näiteks üllatus Moët&Chandon Nectari pakkumine eelroa juurde. Ma ise olin sellesse toonani eelarvamusega suhtunud, kuid sobiva toiduga osutus see väga mõnusaks sissejuhatuseks edasisele Roman Zaštšerinski õhtusöögile.

Samuti pani julgemalt šampanjasid proovima aeg, mil Prantsusmaal elasin.

Milline on vahuvein, mis sobib sinu maitse-eelistustega?

Kuiv, õige kergelt puuviljane. Häid üllatusi võib leida väga erinvatest piirkondadest, nagu näiteks Itaaliast ja isegi Sloveeniast.

Millisel puhul lubad enesele klaasikese või kaks ning millises seltskonnas seda jumalikku nestet eriliselt naudid?

Saan aina enam aru, et mulle meeldib alkoholi tarbida pigem harva ja väga erilistel puhkudel ning sel juhul pigem hoolikalt valitud veine. Üks meid kaasaga ühendav huvi on toidukultuur ja oleme viimastel aastatel käinud erinevates Euroopa pealinnades Michelini tärniga restorane avastamas. Kusjuures Michelini tärn ei pruugi alati sugugi tähendada väga kallist hinda, küll aga garanteeritud kvaliteeti. Käies aga paar õhtut järgemööda heades restoranides tekib väga hea pilt kokkade erinevast käekirjast ja kontseptsioonist. Aina enam hindan ma neid kohti, kus maitsete virr-varri asemel osatakse tuua esile puhtaid ning selgeid maitseid.

Midugi on mõned kindlad road, mida ilma šampanjat ette ei kujutaks ja üks neist on austrid.

Milline on sinu lemmikšampanja ja miks?

Kindel lemmik puudub, pigem on see valdkond, kus tahan veel avastada. Oleme sõpradega pannud kokku sellise väikese veiniklubi, kus minu kaasa õde, kes on sommeljee, meile veiniteadmisi õpetab. Õhtu algab alati erinevate veinide pimetestimisega ja jätkub siis heade toitude ja teoreetilisema osaga vabas vormis. Pimetestimine on minu jaoks hea lakmuspaber, et mõista veel oma asjatundmatust. Soovitan vahel kõigil proovida. Kertu muidugi teeb meile ka väikeseid vimkasid, andes näiteks maitsmiseks alkoholivaba veini, paludes ära arvata, mis veiniga tegu.

Šampanjadele pühendatud veiniklubi toimub meil just järgmisel nädalal. Loodan, et leian sel õhtul mõne oma lemmiku.

Milliste hobidega lisaks toidule ja veinile veel tegeled?

Olen viimasel ajal asunud ellu viima oma pikaajalist unistust tegeleda vabal ajal stilistikaga. Katsejäneseks kasutan eelkõige iseennast. 

Kadri iseennast stiliseerides. Foto: Kadri Laiinas, erakogu.

See foto on fotosessioonilt Vivian Ainsaluga, kus inspiratsiooniallikana kasutasime Sofia Coppola Marie Antoinette (2006) filmi. Kuna filmil oli päris korralik eelarve, sai selle stilist Milena Canonera teha vägagi ajastutruud rõivad, mis üsna üks-ühele võtavad eeskuju Marie Antoinette originaalportreedest. Kahjuks Eestis nii ajastutruid ajaloolisi rõivaid leida pole, kuid näiteks Estonia kostüümiladu peidab endast väga asjatundlike inimesi ja laia valikut põnevaid kostüüme, mis üheks fotosessiooniks ajavad asja kenasti ära.

Samuti on mul sõbrannaga 50ndatest inspireeritud rõivapood Oh My!, kus müüme new vintage rõivaid. Üks osa meie toodetest pärineb Suurbritanniast sellistelt tootjatelt kui Lindy Bop ja Collectif, kuid oleme tänaseks hakanud 50ndate originaallõigete järgi ka ise Eestis kohapeal kaharaid kleite ning seelikuid valmistama.

Võtame kõik nii mõnusad teemad kokku ühe toreda tsitaadiga, mille Kadri pakub: „Remember, gentlemen, it’s not just France we are fighting for, it’s Champagne!“ ning soovime kõigile imelist kevadekuu jätku ja ikka parimaid elamusi otse elust enesest!