Hakkame sättima!

Soome 100 ja Eesti 100 tähistamisest. Šampanjavõtmes, mõistagi!

Lugu Soome 100st ja Eesti 100st hurmavaimate vahuveinide - šampanjade - võtmes sai õigupoolest alguse enne armsate põhjanaabrite oma vaba riigi 100 aasta juubelit. Hea sõber, kelle kaasa soomlane, küsis nõu nende imelises Tallinna kodus pidulikul õhtul külla oodatavate sõprade kostitamiseks pakutavate vahuveinide kohta. Muuhulgas nimetas ta, et kavatseb teha külalistele õhtu edenedes ka väikese viktoriini küsimustega Soome ajaloo, traditsioonide ja üldtuntud, samas vähekese „kiiksuga“, faktide kohta. Samuti seda, et tuleb pikem õhtu, st koos erinevate toitudega. Et tunnen sõbra eelistusi nii toidu kui ka joogi osas üsna hästi, saanuksin mulliliste ettepanekute tegemisel, lähtudes teadaolevast, teha kiired valikud ja soovitused. Samas oli tunne, et nii pidulikku päeva selles armsas Soome-Eesti peres tuleks tähistada millegi erilisega ja kui mulle juba anti võimalus anda oma väike panus, tahtsin seda teha kogu südamest. Seda enam, et seob mind ennast Soomega, et mu emapoolne vanaema just seal oma elu viimased ilusad aastad veetis ning Helsingi sestap mulle, ajast kui piirid avanesid, kui teine kodu oli. Võtsin sõbra lahkel loal aja, et teemasse süveneda ning teha ettepanekud, milles oleks kas mingi tore ajalooline taust või hoopis väike vimka. Midagi erilist igal juhul.

Lasin tunde mõttes läbi šampanjamajasid, uurisin-puurisin-lugesin, lugesin veel. Otsisin midagi, mis sobiks just sellisele pidulikule õhtule, sättuks hästi peo perenaise-peremehega ning nende poolt peole kutsutud sõpradega. Samuti mõtlesin mitte üksnes šampanja maitse, ilusa mulli ja imelise aroomi, vaid ka muude, ärgu nüüd maailmasuured spetsialistid pahandagu, aga justkui väheoluliste, samas minu hinnangul ja võõrustaja vaatevinklist, kelle nahka püüan end alati panna, samuti tähtsate asjade, nagu näiteks pudelietiketil kasutatava koloriidi, peale. Viimase mõttes otsisin oma peas sini-valget ehk Soome lipuvärvide kombinatsiooni. Hüpitasin peas ka mõtet viktoriinist ja ... siis see tuli!

Helistasin sõbrale ja küsisin, et kas tal on kavas ka küsimus Soome rahvusmarja kohta. Ei olevat, vastas sõber, kuid ilmselgelt tundis ta mu hääles elevust ning õhus mõnusat intriigi ja küsis otse: „Nii, mis sealt siis nüüd tuleb?“ Ja küsimärk oli sel hetkel kuuldavalt „rasvane“.  Selgitasin, et haarasin viktoriini mõttest ning palun küsida küsimuse ka Soome rahvusmarja kohta, mille järel võiks pakkuda kolmanda šampanjana sel õhtul just selle marja maitset kandvat šampanjat. Et Soome rahvusmarja puhul on tegemist murakaga, oli eetris korraks vaikus ja küsimärk muutus ilma küsimatagi rasvasest teravaks. Et kuidas saab üks Soome murakas Prantsuse šampanja sisse? Selgitasin kärmelt, et on olemas selline mull, mille maitse (minu hinnangul ka aroom) meenutavad küpset murakat. Lisaks on sama šampanjamaja pudelitel etiketid, mis kergelt sinakas-hallid ja ka valge on esindatud, pudelid ise eriliselt elegantse vana kujuga (mu meelest nii pidulikul puhul samuti oluline!). Ka on Essi Avellan ehk põhjanaabrite šampanjakuninganna ning mitmete šampanjaraamatute autor kiitnud ühes oma raamatus kogu minu poolt mõttes olnud maja valikut, kuid erilist kiitust väärisid just nende roosad šampanjad. Mu sõbra kui ülihoolitseva võõrustaja süda rõkkas mu selgitusi kuuldes rõõmust. Ja nüüd küsite teie, et millest jutt. Aga palun: Charles Heidsieck Rose Reserve, mille iseloomustamiseks saab kasutada kokkuvõtvalt järgmisi märksõnu. Värvuselt metsik punane roos helendava roosa kuuega (no kas pole ilus ja eriti pidulik!). Aroomilt kodune maasikamoos segatud virsikute puuviljasusega; sekka pehmed sametised piparkoogi noodid. Maitse sügav, jõuline maitse pakub muraka, maasika ja vaarika segu sametise vahukoorega. Soome murakas eht prantslaslikus võtmes oli avastatud. Meie Soome 100 šampanja(maja) oli sellega kogu oma koloriidis ja sortimendis leitud! Nautisime, olgu öeldud, õhtut lisaks imelisele seltskonnale tõesti suurepäraste šampanjade seltsis. 

Aga Eesti 100? Et kui nüüd „hakkame sättima“ (nagu kõlab viimase aja populaarseim lausend), siis millist šampanjat (lisaks kohalikele võluvatele mullidele, mida tublid väiketootjad teevad ja mida heal meelel kiidan; eriti palavad tervitused lähevad Uue-Saaluse Veinitalule!) oma peole sättida? Alustame sellest, et Eesti riigi ametlikeks sümboliteks on Eesti lipp, vapp, hümn, kuid ka rahvuslind ja –lill. Ja neid me kõiki teame ja oskame ka nimetada. Kuid kas ja mis on Eesti rahvusmari? Rahvasuus on selleks enim pakutud kuremarja ehk jõhvikat. Pakutud on ka mustikat ja pohla. Vabariigi Presidendi 2013. aasta aastapäevakõnes kõlas metsmaasikavälu imeline kujund (oh, kuidas see mulle meeldis!). Mu oma kallis kaasa vastas küsimusele "Mis on Eesti rahvusmari?" väga armsasti: "Mari Tarand." See vastus meeldis mulle kõige enam! Kuid nagu selgus, ei ole meil oma rahvusmarja osas ühest arusaamist ega kokkulepet. Mis on iseenesest kenagi. Nii on võimalusi igaühel hoida meelel oma marja või mõtet sellest enam. Nii luban minagi enesele isiklikku tunde-eelistust, killuke nostalgiat ning lähtun mulle kõige armsamatest mälestustest. 

Mäletan lapsepõlvest eredalt pihlakamarju, mida isapoolse vanaema õues kasvavalt suurelt pihlapuult korjasin ja niidile keedeks sättisin. Arvan end neist marjust keesid meetrite kaupa meisterdanud olevat. Endale, naabritüdrukule. Otse loomulikult proovisin neid ka süüa, kuid lapsele maitsesid need eriti mõrult. Ometi olid nad küps-oranžidena nii ahvatlevad ning proovisin neid ikka ja jälle. Mäletan sedagi, kuidas vanaema ise sellelt samalt puult korjatud marjadest pihlakaveini tegi. Meelde tulevad pildikesed sellest, kuidas vanaema sünnipäevadel tagatoa seinalt kitarre (jah, just niimoodi meil öeldi) võeti, vanu lugusid mängiti ning kõrvale sedasama veini maitsti. Imeilustest klaasidet. Rilliga. Ka minul lubati õige pisut proovida. Arvan end mäletavat seda maitset. Mälus on pildid sellestki, kuis vanaema pihlakaoksa kaasa andis kõigile, kes käisid, et toovat head õnne ja hoidvat kurja eemale... Las olla siis minu Eesti marjaks pihlakamari.

Kuid pihlakamari ja šampanja? Tunnistan, see kombinatsioon võttis omajagu mõtisklemist. Veidral kombel ei tulnud mulle meelde, et olin oma mõtetes otsitavat šampanjat ise kord peale selle degusteerimist Urvilles’ Prantsusmaal iseloomustanud ühe märksõnaga „pihlakas!“ (hüüumärgiga seejuures) ja selle nii ka oma alati kaasas kantavasse vihikusse üles tähendanud. Aga ma leidsin need märkmed! Veelgi toredam, et sama märksõna on kõnesoleva šampanja värvuse kui ka maitse kirjeldamisel kasutanud minust hoopis rikkalikuma kogemusega veinitundjad. Millest jutt? Tegemist on ühe mu vaieldamatu lemmikmaja, küllalt väikese aga seda imelisema Champagne Drappier’i Rose Reserve’ga, mille kirjeldamiseks võib nii minu kui minust targemate sõnul kasutada järgmist iseloomustust. Värvus oranžikas-roosa, mis meenutab pihlaka värvust. Aroomis tunda täidlasi üleküpsenud punaseid sõstraid ja pihlakamarjade mõru aroomi! Maitse röstine, pähkline, tunda nõrga vaniljevarjundiga karamelli, ka punaste marjade mõru ja kerget ürdisust. Minu Eesti 100 šampanja oli leitud! Ja ka uus lugu, nii nagu heale sõbrale Soome 100nda sünnipäeva puhul, mu enese ajaloopilti anno 2018 ehk Eesti Vabariik 100, loodud. 

Aga nüüd väike paus lugudesse, sest on aeg hakata mitte lihtsalt sättima, vaid anda viimane lihv, et asuda täiel rinnal tähistama meie vaba riigi suurt juubelit, sõprust, armastust ja kõike suurt ja väikest head, mis meil siin Maarjamaal on kanda, üksteisele ja teistelegi anda. 

Elagu Eesti!  

Šampanja on valitud. Kohe saab kleitki valmis (kui disainer saba alt nõeltega väljub). Foto: erakogu.