NON-VINTAGE, VINTAGE, PRESTIGE CUVÉE. Non-vintage
Olles käinud eelnevates lugudes läbi kõik Prantsusmaal Champagne maakonnas maailma kõige ahvatlevama vahuveini – šampanja – valmistamiseks lubatud ja ka
kasutatavad viinamarjad, samuti selle, millist tüüpi šampanjat neist valmistada
saab (blanc de blancs, blanc de noirs ja rosée, lisaks erinevad kuivusastmed), on tark korraks mõtestada ka
sellised kategooriad nagu non-vintage, vintage ja prestige cuvée. Mis on mis, mis reguleeritud seadusega, mis aga pigem kokkuleppeline, mida lihtsalt hea teada ja meeles pidada, käime kergel
sammul taas koos teoorias läbi. Loomulikult soovitan ka praktikat, ja mida rohkem, seda enam ka teadmisi lisandub, aga alustame algusest.
Ja alustame õigupoolest sellest, et viimastel avaldatud andmetel 2019.
aasta kohta, mis on tänu koroonaviirusele jäänud teenimatult tähelepanuta,
ületas šampanja müügikäive esmakordselt 5 miljardi euro piiri ning oli 3,4%
kõrgem kui eelmisel, 2019., aastal, mis oli omakorda rekordiline oma 4,9 miljardi euroga.[i]
Käibenumbrite tõstjateks olid eeskätt suured turud (USA ja Suurbritannia).
Käibe kasvu taga aga eeskätt kõrgem hind, mitte mahud. Ning
tagasihoidlikumate mahtude taga kindlasti ka teatav omamaine vähenenud tarbimine. Mõtelgem
korraks kasvõi eelmisel aastal justkui vahedeta väldanud streikidele Prantsusmaal. Niinimetatud
kollased vestid olid vahepeal sama tihedalt uudistes kui täna koroonaviirus. Millise raevunud streikija õhtulaual aga kujutame ette head pudelit šampanjat või suisa mitut? Mitte nii väga, eks. Kui vaadata aga avaldatud numbrite taha sisulisemalt, näeme, et jätkuvalt
kõige suurema osa müügist, sealhulgas eksport, moodustasid ja on kogu aeg moodustanud non-vintage šampanjad - umbes 80% (aastal 2018 79,3%), mida ka kõige
enam toodetakse (tootmismahud on samas suurusjärgus). Kõige kõrgemat rahalist väärtust omavad Prestige Cuvée-d moodustasid
käibest umbes 5% (aastal 2018 4,8%). Mis tähendab, et vintage šampanjade
osakaaluks jäi umbes 15% nii tootmis- kui ka müügimahtudest.[ii]
Milliseks kujunevad müüginumbrid peale kriisi ehk aastal 2020 ja selle loogilises järellaines 2021, on veel vara ennustada. Langus on
ilmselge, kuid selle lõplikku numbrit on veel vara ennustada. Õnneks on
šampanja puhul tegemist kaubaga, mis üldjuhul ajaga oma väärtust ei kaota. Enamusel
juhtudest vastupidi. Või nii nagu ütleb mu enese mõnusa maalähedase huumorisoonega abikaasa: ega šampanja maksavorst ole, mis rikneb. Ei taandu šampanja ajalooliselt välja kujunenud roll joogimaailmas ka mitte ühe kriisiga. Sõda ja vaeva on piirkond näinud enam kui ükski teine Prantsusmaal ning šampanjalased on karastunud rahvas. Seda kõike arvesse võttes on tark süveneda sellesse, mis on mis ning
millel silma peal hoida, ka kriisiajal, mil väga head kaupa võib saada ehk ka kena soodustusega ning varuda nii head-paremat kaunimate päevade tähistamiseks
ja ka edasiseks hoiustamiseks.
Selle sarja esimeses loos teeme lähemat tutvust non-vintage šampanjadega.
Selle sarja esimeses loos teeme lähemat tutvust non-vintage šampanjadega.
***
NON-VINTAGE – ametlik lühend NV, prantsuse keeles sans année ehk ilma aastakäiguta šampanja. Iga šampanjamaja selgroog nagu on väga tabavalt iseloomustanud seda kategooriat Master of Wine Essi Avellan.[iii] Veiniasjatundjate hulgas nimetatud ka kui entry level ehk lävend-vein, kui püüda leida sellele eestikeelne sobiv vaste, iseloomustamaks maja üldist stiili ja käekirja.
Non-vintage šampanjad on konkurentsitult kõige enam valmistatud šampanjad, moodustades tavaliselt umbes 80-90% šampanjamaja kogutoodangust. Valmivad need enamjaolt kolme klassikalise šampanjaviinamarja - Pinot Noir, Chardonnay ja Meunier - koostöös ehk on niinimetatud klassikalised seguveinid. Loomulikult võivad non-vintage šampanjad olla nii blanc de noirs'id, blanc de blans'id kui ka rosée'd (loe nende mõistete kohta vajadusel eelnevatest lugudest siinsamas blogis) ning ka nende kuivusastmed varieeruvad purukuivadest magusani. Kõige suurema osa moodustavad brut kuivusastmega (jääksuhkurid 0-12 g/L) non-vintage'd ehk just need, mida tarbijad kõige enam eelistavad.
Non-vintage šampanjad saadakse üldjuhul erinevate aastakäikude, tavaliselt kahe või enama aastakäigu veine segades. Need, nagu nimigi ütleb, ei ole mitte ühe aastakäigu veinid, vaid aastakäiguta veinid, mille puhul aastakäikude segamine, nii nagu ka viinamarjade ja külade (cru'd) segamine on kohane. Põhimõtteliselt baseerub non-vintage champagne siiski ühe aasta (tootja vaates viimase aasta) saagil, millele vastavalt maja stiilile ja ka vajadusele lisatakse eelnevate aastate reservveine, seda tavaliselt 10-15%, mõnel juhul aga ka 40-50%. Reservveinide vanusega minnakse seejuures ajas tagasi tihti 6-7, mõnel juhul aga 15 või isegi enam aastat.[iv]
On ka tootjaid, peamiselt grower'id, kes valmistavad oma non-vintage šampanjad sama ühe aastakäigu veini(de)st lisamata neile reservveine. Nende turustamisel, sh pudeli etiketil, ei nimetata sel juhul konkreetset aastat, millisest vein pärit ning nii on see ka kehtestatud reeglite mõttes korrektne[v]. Selliste šampanjade puhul on peamine oht või ka võimalus, kuidas kellelegi, saada sama nimetuse all erinevatel aastatel erineva aroomi- ja maitseomadustega vein. Sest aastad on erinevad, mõned kuivemad, teised niiskemad, mõned külmemad, teised soojemad ning ka viinamarjade kvaliteet ja omadused sellest johtuvalt erinevad. Loomulikult väljendub see kõik ka veinis. Et neid ebaühtlusi niiöelda lihvida, kasutabki enamus šampanjamajadest oma aastakäiguta veinide puhul segamist ning reservveine, et anda šampanjale soovitud lõplik tulemus.
Non-vintage šampanja pudelis laagerdumise minimaalne reeglitepärane aeg on 15 kuud. Ja tulemuseks küllalt kõrge happesuse ja eeskätt värskete roheliste puuviljade ülekaal aroomis ja maitses.[vi] Non-vintage šampanja ei ole oma olemuselt aga sugugi midagi imelihtsalt või pealiskaudset ning suhtumine neisse ei tohiks samuti seda väljendada. Jah, on ka selliseid eksmeplare, mille puhul kvaliteet on jäänud tootmismahtude juures pisut tahaplaanile, kuid see ei ole mitte aastakäiguta šampanja kui kategooria puudujääk, vaid ikka konkreetses tootjas kinni.
Anda šampanjasõbrale väärikas tulemus nautimiseks minimaalse lubatud ajaga on väljakutse. Jah, tihti ületab non-vintage kategooriasse kuuluvate šampanjade laagerdumisaeg seadusest tulenevat 15 kuud ja seda isegi kordades (tänapäeval on selleks ajaks pigem 2-3 aastat, paremate tootjate puhul 3-4 või isegi enam aastat) ent olemuslikult on tegemist šampanjadega, mis peavad olema tarbitavad ja nauditavad koheselt peale nende valmimist ja turule suunamist. Ja nauditavad peavad need šampanjad olema, võtame või šampanjatootja kui ärimehe vaatevinklist, võimalikult paljudele tarbijatele ehk need peavad tabama tarbija maitset ja ajas kujunevaid eelistusi ehk käima ka ajaga kaasas. Esimesena tuleb siinkohal mõttesse üha suurem suundumus võimalikult kuivade šampanjade suunas.
Korrata aasta aastalt šampanjamajale omast stiili, mida šampanjasõber aga samuti eeldab ning mida non-vintage šampanjad oma maju iseloomustades eeskätt väljendavad (võtame või Bollingeri sõbrad, kes ootavad oma tarmukalt Bollylt alati neile juba armsaks saanud maitset, eks ole, nii ka teiste majade puhul), on omaette täiendav väljakutse. Just mingi aastatega väljakujunenud lemmikmaitse on see, mida tarbija tihti oma šampanjas ootab, mille juurde ta heal meelel alati tagasi pöördub, ning seda vaatamata sellele, kas Champagne's, ses kohutavalt heitliku ilmaga maakonnas Prantsusmaal, sadas rahet, olid kõvad öökülmad, jäi saaks üldse väga nigelaks või oli see vastupidi, igati eeskujulik. Et neid tarbija ootusi saavutada, et hoida maja lippu kõrgel ja seda kõike ka kehvematel aastatel, kasutataksegi eelmiste aastate küpsemaid ja tuumakamaid reservveine ning selles klassis on see lubatud.
Mõnede majade puhul on kasutusel koguni mitmekümne aasta tagusesse aega ulatuvad reservveinid, millest killuke šampanja kvaliteedi tagamiseks ka aastakäiguta šampanjade valmimisel kasutusele võetakse. Mõned tootjad, muuhulgas meile juba tuttav Bruno Paillard, kes on šampanjamaailmas ka tunnustatud influencer, kui kasutada tänapäevaseid termineid, on seetõttu võtnud kasutusele termini multi-vintage, mis antud juhul iseloomustab non-vintage šampanja olemust palju ilmekamalt. Tema enda majas säilitatakse reservveine maja alguspäevadest alates, see tähendab aastast 1981. Ning neid veine ka aastakäiguta šampanjade valmistamisel kasutatakse. Nii võib 2019'nda aasta saagist sündivas non-vintage šampanjas leida vabalt ka ligi 40'e aasta vanust reservveini. Seda küll pigem väga tagasihoidlikus koguses, kuid reservveinide kasutamise poolest on Bruno Paillard üldiselt väga tuntud. Aga kindlasti ka legendaarne juba mainutud Bollinger või ka Charles Heidsieck, kui nimetada esimesed, kes selles plaanis meelde tulevad. Ametlikuks terminiks selliste multi-vintage'ite puhul on siiski non-vintage ehk aastakäiguta šampanja. Kuigi termini multi-vintage võiks kasutusele võtta kasvõi tarbija sisukama informeerimise aspektist, sellise šampanja esiletoomisest rääkimata. Aga reeglid Champagne’s on küllaltki rigiidsed ning nende muutmiseks on valjalik väga erinevate huvigruppide ühine arusaam.
Kui rääkida pisut suhtumisest non-vintage šampanjadesse, olen paraku üsna tihti kuulnud arvustamist, a'la Veuve Clicquot entry level ei paku pinget, kui, siis ehk ainult magnumis (palun, ärme siinkohal keskendu niivõrd brändile, kui suhtumisele, aga tõsi on, et kuulsa lesknaise tänase ettevõtte puhul olen sellist arvamusavaldust kuulnud teenimaltult tihti). Aga ka suhtumist, et aastakäiguta šampanjad on ülepea üksnes tavaline laiatarbekaup, mis mingit sügavamat tähelepanu ei vääri. Justkui soovides rõhutada, et tõeline šampanja algab vähemasti paariaastasest või enamast pudelis küpsemise ajast ning maja niinimetatud entry level ehk just needsamad non-vintage'd ei peaks tõelist šampanjasõpra üldse erutama. Õnneks on ka vastupidiseid arvamusi ning tegelikult teab tõeline šampanjasõber, et entry level'gi võib olla paras kunsttükk (kasvõi selle kvaliteedi stabiilsuse hoidmise võtmes) ning kindlasti ei tasu non-vintage kategooriasse kuuluvaid šampanjasid alahinnata, ammugi mitte arvamust neist üldistada.
Non-vintage šampanjad on konkurentsitult kõige enam valmistatud šampanjad, moodustades tavaliselt umbes 80-90% šampanjamaja kogutoodangust. Valmivad need enamjaolt kolme klassikalise šampanjaviinamarja - Pinot Noir, Chardonnay ja Meunier - koostöös ehk on niinimetatud klassikalised seguveinid. Loomulikult võivad non-vintage šampanjad olla nii blanc de noirs'id, blanc de blans'id kui ka rosée'd (loe nende mõistete kohta vajadusel eelnevatest lugudest siinsamas blogis) ning ka nende kuivusastmed varieeruvad purukuivadest magusani. Kõige suurema osa moodustavad brut kuivusastmega (jääksuhkurid 0-12 g/L) non-vintage'd ehk just need, mida tarbijad kõige enam eelistavad.
Non-vintage šampanjad saadakse üldjuhul erinevate aastakäikude, tavaliselt kahe või enama aastakäigu veine segades. Need, nagu nimigi ütleb, ei ole mitte ühe aastakäigu veinid, vaid aastakäiguta veinid, mille puhul aastakäikude segamine, nii nagu ka viinamarjade ja külade (cru'd) segamine on kohane. Põhimõtteliselt baseerub non-vintage champagne siiski ühe aasta (tootja vaates viimase aasta) saagil, millele vastavalt maja stiilile ja ka vajadusele lisatakse eelnevate aastate reservveine, seda tavaliselt 10-15%, mõnel juhul aga ka 40-50%. Reservveinide vanusega minnakse seejuures ajas tagasi tihti 6-7, mõnel juhul aga 15 või isegi enam aastat.[iv]
On ka tootjaid, peamiselt grower'id, kes valmistavad oma non-vintage šampanjad sama ühe aastakäigu veini(de)st lisamata neile reservveine. Nende turustamisel, sh pudeli etiketil, ei nimetata sel juhul konkreetset aastat, millisest vein pärit ning nii on see ka kehtestatud reeglite mõttes korrektne[v]. Selliste šampanjade puhul on peamine oht või ka võimalus, kuidas kellelegi, saada sama nimetuse all erinevatel aastatel erineva aroomi- ja maitseomadustega vein. Sest aastad on erinevad, mõned kuivemad, teised niiskemad, mõned külmemad, teised soojemad ning ka viinamarjade kvaliteet ja omadused sellest johtuvalt erinevad. Loomulikult väljendub see kõik ka veinis. Et neid ebaühtlusi niiöelda lihvida, kasutabki enamus šampanjamajadest oma aastakäiguta veinide puhul segamist ning reservveine, et anda šampanjale soovitud lõplik tulemus.
Non-vintage šampanja pudelis laagerdumise minimaalne reeglitepärane aeg on 15 kuud. Ja tulemuseks küllalt kõrge happesuse ja eeskätt värskete roheliste puuviljade ülekaal aroomis ja maitses.[vi] Non-vintage šampanja ei ole oma olemuselt aga sugugi midagi imelihtsalt või pealiskaudset ning suhtumine neisse ei tohiks samuti seda väljendada. Jah, on ka selliseid eksmeplare, mille puhul kvaliteet on jäänud tootmismahtude juures pisut tahaplaanile, kuid see ei ole mitte aastakäiguta šampanja kui kategooria puudujääk, vaid ikka konkreetses tootjas kinni.
Anda šampanjasõbrale väärikas tulemus nautimiseks minimaalse lubatud ajaga on väljakutse. Jah, tihti ületab non-vintage kategooriasse kuuluvate šampanjade laagerdumisaeg seadusest tulenevat 15 kuud ja seda isegi kordades (tänapäeval on selleks ajaks pigem 2-3 aastat, paremate tootjate puhul 3-4 või isegi enam aastat) ent olemuslikult on tegemist šampanjadega, mis peavad olema tarbitavad ja nauditavad koheselt peale nende valmimist ja turule suunamist. Ja nauditavad peavad need šampanjad olema, võtame või šampanjatootja kui ärimehe vaatevinklist, võimalikult paljudele tarbijatele ehk need peavad tabama tarbija maitset ja ajas kujunevaid eelistusi ehk käima ka ajaga kaasas. Esimesena tuleb siinkohal mõttesse üha suurem suundumus võimalikult kuivade šampanjade suunas.
Korrata aasta aastalt šampanjamajale omast stiili, mida šampanjasõber aga samuti eeldab ning mida non-vintage šampanjad oma maju iseloomustades eeskätt väljendavad (võtame või Bollingeri sõbrad, kes ootavad oma tarmukalt Bollylt alati neile juba armsaks saanud maitset, eks ole, nii ka teiste majade puhul), on omaette täiendav väljakutse. Just mingi aastatega väljakujunenud lemmikmaitse on see, mida tarbija tihti oma šampanjas ootab, mille juurde ta heal meelel alati tagasi pöördub, ning seda vaatamata sellele, kas Champagne's, ses kohutavalt heitliku ilmaga maakonnas Prantsusmaal, sadas rahet, olid kõvad öökülmad, jäi saaks üldse väga nigelaks või oli see vastupidi, igati eeskujulik. Et neid tarbija ootusi saavutada, et hoida maja lippu kõrgel ja seda kõike ka kehvematel aastatel, kasutataksegi eelmiste aastate küpsemaid ja tuumakamaid reservveine ning selles klassis on see lubatud.
Mõnede majade puhul on kasutusel koguni mitmekümne aasta tagusesse aega ulatuvad reservveinid, millest killuke šampanja kvaliteedi tagamiseks ka aastakäiguta šampanjade valmimisel kasutusele võetakse. Mõned tootjad, muuhulgas meile juba tuttav Bruno Paillard, kes on šampanjamaailmas ka tunnustatud influencer, kui kasutada tänapäevaseid termineid, on seetõttu võtnud kasutusele termini multi-vintage, mis antud juhul iseloomustab non-vintage šampanja olemust palju ilmekamalt. Tema enda majas säilitatakse reservveine maja alguspäevadest alates, see tähendab aastast 1981. Ning neid veine ka aastakäiguta šampanjade valmistamisel kasutatakse. Nii võib 2019'nda aasta saagist sündivas non-vintage šampanjas leida vabalt ka ligi 40'e aasta vanust reservveini. Seda küll pigem väga tagasihoidlikus koguses, kuid reservveinide kasutamise poolest on Bruno Paillard üldiselt väga tuntud. Aga kindlasti ka legendaarne juba mainutud Bollinger või ka Charles Heidsieck, kui nimetada esimesed, kes selles plaanis meelde tulevad. Ametlikuks terminiks selliste multi-vintage'ite puhul on siiski non-vintage ehk aastakäiguta šampanja. Kuigi termini multi-vintage võiks kasutusele võtta kasvõi tarbija sisukama informeerimise aspektist, sellise šampanja esiletoomisest rääkimata. Aga reeglid Champagne’s on küllaltki rigiidsed ning nende muutmiseks on valjalik väga erinevate huvigruppide ühine arusaam.
 |
| Alice Paillard, Maison Bruno Paillard, testimas 2019nda aasta korjest saadud veine. Foto: Maison Bruno Paillard |
Kui rääkida pisut suhtumisest non-vintage šampanjadesse, olen paraku üsna tihti kuulnud arvustamist, a'la Veuve Clicquot entry level ei paku pinget, kui, siis ehk ainult magnumis (palun, ärme siinkohal keskendu niivõrd brändile, kui suhtumisele, aga tõsi on, et kuulsa lesknaise tänase ettevõtte puhul olen sellist arvamusavaldust kuulnud teenimaltult tihti). Aga ka suhtumist, et aastakäiguta šampanjad on ülepea üksnes tavaline laiatarbekaup, mis mingit sügavamat tähelepanu ei vääri. Justkui soovides rõhutada, et tõeline šampanja algab vähemasti paariaastasest või enamast pudelis küpsemise ajast ning maja niinimetatud entry level ehk just needsamad non-vintage'd ei peaks tõelist šampanjasõpra üldse erutama. Õnneks on ka vastupidiseid arvamusi ning tegelikult teab tõeline šampanjasõber, et entry level'gi võib olla paras kunsttükk (kasvõi selle kvaliteedi stabiilsuse hoidmise võtmes) ning kindlasti ei tasu non-vintage kategooriasse kuuluvaid šampanjasid alahinnata, ammugi mitte arvamust neist üldistada.
Võtame või sellesama esimesena nimetatud Veuve Clicquot' signatuuršampanja Yellow Label Brut, mis on suurepärane näide sellest, kuidas erinevatel aastatel võetakse tarbija poolt oodatud tulemuse saavutmiseks kasutusele 25-40% reservveine, mille vanus varieerub omakorda 10-20 aasta vahel.[vii] Charles Heidsieck' Brut Reserve puhul algab non vintage aga üldse tasemelt 5 aastat küpsemist pudelis [viii] versus 15 kuud seadusega sätestatut. Sama kehtib ka näiteks Champagne Carbon mistahes non-vintage cuvée kohta. Pika laagerdumisajaga paistavad silma ka juba räägitud Bruno Paillard šampanjad (3-4 aastat), millele lisandub veel peale ümberkorkimist aset leidev rahunemise aeg, umbes 5-6 kuud, mille jooksul pudelid veel tarbijani ei jõua. Või võtame Bollingeri, mille reservveinid, mida kasutatakse Pinot-Noir' dominantse maja kaunite non-vintage'ite valmistamisel, säilitatakse magnumpudeleis. Näiteid on erinevaid ja inspireerivaid loomulikult enam. Selliseid nüansse ja majade üldist käekirja ning šampanjade loomise filosoofiat tasub vaieldamatult teada ning ka hinnata.
Kui rääkida pisut non-vintage šampanjade hinnaklassist, siis üldjuhul on tegemist kõige taskukohasemate šampnajadega ning ka see ei ole tarbija vaatevinklist väheoluline. Lisaks sobivad need väga hästi erinevateks juhtudeks, alates tervitusjoogist, aperitiivist ja lihtsatest suupistetest kuni väärikate roogade saatajateni välja. Nende kasutusampluaa on tõesti lai, oluliselt laiem, kui näiteks vintage šampnajade puhul, mis nõuavad juba rohkem sobitamist ja mängimist.
Kui uurida Champagne & Sparkling Wine World Championships' tulemusi kolme viimase aasta kohta non-vintage klassis, tuleb esile tuua järgmised tublid tegijad šampanjamaailmas:
2018 - World Champion Classic NV Brut - Louis Roederer NV Brut Premier in magnum, mis sai ka Supreme World Champion ja Best Champagne 2018 austavad tiitlid;
2017 - World Champion NV Brut Blend - Louis Roederer NV Brut Premier in magnum;
2016 - World Champion Classic NV Brut Blend - Charles Heidsieck NV Brut Réserve.[ix]
Ära märkimist väärib ka 2016. aastal välja antud tiitel "Chairman's Trophy", mis läks Moët &Chandoni maja šampanjale MCIII NV by Moët&Chandon 001.14.[x] See šampanja on ilmekas näide sellest, millisesse šampanjataevasse võib tõusta üks täiesti erakordse, õigemini erineva, veinide segamise filosoofia baasil valminud non-vintage. Tegemist on vaieldmatult täiesti ebatüüpilise eksmplariga (kes proovinud, võivad seda kinnitada), aga väga hea näide siinkohal võtmaks kokku aastakäiguta šampanjade alateema ning olemaks mõttesillaks ka viimasena käsitlemist leidvate prestige cuvée'deni.
Šampanjasõpru alati erutavale küsimusele, et mida siis konkreetsemalt eelistada, tasub vastust otsida enda seest. Aga üks soovitus siiski - iga non-vintage maitseb alati veelgi paremini, kui see on küpsenud magnumis. Sest suurus tõesti loeb ning kui on vähegi võimalik eelistada suuremat suurust, ka suuremaid, see tähendab Jeroboame (3L) ja suuremaidki, siis tehtagu seda. Kasvõi vaatluse ja võrdluse mõttes, mida enesele aeg-ajalt lubada võib ja lubama lausa peab. Ka šampanja säilitamine teie enda veinikledris saab olema seda toredam ja hilisemad maitsmised nauditavamad.
Ikka parimaid naudinguid ja julgesti Sante!
***
[i] Patrick
Schmitt. Champagne sets new turnover record surpassing €5BN in 2019. Drinks Business,
8.04.2020. Arvutivõrgus: https://www.thedrinksbusiness.com/2020/04/champagne-sets-new-turnover-record-surpassing-e5bn-in-2019/
(12.04.2020)
[ii] Wine
trends in 2020. Champagne by the numbers. Arvutivõrgus: https://www.winescholarguild.org/blog/wine-trends-in-2020-champagne-by-the-numbers.html
(12.04.2020)
[vi] Vt ka Vahuvein.
Juuniorsommeljee kursus, II osa. Eesti Sommeljeede Erakooli jaotusmaterjal
2018-2019 õppeaastal, lk 255.
[vii] Veuve Clicquot Brut Yellow Label. Tootekirjeldus bestchamapgne.fr võrgulehelt (13.04.2020)
[viii] Charles Heidsieck Brut Reserve. Arvutivõrgus: https://charlesheidsieck.com/en/wines/brut-reserve (13.04.2020)
[ix] Stevenson, Avellan, lk 86-88.
[x] Ibid., lk 88.
[vii] Veuve Clicquot Brut Yellow Label. Tootekirjeldus bestchamapgne.fr võrgulehelt (13.04.2020)
[viii] Charles Heidsieck Brut Reserve. Arvutivõrgus: https://charlesheidsieck.com/en/wines/brut-reserve (13.04.2020)
[ix] Stevenson, Avellan, lk 86-88.
[x] Ibid., lk 88.
Kommentaarid
Postita kommentaar