Vabariigi sünnipäeva eel. Mõtiskleme koos meie esimese presidendi pojapojapoja Madis Pätsiga

President Pätsi pojapojapoeg Madis Päts: "Kui põhilised ajaloofaktid selged, siis hakkad järjest rohkem huvituma detailidest, sealhulgas ka ajalooliste isikute inimlikust poolest. Minu arvates on Eesti ajaloouurimises sellele seni liiga vähe tähelepanu pööratud."

***

Vabariigi sünnipäeva eel, pidades eriti silmas 23. veebruari, mil täpselt 100 aastat tagasi kuulutati mu armsas sünnilinnas Pärnus välja Eesti Vabariik, päeva, mis on ühtlasi meie vaba riigi esimese presidendi Konstantin Pätsi sünniaastapäev, toon teini taas toredaid kilde ajaloost ja loomulikult lugemist sellest, mida põnevat võis leida Pätsi-aegsetest veinikeldritest. Samuti sellest, kas leidus neis valikuis ka mulliveine, mis paslikud tänaselgi päeval riigi sünnipäeva tähistamiseks pruukida. Allikatena kasutasin nii raamatutest ammutatud materjali, ajakirjanduses juba avaldatud katkeid, aga ka president Pätsi järeltulija vandeadvokaat Madis Pätsi, mu hea endise kolleegi Eesti Advokatuuri päevilt, kommentaare ja lahkeid mõtteid, mille eest talle eriti tänulik olen. Aga alustame algusest.

***

Saja aasta tagusest ajast, mis kõneleks Eesti Vabariigi väljakuulutamisest ning nii selle päeva kui ka edasiste pidupäevade tähistamisest toidu- ja joogikultuuri võtmes, ei ole kahjuks liiga palju teada. Tartu rahulepingu sõlmimise tähistamiseks šampanja hankimisest ja kahe kasti Veuve Clicquot ehk „Prantsuse vahuviina“, nii nagu seisis tolleaegsetes tollipaberites, jõudmisest 1920. aasta 2. veebruariks Tartusse, olen juba kirjutanud. Nii teame, et seda marki kvaliteetvahuveini oli Eestis tol ajal võimalik saada ja ka tarvitada. Kahjuks ei õnnestunud mul vaatamata pingutustele leida ühtegi tõsikindlat fakti 1918.-nda aasta vabariigi väljakuulutamise kohta. Küll leidsin kilde järgnevast ajast, mh seoses meie esimese presidendi Konstantin Pätsiga.

2003. aasta aprillis Eesti Ekspressis avaldatud artikli kohaselt hoolitseti kolmekümnendate aastate teisel poolel president Konstantin Pätsi eest hästi. [..] nii Kadrioru lossis kui ka suveresidentsis Oru lossis [oli] sisse seatud veinikelder. Neist esimene kandis ametlikult Vabariigi Presidendi veinikeldri nimetust. Muidugi polnud neis keldrites ainuüksi veini, vaid ka kangemaid napse ja suupisteid. Riigiarhiivi toimikutes on dokumente, millest selgub, kust ja kuidas napse hangiti. Näiteks 1938. aastal tehti mitmeid oste Prantsusmaalt otse tootjatelt. Septembris osteti firmalt Sazerac de Forge & Fils likööre ja konjakit üle 200 pudeli kokku 975 krooni eest. Veine telliti suvel Burgundia firmalt Edouard Delaunay & ses Fils 126 pudelit kokku 512 krooni eest. Talvel hangiti keldrile ligi 1000 krooni väärtuses vahuveine firmadelt Champagne Pommery & Greno ja Maison Ackerman-Laurance. Detsembris tehti ost ka ühelt Inglise firmalt: Londonist Ehrmannsilt hangiti dessertveine. Valge viin oli aga eranditult kodumaine ja osteti Riigi Viinatehasest nr 1. See vabrik varustas presidendi keldrit kahe viina (40% ja 45%) ning piiritusega. Alkoholi saadi presidendi veinikeldritele soodsa hinnaga, kuna see vabastati majandusministri käsul tollimaksudest. (Erelt, 2003). Vett toodi lauale tõenäoliselt kaevust või kraanist ning see oli igati mõistlik lähenemine (Tamm, 2011).

Riigiarhiivis seisab hoiul ka inventuuriakt, kus kirjas Kadrioru veinikeldri seis 1939. aasta 28. juulil. Ühtekokku on dokumendis märgitud 169 nimetust. Lisaks jookidele on sinna sisse arvatud ka mõned sigarisordid, konservid, tee, kohvi, suhkur. Selle akti alusel võib teha ilmselt järeldusi ka presidendi enese eelistuste ja lemmikute kohta.

Eelkirjeldatud keldri valikust on erinevatel aastatel enne Eesti Vabariigi väljakuulutamise aastapäeva avaldanud vesteid mitmed suuremad päevalehed, mh 2011. aasta Postimehe lisa Arter. Mõningad katked seni avaldatust:

Ehkki arst oli president Konstantin Pätsil alkoholi tarvitamise sootuks keelanud, ei pidanud riigipea sellest keelust sugugi lugu ning täiskarsklast temast ei saanud, kirjutab 1938. aastast Pätsi kantseleiülem olnud Elmar Tambek oma mälestuses «Tõus ja mõõn». «Ma pole siiski näinud, et president oleks tarvitanud alkohoolseid jooke palju või valimatult,» tähendab ta. Ja täpsustab, et Pätsi tavaliseks joogiks oli klaas viskit soodaveega või punast veini seltersiga. «Vastavas seltskonnas ta võttis mõnikord ka klaasi «viru valget» või prantsuse konjakit. Likööridest ta ei paistnud lugu pidavat,» märgib Tambek. (Erelt, 2003).

Kui uurida eelnevalt nimetatud arhiivipabereid, on näha, et alalõigus «Vahuveinid» olid viimased täiesti esindatud, mh järgmised šampanjad: Eugen Cliquot demi-sec, Heidsieck sec ja demi-sec, Pommery greno brut (1928) ja rosé, aga ka Ayala C. Bl. demi-sec; vahuveinidest aga näiteks tänapäevalgi vahuveine tootva Ackermann Laurance’i C. Bl. demi-sec. On ilmne, et tol ajal eelistati üldiselt magusa(ma)id vahuveine. Ja seda sootuks mitte üksnes Eestis. Kuiva šampanja esindajana tõuseb nimekirjas esile Pommery. Olgu siinkohal mainitud, et oli just veuve (tõlkes: lesk) Pommery see, kes  pani aluse kuivade šampanjade tootmisele Prantsusmaal. Salapärane lühend „C. Bl.“ šampanja nimes tähendab aga prantsuse algupära omavat mõistet Carte blanche’i ehk veinimeistri täielikku volitust valida erinevate marjade ja neist valmistatud baasveinide segamise jm tegutsemisviiside vahel just selle ühe konkreetse šampanja saamiseks. Mõistet kasutatakse šampanjamaailmas ka tänapäeval sellistele mittetraditsioonilistele nestetele nimetusi andes.

Foto: Toomas Huik. Eelnevalt avaldatud ajalehe Postimees veebiversioonis 20.02.2011.

***

Sirvinud eeltoodud mälestusi ja ajalookilde, kommenteerib president Pätsi pojapojapoeg Madis Päts mõtiskledes: „Need olid riiklikud veinikeldrid selleks, et oleks võimalik täita riiklikke protokollilisi ülesandeid. Arvan, et selliste varude loomisel Konstantin Pätsil või tema isiklikel eelistustel roll puudus”, ning jätkab: “Minul ei ole kahjuks käepärast andmeid Konstantin Pätsi alkoholieelistuste kohta. Kaldun siiski arvama, et ta oli pigem selline tagasihoidlikum alkoholitarbija. Ei ole näiteks näinud eriti palju fotosid temast klaas käes. Samas minu vanaema Helgi Päts (s. Lattik) vahel ikka meenutas, et vastuvõttudel Pätsile meeldis juua just klaas vahuveini. Sama juttu mäletab ka minu isa Matti Päts. Seega võime vist väita, et ka Konstantin Päts ei olnud päris ükskõikne vahuveini võlude suhtes.” 

Kui püüame mõtelda, et mis võis olla Eesti esimese presidendi lemmiknaps, avaldab tema pojapojapoeg: ”Kaldun arvama, et mu vaarisa alkoholi tarbimine presidendi aastatel oli enam kui tagasihoidlik. Ta põdes siis juba diabeeti ja podagrat ning oli allutatud üsna rangele toitumisreziimile. Aga muidugi oli ta ka isepäine vanahärra ja seega võis kalduda vahel ka soovitustest kõrvale.” Eks ole presidentki lihtsalt inimene – nii nagu me kõik.

Kui aga küsin Madiselt, et kuidas on lood tema enesega, ütleb ta, teades minu kirglikku suhtumist vahuveinidesse, nii: “Minu kujunemisaastatel Eestis veinikultuur praktiliselt puudus. Mäletan oma noorusajast paljusid peeneid eestiaegseid daame, kes ka siis, kui juba veinid laiemalt saadaval olid, eelistasid ikka veinile pitsi valge viinaga. Eks see on mindki mõjutanud. Usun, et ka minu kolleegid võivad kinnitada, et olen kehv alkoholitarbija. Aga eks aeg ajalt ikka naudin ka mõne klaasi head vahuveini. Valdavalt on see seotud mõne tähtsama eluhetkega. On ka mõned head sõbrad, kes armastavad vahest kaasa võtta mõne huvitavama pudeli, mida siis koos proovime. Ma ei ole vahuveinide asjatundja, kuid prantslaste vahuveinid tunduvad parimate hulka kuuluvat.” Nii olen saanud endiselt healt kolleegilt mu kõrvu paitava vastuse. 

Kui arutleme aga selle üle, et kuidas tähistame sel eriti pidulikul aastal või ka muudel aastatel meie riigi sünnipäeva, ütleb Madis oma pere kohta, et “Iseseisvuspäeva tähistamisega kipub sageli nii olema, et oleme pigem väljas ja laiali. Sellel ajal toimub ju alati nii palju erinevaid ettevõtmisi. Soov on sellel päeval võimalikult palju jõuda, võimalikult palju sõpru ja häid tuttavaid kohata. Aga eks nendel õhtutel saab vahest lõpuks ka kodus diivanil klaas vahuveini joodud, Vabariigi presidendi vastuvõttu vaadatud. Siis mõtlen ikka, et milline ime ja õnn on see, et meil on oma riik ja võimalus ise oma asjade üle otsustada.”

Võtan mõtisklused enne Vabariigi väljakuulutamise aastapäeva ning Vabariigi sünnipäeva kokku Madis Pätsi sõnadega: „Vahel kipume tagasivaates unustama, et ka meie 1918.-1940. aastate poliitikud olid ikkagi inimesed kõikide oma tugevuste, nõrkuste veidruste ja inimlike eelistustega. Ja kui tunned seda ajaloolise isiku inimlikumat poolt, suhtud nii või teisiti kõigesse temaga seonduvasse pisut mõistvamalt ja leebemalt, saad ehk paremini aru ka sellest, kuidas ajaloolised protsessid kulgevad ja millised on isikute reaalsed võimalused midagi mõjutada. Mõistad paremini ka õnnelike või õnnetute juhuste rolli.”

Eesti Vabariigi esimese presidendi Konstantin Pätsi pojapojapoeg vandeadvokaat Madis Päts. Foto: Madis Päts.

Et hing rõõmustaks ja süda ikka lustiks! Elagu Eesti!

  

Kasutatud allikad:

Elmar Tambek. Tõus ja Mõõn. I-II. Mälestusi kodumaalt. Eesti Päevalehe AS, 2010;  Pekka Erelt. President Pätsi veinikeldrid. Eesti Ekspress, 15.04.2003; Britt Rosen. Kilde Pätsi veinikeldrist. Postimees - Arter, 19.02.2011; Jüri Tamm. Vabariigi Presidendi veinikelder. Veiniajakiri VINE nr 2; autori vestlus vandeadvokaat Madis Pätsiga 15.02.2018 ning viimase kirjalikud kommentaarid.