ŠAMPANJADIEET KUI UUS (ELU)FILOSOOFIA

ŠAMPANJADIEET KUI UUS (ELU)FILOSOOFIA

Astunud peale mitmenädalast eriolukorda ja üsnagi tihti küllalt staatilises asendis kirjutuslaua taga ole(le)mist kaalu peale, oli vapustus korralik – pluss ... kilo. Ei, ma ei hakka seda numbrit avalikult ütlema, veel vähem kirja panema. Oo ei. Daamil lihtsalt ei sobi. Aga numbrit ennast nähes sain aru ka sellest, et ega see number ka ühegi daamiga sobi. 

Esimene mõte peale korralikku ehmatust (kuigi ma ju sain aru, et see jama on õhus, õigemini kõhus) oli: mul on KOERA vaja. Et teha pikemad tiirud vähemalt kolm korda päevas ja seda iga ilmaga. Kassid, need armsad olevused, saavad ju ise oma käigud käidud ja sellega perenaist ei tülita ehk et abi ei ole neist kaalukaotamisel sugugi. Papagoist ei oleks ka tolku. Või akvaariumikaladest. Samas oleks koer korralik uus vastutus ja niisama u-la-laa seda teha ei saa.

Teine mõte oli MINNA METSA. Aga seal on praegu kõik. Iga vähegi kaunima matkaraja ääres toimub justkui laulaupidu ja oleme ausad, ei tõmba praegu kuidagi. Lisaks siis see 2 + 2 „tants“ ja üksteisele sügavat kohmetust tekitav tee andmine, enamusel eestlaslikult silmad maas, et äkki nakkab ka võrkkesta kaudu, kuku või teelt eneselt kummuli. Kui siis hõikad rõõmsasti "Tere!", on tervituse vasutvõtja kohkunud ja kukub ise. Kuigi käime, aga pigem kusagil pärapõrgus ja natuke nagu tundega, et hea, kui metsast välja ka saaks. Kontrollime telefoni akut ja nosime turgutuseks kaasavõetud võileibu. Mh-mh.

Kolmas mõte järjekorras oli SÖÖN LIHTSALT VÄHEM. Muide, alles kolmas, mitte esimene!, sest kuidas sa inimesehingekene sellega ikka hakkama saad, kui söögitoa ja köögi vahet on 14 sammu. Koju tassime eestimaist toitu, mis on IMEHEA. Olen hakanud sööma isegi kartulit! Värske Lõuna-Eesti kartul Saaremaa soolakristallidega võiga. No appi, kui hea. Kolisin kabinetti, aga see väike exercise andis tulemuseks üksnes lisa 11 sammu. Kokku 25 kööki ja tagasi. No ei ole väga võimas sooritus. Isegi, kui seda distantsi läbida kordi päevas. 

Piilusin korraks silmanurgast ka kahte vannitoa kapi alt paistvat hantlit, aga olin nende reipaks ülestõstmiseks siiski juba niipalju raskemaks paisunud, et ütleme nii, väga ei viitsinud. Ilmselt on vana spordinaise hing minust iseseisvalt kusagile jalutama läinud ja mind mitte isegi nii väga igetsevalt sellele kõigle järele vaatama pannud. 

Väga karmi wake-up-call’i ehk suviste bikiinide selgatõmbamist ma targu uute suurepäraste mõtete esilekutsumiseks katsetama ei hakanud. Ei ole mõtet ennast kriisi ajal lõplikult ära ehmatada ega ka hulluks ajada, eks ole. Pealegi, minu armsas sünnilinnas on kõigi sugude võrdsust ihkavate maailmatarkade kiuste naisteplaaž jätkuvalt avatud ja seal võib lesida, eriti toredate liivadüünide varjus, ka täiesti ilma nendeta. Olgu siis oma sahtlikeses varjul edasi.

Perspektiiv peale šampanjadieeti :). Vana piltpostkaart, mis leitud avarast internetist.

Järgmist päästerõngast oma meeltes haarata püüdes meenus, et kusagil riiulis peab olema inglise keelne raamat The Champagne Diet, mis ainuüksi pealkirja silmas pidades kõlab paljulubavalt. Juba sõna Champagne ise viipab julgustavalt. Ja sõnale Diet ei pea ju rivis kolmanda sõnana esimest rõhku panema. Üles leitud see sai ning kiiresti ka kogu 104 lehekülge toredas hõredas kirjas ja vägagi mõnusas toonis reibast lugemist läbi lapatud. Ja kuigi sellised raamatukesed ei ole üldiselt my cup of tea, oli lugemine Cara Alwill Leyba'lt puhas rõõm. Sest see raamat ei räägi DIEEDIST, vähemasti mitte selle klassikalises mõttes. Hoopis filosoofiast, mille kohaselt enesepiitsutamine, erinevate dieetide katsetamine, kõikide imetablettide ja -segude sissesöömine, ei ole absoluutselt see, millega veidigi mõistlik inimene tegelema peaks. 

Raamatu motoks on „Eat, Drink and Celebrate Your Way to a Healthy Mind and Body!“, mille saavutamise esimene samm on tunnustada end sellisena nagu oled, et teha alles seejärel sammud selles suunas, milliseks oma kujutluses saada soovid. Ning teekonna mõõdupuuks väikesed tibusammud, mitte galopeerimine, et siis higist nõretavana asuda uuele pikutamisrežiimile. Ning olulisel kohal selles kõiges šampanja. Aga mitte kui dieetjook, vaid kui filosoofilise lähenemise nurgakivi sellele, et enesele on mõistlik lubada pigem vähem, aga kui, siis parimat. Millest täpsemalt jutt?

Parim tervislik päris toit (mitte poolfabrikaadid ja jumala pärast mitte spetsiaalsed dieet-ja light-toidud, milles küll väike hulk vastikuid vihatud kaloreid, kuid seda suurem hunnik erinevaid säilitusaineid ning muud keemiat) ning päris jook (mitte dieetkoolad või mahlasegud või imepulbritel baseeruvad hägusad vedelikud, mille autorid lubavad nende manustamisel kalorite põletamist kui saunas). Ning kui juba pärisjoogist ja absoluutselt parimast nende rivis rääkida, siis loomulikult šampanja. Liiatigi on selles joogis, nagu oleme ka juba enne rääkinud, kaloreid täiesti mõistlikult piiratud mahus. Kui aga rääkida jääksuhruvabadest šampanjadest, nimetatud kui Brut Nature, Nature, Zero Dosage, Dosage Zero, et oleks etiketti silmitsedes kergem taibata, siis seda enam.

Mediteerinud veidi sel toredal dieediteemal ning vaadanud üle ka mu oma armsa Mulligalerii rivis olevad Brut Nature’d ehk 0-3 grammi jääksuhkruid ühe liitri kohta (aga tavapudeli suurus on ju alla liitri ehk üksnes 750ml, poolpudelil aga ainult 375ml, ehk põhimõttelist üksnes tipid-täpid), ei olnud mul enam ühtegi vabandust jätta selles toredas raamatus välja käidud ideid rakendamata ja enese peal katsetamata. Päris toit ja päris jook ning ikka lähtuvalt deviisist, et üksnes parim on piisavalt hea. 

See kõik aga ei tähenda, et iga päeva peaks ilmtingimata jooma šampanjat. Ammugi mitte tööstuslikes kogustes. Ja kaugeltki mitte hommiku- lõuna ja õhtusöögiks. Lisaks väike õhtuoode. Ja kerged vahepalad. Kuigi olen kuulnud ka sellistest dieetidest ning keegi on kusagil peaaegu et käsi piibli peal vandunud, et see kõik ka toimis. No ilmselt toimiski, kuid mis selline dieet tegi üldise heaolutundega, ei taha ma väga mõtelda. Ei, pigem poputada end õhtul klaasikese, olgu kahega, kui on olnud edukas päev (muuhulgas edukas dieedipäev) või lubada enesele mõnus naudinguhetk oma lemmikmulliga, kui on midagi tähistada, no näiteks töönädala lõpp, kordaläinud retk metsa kedagi ülemäära kohtamata, suurepäraselt õnnestunud läbirääkimised kinnisvaratehinguks või hästi lõpenud piiritüli naabriga. Mitte et minul see kõik päriselt hetkel päevakorral oleks. Aga põhimõtteliselt. Ehk mida iganes. Muul ajal aga klaasike puhast vett, vabalt head kraanivett, pidulikumal puhul sidruni või laimiga, pisikese pohla või vaarikaga.

Lisaks, ja eriti neile, kes praegu arvavad, et tegemist on mingi kommertsuudise või tarbimisharjumusi ohtlikul teel muutma kutsuva avaldusega, teadmiseks, et avaldatud on täiesti arvestatavaid teadusuuringuid šampanja soodsast mõjust nii tervisele üldisemalt, eeskätt ajutegevuse edendamisele ja pikaealisuse kindlustamisele, kui ka võitluses konkreetsemalt Alzheimer’i ja Parkinsoni tõvega. Siinkohal võivad arstid saata mulle täiendavalt informatisooni, mida olen valmis tudeerima ning jagama ka oma heade lugejatega, et innustunud šampanjasõbra lippu veelgi kõrgemalt ja uhkemalt lehvitada.

Aga mida ma siis konkreetsemalt seni ette võtnud olen? Esmalt võtsin kätte ja mõtestasin läbi terve oma nädalakava. Praegusel ajal mitte just liiga keeruline ülesanne, ent võtsin ette ka pikema perspektiivi ning kaardistasin kõik eesseisvad sündmused, olgu nende kaal kas pisuke või suhteliselt suur, mille tarbeks peaksin eeskätt üksnes parimat sööki ja jooki kui dieedi olulist osa varuma. Eeskätt parimat šampanjat. Ja seda tänu meie usinatele maalatoojatel jagub. Isegi kriisiajal, Kuigi olen kuulnud, et mõnel juba varud päris kokku kuivanud on. Küll leiab! 

Aga samamoodi ka eestimaist lambakintsu, porgandeid, kartuleid, kapsast, spinatit, karulauku, pähkleid ja head õli. Ka lõhnaküünlaid ja head saunaseepi, keahkoorijat ja juuksemaski. Ja lemmikküünelakki ja põseruuži. Uued kohvioad, mida sõbranna taevani kiidab. Ulmepehmed uued saaremaised toasussid. Väga ilusad diivanipadjad. Saate aru, jah? Ei keerle kõik selle dieedi puhul ainult ümber šampanja, vaid tegemist on eeskätt elufilosoofiaga. Ja kui vaid parim ei ole olnud teie jaoks piisavalt hea, on aeg hakata katsetama. Kriisi kiuste, ma ütlen! Ja rahalises plaanis muide, on see hetkel vägagi teostatav, sest paljud väga heade toodete pakkujad teevad soodustusi ning varude täiendamine on ka kontaktivabalt küllalt lihtne.

Aga see kõik, tunnistan, tundus pisut isegi liiga lihtne. Nii proovisin formuleerida mõned postulaadid, mille järgi hakata šampanjadieedi filisoofilist rada pidi sammuma. Millised need postulaadid said ja kuidas mul nende järgimine enesel läinud on, sellest annan tublima ülevaate juba järgmistes lugudes. Seniks aga, pange mõttes vaimud valmis, sest me hakkame käima teiega uut ja huvitavat rada! Šampanjaga. Ja toredate entusiastidega, kellelt kavatsen ammutada täiendavat inspiratsiooni, retsepte, soovitusi, sportlikkegi sooritussoovitusi. Kõike mõnusal moodsal ning vaimule soodsal moel. No stress, no pain, no more weight gain! Lihtsalt tuli praegu selline tore luule 😊. Selle peale üks pisike lonks ja Sante!

P.S Järgmised dieedilood loodan kirja panna ja avaldada sama blogi eraldi rubriigis, et seda teemat pisut eraldi hoida. Uurin-puurin veidi esmalt, et kuidas seda kõige paremini teha. Sest see on nüüd küll puhas FUN ja tore oleks saada ka kommentaare ja häid mõtteid ka lugejailt ning nendega kohe päris eraldi tegeleda. Kõik head ideed ja mõtted, kommentaarid ja repliigid on siiralt väga teretulnud!