ROSÈ

ROSÈ

Rosé ehk roosa – šampanja või ka muu vahuvein ja ka niinimetatud vaikne vein, mille värvus roosa selle kõikvõimalikes toonides ja alatoonides.

Kaua arvati, et esimese roosat värvi šampanja autoriks oli Veuve Clicquot’ šampanjamaja (sündmus dateeriti aastaga 1775) ning leskproua Clicquot’le omistati šampanjatootmise ajaloos seetõttu pikka aega ka Madame Rosé tiitel. LVMH konglomeraati kuuluvate šampanjamajade ürikuid, konkreetsemalt Krug’i, Ruinart’i ja Veuve Clicquot' dokumente, uurinud ajaloolased leidsid aga, et 14. märtsil 1764 müüs Ruinart’i maja, mis oli ühtlasi esimeseks ametlikult registreeritud šampanjamajaks, esimesed pudelid tolleaegset roosat šampanjat.[i] Tegu oli Baron von Welzel'ile Põhja-Sakasamaale Mecklenburg-Sterlitz'i suurvürstiriiki saadetud Oeil de Perdrix Mousseaux'ga.[ii] 1729. aastal asutatud Ruinart oli seega esimene, kes tootis roosat „mullidega veini“ ja seda ka müüs. Täpsemalt veelgi, korv 120 pudeliga, millest 60 nimetatud ka kui Oeil de Perdrix, müüdi ajaloolistele dokumentidele tuginedes 1764. aastal ning seega 11 aastat varem kui Clicquot.[iii] Artiklid sellest avastusest ja tähelepanekutest avaldati laiemale publikule aastal 2014 ning neid on hiljem refereeritud ka erinevates šampanja ajaloost pajatavates uuemates publikatsioonides.

Oeil de Perdrix – tõlkes nurmkana ehk põldpüü silm – on prantsuse termin, mis viitab värskelt maha lastud linnu silma kahvatule vasksele värvile. Ei ole küll sugugi romantiline, eriti kui mõelda roosale veinile, millest enesest üldjuhul õhkub romantikat ja kaunist meelelisust, ent seda terminit kasutavad ka mõned tänapäevased tootjad ning seda nii šampanjade kui ka vaiksete rosé veinide puhul ning nii Champagne’s kui ka mujal Prantsusmaal.[iv]

Esimesed Oeil de Perdrix’d võisid värvuselt meenutada küll kahvaturoosat või ka heledat lõheroosat, millised värvid on roosade veinide puhul tuntud tänapäevalgi, kuid vähetõenäoline on, et nende maitse oleks olnud sarnane tänapäevastele veinidele. Ainuüksi tõsiasi, et tänapäeval valmistatakse šampanjat peamiselt kolmest marjast – Pinot Noir, Merunier ja Chardonnay, muuhulgas valmistatakse neist kõigist ka rosé’d, annab väiteks veenva aluse, kuivõrd tol ajal oli lubatud palju enam viinamarjasorte (loe ka kõiki lugusid 7’st Champagnes lubatud viinamarjasodist siinsamas blogis), kuid näiteks Chardonnay’d ei kasutatud üldse. Lisaks möönavad nii ajaloolased kui ka tänapäevased šampanjameistrid, et esimesed roosad šampanjad ei olnud pigem mitte kavatsus, vaid juhus ehk punaste viinamarjade pressimisel liiga pikaks jäänud kestakontakti tulemus, mis „määris“ veini värvuse ning tulemuseks oli kahvaturoosakas vein.[v] Jah, see hakkas inimestele meeldima, kuid see on juba roosade saamisloo kaunis jätk.

18. sajandi lõpuni nimetati ja märgistati roosakat värvi veini kui rozet, hiljem juba tänapäevaselt rosé. 19. sajandi alguses sattusid romantilise hingega venelased ja inglased roosast suurde vaimustusse, kuid suurem võidukäik jäi tulemata ning paar sajandit ei võetud roosat šampanjat väga tõsiselt. Värvuse tõttu peeti seda eelkõige feminiinseks joogiks ning isegi veinivalmistajad ise ei pidanud joogist väga lugu. Alates 1970ndatest algas rosé uus tõus, jook kogus aasta aastalt aina enam populaarsust ning täna on see enamike šampanjamajade sortimendis. Vähemasti NV ehk non vintage tasemel, aastakäigu roosade valmistajaid, tõsi, on vähem.[vi]

Foto: Internet.

Tänapäeval kasutatakse roosade šampanjade valmistamiseks ühe, selgelt võib öelda, et peamise, meetodina blending meetodit ehk valgele veinile teatava väikese osa punase veini lisamist. Tuleb märkida sedagi, et sellisel meetodil roosa šampanja saamine ei ole lubatud ühegi vaikse roosa veini valmistamiseks. Champagne's tehakse seda ajaloolistele traditsioonidele tuginedes veinimeistri parimal tunnetusel soovitud vahekorras dégorgmenet’i ehk veinist sademe eemaldamise ja viimistluse ajal enne lõplikku korkimist (enamus) või juba enne teist fermentatsiooni, mis toimub pudelis ning mille käigus tekivad ka lõplikud mullid (sellise meetodi kasutajaid on pigem vähe). Tavaliselt lisatakse segumeetodi kasutamisel valgele veinile umbes 15% (vahemik kõigub 8%st kuni 20%ni) punast veini. Ja üldjuhul on selleks samas šampanjamajas toodetud oma punane vein. Ning sellise veini tootmisele, sealhulgas ka näiteks selle tammevaadis hoidmisele või siis mitte ja nii edasi, pööratakse ka väga suurt tähelepanu, sest see määrab paljuski lõpptulemuse roosas šampanjas.

Ajaloolased on ühel nõul selles, et sellise segamismeetodi autoriks on just eelnimetatud Madame Barbe-Nicole Clicquot, kes peale lesestumist ja mehe äri ülevõtmist tegeles visalt erinevate uute tootmismeetodite otsimise ja juurutamisega. Aastat 1818, mil madame Clicquot sellist meetodit laiemale publikule tutvustas, tuleb lugeda ajalooliseks ning madam’i ennast kindlasti šampanjaajaloo visionääriks. Seda lisaks tema poolt remuage meetodi ning ka prantsuse vahuveinide laiemale maailmale tutvustamise eest.[vii]

Tähele võiks panna, et punase veini lisamine varjutab šampanja happesust ja teeb veini küpsemaks, mis tähendab, et roosad šampanjad ei säili pudelis nii kaua ning neid tuleb pigem noorelt tarbida. Loomulikult ei kehti see soovitus aastakägu roosade šampanjade kohta, mis kindlati kannatavad oodata oma aega keldrites.[viii] 

Teise peamise meetodina on kasutusel saignée meetod ehk otsetõlkes „veritsemine“, jälle kord üks mitte nii romantiline termin, mille puhul purustatud punase kestaga marjadel lastakse mõnda aega mahutis seista ning marjadest oma raskusjõul välja imbuv kestakontaktist roosakas mahl eraldatakse. Mahla maitset ja värvi kontrollitakse pidevalt ja kui need muutuvad liiga tugevaks ja tumedaks, lõpetatakse roosa veini jaoks mahla kogumine. Mahl kääritatakse ja sünnib säravalt roosa neste. Sellise meetodi puhul on siiski oht, et kestakontaki tulemuseks on šampanja jaoks liiga tugevad tanniinid, ka teatav värskuse lukustumine, ning saignée meetodi kasutamisel on hea tulemuse saavutamisel veinimeistri meisterlikkusel erakordselt suur roll. Meetodi kasutajaid ei ole sestap ka väga palju.

Roosa värvigamma on iseenesest väga lai: õrn mannavahu roosa, jõuhvikatoonid, päikesekuldsed pihlakad või lõheroosad varjundid. Lisaks punakas-ruuged telliskivid, päikeseloojangu oranž või ka merevaik, kuni päris intensiivse punaveini toonini välja. 

Sama laial skaalal, kui on roosade šampanjade värvus, on ka nende maitsebukett ja iseloom, mis omakorda annab võimaluse rosé’d nautida nii eel- kui ka pearoa kõrvale, loomulikult ka magusroogade juurde. Räägitakse, et roosa šampanja on iga sommeljee unistus, sest kui toiduvalik on väga keeruline ja eritahuline, siis rosé aitab välja, sobides kõigega ja olles alati nauditav.[ix] Viimast võin kinnitada muuhulgas suppide juures, millede puhul on üldiselt teada, et supi ja šampanja kombinatsioon on üks keerulisemaid; ainuüksi temperatuuride erinevust silmas pidades tuleb supi kõrvale nauditavat šampanjat serveerida tavapärasest kõrgemal temperatuuril, see tähendab mitte liiga mahajahutatuna, kõige esmalt leida aga sobiv jook. Siinkohal üks üldisemat laadi soovitus: supp olgu šampanjaga limpsimiseks ise pigem madalamal temperatuuril serveeritud; eriti sobivad erinevad kreemsupid, näiteks kreveti- ja vähivahusupid. Need on rosé'ga või ka laiemalt šampanjaga lihtsalt jumalikud. Magustoitude kõrvale sobivad aga suurema jääksuhrusisaldusega roosad šampanjad, seejuures lausa oivaliselt maailma esimene rosé šampanja, mis mõeldud jääga serveerimiseks ja nautimiseks – poolmagus ning värskelt marjane Moët & Chandon Ice Imperial Rosé. Viimane sobib loomulikult kenasti ka suvisel õhtul lihtsalt meelisklemiseks.

Nii nagu blanc de blancs’ide ja blanc de noirs’ide puhul uurisime nende eredaimaid tähti rahvusvaheliselt tunnustatud šampanjaasjatundjate hinnangutele tuginedes, teeme seda ka rosé’de puhul. Aastal 2018 saavutas tiitli World Champion Classic Brut Rosé Louis Roederer 2010 Brut Rosé in magnum, Best in Class - Best Champagne Rosé NV oli aga Thiénot NV Cuvée Thiénot Rosé, Best Champagne Rosé Vintage aga sama Louis Roederer'i Rośe, mis saavutas ka roosade absoluutse maailmameistri tiitli ja ikka magnumis, Best Deluxe Champagne Rosé oli aga Louis Roederer 2002 Cristal Rosé in magnum. 2017. aastal Best in Class kategoorias oli Best Champagne NV Rosé Charles Heidsieck NV Rosé Réserve, Best Biodynamic Champagne Louis Roederer 2009 Cristal Brut Rosé, Best Champagne Vintaged Rosé Louis Roederer 2010 Brut Rosé in magnum ning  Best Deluxe Champagne Rosé Louis Roederer 2004 Cristal Brut Rosé in magnum. 2016. aastal saavutas tiitli World Champion Classic Brut Rosé Louis Roederer 2010 Brut Rosé Millesime ning Best in Class kategoorias Best Champagne NV Rosé tiitli Barnaut Authentique NV Grand Cru Rosé, Best Champagne Vintaged Rosé Loiuis Roederer 2010 Brut Rosé, Best Deluxe Champagne Rosé aga Louis Roederer 2002 Cristal Brut Rosé in magnum.[x] Nagu eeltoodust näha, on Louis Roederer'i roosad üsna ülivõimsalt valitsemas maailma parimate rosé-šampanjade rivi ja miks siis mitte neid iseseisvalt lähemalt uurida?! Nüüd on ka ametlik maaletooja Eestis olemas ja oldagu vaid lahked seda endale tellima.

Mulligalerii valikus on roosasid kõigilt galerii poolt täna esindatavalt kolmelt šampanjamajalt ning siingi üks ilusam kui teine, väike annus saladusi ja avastamislusti lisaks:

DRAPPIER:
Rosé de Saignée - 100% Pinot Noir ning nimes peidab end ka selle valmistamismeetod. Antud juhul ei pea veinimeistri oskustes kahtlema ning jook on absoluutselt nauditav nii iseseisvalt kui ka toidu kõrvale. Muide, seda roosat on nii tavapudelis, magnum suuruses kui ka poolpudelis ehk 37,5cl pudelis, mis on üsna haruldane. Tänaseks leidnud ka oma lausa andunud fännid ja mitte asjata.
Rosé Brut Nature Zero Dosage - 100% Pinot Noir,  jääksuhkrute sisaldus 0/L ning aroomis ja maitses kogu kevadvärskuse tulv, mis lihtsalt kutsub seda ilu nautima. Siinkohal üks tõsine HOIATUS - kui üldiselt ei ole rosé'd ehk meesterahvaste lemmikud, siis peale selle roosa maitsmist võib ka kõige roosapõlglikum vahuveinisõber oma senised eelarvamused ("teate küll, need on need tüdrukute joogid") hüljata ning asuda just seda šampanjat ülistama ja sõpradelegi soovitama.
Rosé Grande Sendrée 2010 - täiesti omaette klass ja määratult huvitav vintage šampanja. Nagu eelnevad kaks, taas saignée meetodil valminud šampanja, milles 92% Pinot Noir ja 8% Chardonnay marju ning mis sobilik nii aperitiiviks, eel- kui ka pearoa ning ka magustoidu juurde. Siiani on meeles esmakohtumine selle šampanjaga, mille juurde pakuti koduselt mõnusalt valmistatud lambakarreed. Magnifique! Aga selle šampanjaga on lihtsad tulema ka hetked "mina ja šampanja" ehk ei midagi ega kedagi muud peale kahe nimetatu.

BRUNO PAILLARD: 
Rosé Premiére Cuvée - maja hümn Pinot Noir'le, millele on lisatud veidi Chardonnay'd. Kui üldiselt avaldab Maison Bruno Paillard kõigi oma cuvée'de, esmaklassiliselt puhaste, mineraalsete, intelligentsete ja väga gastronoomiliste šampanjade kompositsiooni, siis rosé on algusest peale olnud SALADUS. Ja värvus pigem roosakas-vask, õrn. Nagu astuks kusagilt vargsi valge ja musta luige heitluse vahel lavale roosa, põskedel häbelik puna. Kannab ette kauni pas de deux printsiga, et siis saladuslikult kaduda, jättes nii printsi kui ka publiku õhku ahmima :) Eeskätt sobiv aperitiiviks. Temperatuuriga veidi mängides ka väga erinevate roogade kõrvale. Tõeline saladus ja väike mängulust! Tore üllataja.

CARBON: 
Rosé - kolme peamise šampanjaviinamarja - Pinot Noir (23%), Chardonnay (56%) ja Meunier (21%) - segu. Kõik selle maja šampanjad hoiatakse settel vähemalt viis aastat (aastakäigušampanjad loomulikult ka enam), kuid lisaks kaunilt arenenud nootidele on kõigis neis tunda selget värskust ja teatavat kuraasi. Peened pärlised mullid näivad jooksvat lõputult. Hea klaas kogu selle kauniduse jälgimiseks on siinkohal väga oluline! Lõhn on aromaatne ja rõõmuküllane. Nii aroomis kui ka maitses küpsed maasikad, vaarikad ja kirsid. Esile tõuseb šampanja väga hea tasakaal. Järelmaitse kaunis ja püsiv.

Aga otse loomulikult on erakordselt mõistlik mitte piirduda vaid selles loos lähemalt tutvustatud rosé'edga, vaid võtta ette üks tõsisemat sorti süvenemine. Roosade võidukäik jätkub ning ega suvigi, mil nende populaarsus laes, kaugel ole. Jõuab uurida, avastada ja meeldivaimad välja selgitada. Ning uskuge, avastamist on oi-oi-oi-oi kui palju.

Roosasid "sirvides" pisut romantilisemat meelt, mõnusat tuju ja rõõmsasti ikka Sante!

---

[i] Tom STEVENSON, Essi AVELLAN. Christie's World Encyclopedia of Champagne & sparkling wine. Bloomsbury, 2019, lk 46.

[ii] Vt ka Alison NAPJUS. First Rosé Champagne? Older Thank Yo Think. WineSpectator, 10.03.2014. Arvutivõrgus: https://www.winespectator.com/articles/first-rose-champagne-older-than-you-think-49701(01.04.2020)

[iii] Ibid.

[iv] Ibid.

[v] Vt ka viide „ii“.

[vi] Klaasike roséd. Mullimaalm, 23.10.2016. Arvutivõrgus: ihttps://mullimaailm.wordpress.com/2016/10/23/kellele-klaasike-rosed/ (01.04.2020) vt ka Kristel VOLTENBERG. Palju õnne, mõnus ja ahvatlev champagne rosé. ChampChamber blogi, 14.03.2018. Arvutivõrgus: https://champchamber.com/palju-onne-monus-ja-ahvatlev-champagne-rose/(01.04.2020)

[vii] Vt ka viide „ii“ ja viide „vi“.

[viii] Vt viide „vi“.

[ix] Vt ka viide „vi“

[x] Viide "i", lk 86-88.