Palju õnne, mõnus ja ahvatlev champagne rosé!

Ajal, mil roosade "vaiksete veinide" ja vahuveinide austajate arv kasvab (seda eriti Ameerikas ning eeskätt New York State's ja Miamis; viimases on aastaringselt suvi, mis on roosade veinide tarbimise üldine kõrgaeg) aga ka mujal) ning müügiedu viimastel aastatel jätkuvat tõusutrendi ennustab, on paslik ära märkida päev ajaloos, mis tuginedes viimastele andmetele arvatakse olevat esimeste roosade šampanjade ametlik müügikuupäev – 14. märts 1764. 

Kaua arvati, et esimese roosat värvi šampanja autoriks oli Veuve Clicquot’ šampanjamaja (sündmus dateeriti aastaga 1775) ning leskproua Clicquot’le omistati šampanjatootmise ajaloos seetõttu pikka aega Madame Rosé tiitel. LVMH (LVMH Moët Hennessy Louis Vuitton SE) konglomeraati kuuluvate šampanjamajade ürikuid uurinud ajaloolased leidsid aga (artiklid laiemale publikule avaldati 2014), et just 14. märtsil aastal 1764 müüs Ruinarti maja, mis oli ühtlasi esimeseks ametlikuks šampanjamajaks, esimesed pudelid rosé šampanjat.

1729. aastal asutatud Ruinart oli seega esimene, kes tootis roosat „mullidega veini“. Täpsemalt, korv 120 pudeliga, millest 60 nimetatud kui Oeil de Perdrix, müüdi leitud dokumentide kohaselt 1764. aastal ning seda seega 11 aastat varem, kui Veuve Clicquot. 

Oeil de Perdrix - "nurmkana ehk põldpüü silm" - on prantsuse termin, mis viitab värskelt maha lastud linnu silma kahvatule vasksele värvile. Seda terminit kasutavad ka mõned tänapäevased tootjad ning seda nii šampanjade kui ka vaiksete rosé veinide puhul ning nii Champagne's kui ka mujal Prantsusmaal. 

Esialgsed Ruinart'i Oeil de Perdrix’id võisid värvuselt meenutada küll kahvaturoosat või isegi lõheroosat värvi, mis iseloomustavad ka tänapäevaseid roosasid vahuveine, kuid on ebatõenäoline, et nende maitse oleks olnud sarnane tänapäevastele veinidele. Ainuüksi fakt, et tänapäeval valmistatakse šampanjat peamiselt kolmest marjast – Pinot Noir, Meunier ja Chardonnay, varasemalt aga palju enamatest sortidest, seejuures ka tol ajal kahele peamisele, Pinot Noir ja Pinot Meunier (täna nimetatud Meunier), lisaks näiteks Fromenteau'st või  Petit Meslier'st, annab väiteks veenva aluse. Lisaks ei kasutatud toona Chardonnay’d! Küll aga möönavad ajaloolased, et esimesed roosad šampanjad ei olnud pigem mitte kavatsus, vaid juhus ehk punaste marjade pressimisel liiga pikaks jäänud kestakontakt, mis „määris“ tavapärase veini värvuse ning tulemuseks oli kahvaturoosakas šampanja. 

18. sajandi lõpuks märgistati roosakat värvi veini kui rozet, hiljem rosé, nii nagu täna. 19. sajandi alguses sattusid romantilise hingega venelased ja inglased roosast suurde vaimustusse, kuid suurem võidukäik jäi tulemata ning paar sajandit ei võetud roosat šampanjat väga tõsiselt. Värvuse tõttu peeti roséd eelkõige feminiinseks joogiks ning isegi veinivalmistajad ise ei pidanud joogist väga lugu. Alates 1970ndatest algas rosé uus tõus, jook kogus aasta aastalt aina enam populaarsust ning täna on enamike šampanjamajade sortimendis non vintage rosé olemas, aastakäigu roséde valmistajaid on muidugi vähem.

Tänapäeval kasutatakse roosade šampanjade valmistamiseks ühe meetodina blending meetodit ehk valge ja punase veini segamist. Seda tehakse veinimeistri parimal tunnetusel soovitud vahekorras peamiselt dégorgement'i ehk veinist sademe eemaldamise ja viimistluse ajal enne lõplikku korkimist (enamus) või juba enne teist fermentatsiooni, mis toimub pudelis ning mille käigus tekivad ka lõplikud mullid (sellise meetodi kasutajaid on selle loo kirjutamise käigus täpsustatud andmetel üsna vähe järgi jäänud, nt kasutab sellist meetodit Gosset šampanjamaja). Tavaliselt lisatakse segumeetodi puhul valgele veinile umbes 15% (vahemik kõigub 8% kuni 20%) punast veini. Ajaloolased on ühel nõul ka selles, et sellise meetodi autoriks on just eelnimetatud Madame Barbe-Nicole Clicquot, kes peale lesestumist mehe äri ülevõtmisel tegeles visalt erinevate uute tootmismeetodite otsimise ja juurutamisega. Aastal 1818, mil madame Clicquot sellist meetodit tutvustas, tuleb lugeda ajalooliseks ning madam’i ennast kindlasti šampanjaajaloo visionääriks. Ning seda lisaks juba varasemalt tema poolt remuage meetodi ning ka prantsuse vahuveinide laiemale maailmale tutvustamise eest.

Teise meetodina on kasutusel saignée meetod ehk otsetõlkes "veritsemine", mille puhu purustatud punastel marjadel lastakse mõnda aega mahutis seista ning marjadest oma raskusjõul välja imbuv roosakas mahl eraldatakse. Mahla maitset ja värvi kontrollitakse pidevalt ja kui need muutuvad liiga tugevaks ja tumedaks, lõpetatakse roosa veini jaoks mahla kogumine. Mahl kääritatakse ja sünnib säravalt roosa neste.

Tähele võiks panna, et punase veini lisamine varjutab šampanja happesust ja teeb veini küpsemaks, mis tähendab, et roosad šampanjad ei säili pudelis nii kaua ning neid tuleb noorelt tarbida. Loomulikult ei kehti see soovitus aastakäigu šampanjade kohta, mis kindlasti kannatavad oodata oma aega keldrites, näiteks Dom Ruinart, Bollinger, Roederer Cristal, Veuve Clicquot Grande Dame (oo, kuidas seda armastab mu armas sõber, keda omas ringis Madame Rosé'ks hüüame), Deutz, Perrier-Joudet Belle Epoque, ja paljud teised.

Roosa värvigamma on väga lai: õrn mannavahu roosa, jõhvikatoonid, päikesekuldsed pihlakad või lõheroosad varjundid. Lisaks veel punakad telliskivid, päikeseloojangu oranž või merevaik, kuni päris intensiivse punase veini toonini välja. Sama laial skaalal kui on roosade šampanjade värvus, on ka nende maitsebukett ja iseloom, mis omakorda annab võimaluse roséd nautida nii eel-, pea- kui magusroa juurde. Räägitakse, et roosa šampanja on iga sommeljee unistus, sest kui toiduvalik on väga keeruline ja eritahuline, siis rosé sobib kõigega ja on alati nauditav. Viimast võin kinnitada suppide näol, mille puhul on üldiselt teada, et supi ja šampanja komminatsioon on üks keerulisemaid; ainuüksi temperatuuride erinevust silmas pidades tuleb supi kõrvale nauditavat šampanjat serveerida tavapärasest kõrgemal temperatuuril, kõige esmalt leida aga sobiv jook. Viimati Saaremaal eeskätt naistele mõeldud heaolufestivalil NOM - Naine Omas Mullis - proovitud kreemine krevetivahusupp sobis kenasti just Veuve Clicquot rosé'ga.

Maailma esimeseks rosé šampanjaks, mis mõeldud aga jääga nautimiseks, on poolmagus ning värskelt marjane Moët & Chandon Ice Imerial Rosé - ideaalne suviseks meelisklemiseks. Ka Veuve Clicquot Rich on loodud nautimiseks jää, aga ka muude sobivate lisanditega - värsked või ka külmutatud marjad, ka eksootilised puuviljad - toreda neste. Kõnetavad kindlasti nooremaid daame ning nooremat publikut üldse. Suvel mõnusal aiapeol või mujal sõpradega chillides suurepärased!

Tänasel pidupäeval aga vivat! kõigile roosadele mullidele ja sante!

Kasutatud allikad: Alison Napjus. First Rosé Champagne? Older Than You Think. Arvutivõrgus: http://www.winespectator.com/webfeature/show/id/49701 (13.03.2018); foto: Internet; info AS Prike kodulehel, www.prike.ee; Mullimaailm. Arvutivõrgus: https://mullimaailm.wordpress.com/tag/charles-heidsieck/ (14.03.2018).