Šampanjast, millega Tartus rahulepingu sõlmimist tähistati

Tartu rahulepingu sõlmimise aastapäev 2. veebruar kannab lisaks selle ajaloolise sündmuse tähistamisele ning selle tähtsuse mõtestamisele minu kui kirgliku šampanjasõbra jaoks sel aastal eneses erilist elevust. Olles mehega talvepuhkusel ning lugedes, mõlemad varbaid rannaliivas sorkides, raamatut, jõudis meieni ühtäkki killuke rahulepingu sõlmimise nö tubaste ettevalmistuste kohta, milles omakorda viide sellele, et lepingu sõlmimise järgselt joodud selle tähistamiseks hulga šampanjat. Kasutades deduktiivset meetodit, jõudsin järelduseni, et kõige tõenäolisemalt võis tegu olla Veuve Clicquot maja toodanguga, mida tollel ajal juba usinasti eksporditi. Küllap oli seda jõudnud ka Eestisse. Kuid kuidas seda oletust testida ning kinnitada, oli küsimus. Ajaloolasest abikaasa soovitas koju tagasi jõudes lugeda esmalt Poska ning seejärel tema "parema käe" William Tominaga mälestusi. Ehk leiab sealt midagi. Õnneks oli hotelli vestibüülis teatavatel kellaaegadel võimalik tarvitada enam-vähem tubli kiirusega internetti ning esmane detektiivitöö sai tehtud juba puhkusel. Mu silmad särasid kui päike ja hing hõiskas, kui uurimus viis mu koju jõudnuna William Tominga, rahuläbirääkimiste sekretäri ja pealäbirääkija asendamatu abilise, talletatud mälestuste ja värvikate kirjeldusteni. Neid soovin jagada ka teiega. Aga alustame algusest.

Veel sealsamas kuumas liivarannas pikutades lugesin professor Peeter Järvelaidi 2011. aasta veebruaris Pärnu Postimehes avaldatud artiklist „Mis konjakit joodi Tartu rahuläbirääkimiste ajal?“, mille sain läbi hakkiva internetiühenduse miskil hektel siiski maha laadida, et vaatamata kitsale ajale ei tundnud Tartu rahu- läbirääkimiste delegatsioonid millestki puudust: söödi ja joodi mehiselt. Läbirääkimiste ajal joodud Napoleoni konjakit, kuigi ka valge viin ei puudunud toidu kõrvalt. Rahulepingu allakirjutamist tähistati aga šampanjaga. Selleks šampanjaks oli Veuve Clicquot. Tres bien!'

2010. aasta 2. veebruari Õhtulehest leidsin aga juba pikema ülevaate rahukonverentsi ettevalmistustest. Sain toreda taustainfona teada, et konverentsi üks ettevalmistajatest William Tominas, rahudelegatsiooni sekretär ja pealäbirääkija, Jaan Poska parem käsi, pani Emajõelinnas Tartus Vallikraavi tänavas Grand hotellis rahudelegatsiooni liikmetele kinni 10 tuba juba 1. detsembrist 1919. Seejärel vaatas ta üle konverentsiks määratud maja Aia tänaval (preagu Vanemuise 35), kus tsaariajal oli Tartu garnisoni staap. Pärast pikki otsinguid leiti rahukonverentsile ka sobiv laud, seda linnavalitsuse abiga ning pärines see Tartu laenu- ja hoiuühisuselt. See oli suur, ümmargune ja massiivne mustaks poleeritud tammepuust laud koos 24 sobiva tooliga. Laua, mis olnud rakse kui kontsertklaver, tassinud üles koguni kuus meest! Esimene koosolek ümber sellesama suure laua peeti 5. detsembril.

Jaan Poskale oli ette nähtud privaatelamine Rüütli 7 majas. See oli notar Rosenthali korter, mida sai üürida kolmeks kuuks koos mööbi, keedu- ja söögiriistadega. "Toad oli ruumikad, köök oli suur ja puhas, samuit vannituba. Mööbel paistis olevat vanamoeline, aga mugav ja kõigiti korras", meenutab Tominas oma mälestustes. Poska laual olid Tominga sõnade kohaselt sageli samovar ja pudel. Ning see pudel olevat olnud Napoleoni konjak, Poska lemmikjook. Aga märkate, seni ei sõnagi šampanjast või muust vahuveinist?!

Lugesin sedagi, et Tartu rahukonverentsi lõpubankett oli planeeritud Sagerlini restoranis 1. veebruaril kl 20. Rahulepingu allakirjutamine ise algas keskpäeval. Äkki teatanud venelaste läbiraääkijate juhiks tõusnud Adolf Joffe, et tema delegatsioon on leidnud lepingu tekstis trükivea. Olnduki nii. Terve tekst läks uuesti trükki. Koosolek lükati edasi õhtuks, kuid bankett algas määratud ajal. Algul oli külm laud ja vodka. Klaase tühjendati ohtralt. Siis istuti lookas söögilaua taha. Söökide juurde kulistati 24 pudelit Prantsuse päritolu šampanjat, mida delegatsiooni sekretär Tomingas käis Tallinnast inglaste käest ostmas (Voila!). Kui kõht täis, hakkasid tervituskõned. Pudelivarud vähenesid. Äkki tuli tähtis teadaanne - uus tekst on valmis. Kell lähenes 23-le. Banketil osalejad hakkasid minema konverentsimajja lepingule alla kirjutama. Uus tekst oli vagadeta. Rahulepingu allakirjtuamise hetkel näitas kell 0.45. Oli 2. veebruar 1920.

Tominga ülestähendatud mälestustest on kõigi šampanjasõprade rõõmuks pikemalt lugeda ka selle kohta kuidas, õigupoolest mis imekombel, need 24 pudelit, tol ajal kaks kasti šampanjat (tänapäeval on kastis üldjuhul 6, harvem vanamoodsalt 12 pudelit), Tartusse üldse jõudsid. See lugu on nii põnev ja värvikas, et väärib vaieldamatult täistekstina äratoomis! Siin see on:

""Sel päeval, 28. jaanuaril (1920), kui üldkoosolekul otsustati rahulepingule alla kirjutada, avaldas mulle Poska pärast kojujõudmist. "Meie töö on tehtud. Tahan pühapäeva õhtul anda kinnise banketi delegatsioonidele. Sellel lepingu allakirjutamise pühitsemisel peab serveeritama šampanjat. Seda tuleb teil minna tooma. Tean, et see on rakse [..]. Tulge tagasi vähemalt tosina pudeliga."

Sõitsin Tallinna samal õhtul. Ei võtnud kaua aega läbi käia vennad Wallfishid, peremehed restoranides Du Nord ja De Russie, hotellid Peterburg, Kuld Lõvi ja Kommerts. Käisin ka börsi veinikeldris (Bodega Espagnol), mille omanikuks oli mu koolivend Soluha. Tema andis lõpliku löögi (mu) lootustele, öeldes: "Maailmas puudub nektar ja ambrosius, Eestis - šampanja." Aga tal oli säilinud mõnu pudel vsikit, millest ta oli valmis loobuma. Meeleheite lävel läksin kapten Jüri Otsa poole, kes oli tol ajal lennuväe ülem. Leppisime kokku, et ta isiklikult lennutab mind järgmisel päeabl Helsingisse ja tagasi, kui ilm lubab.

Õhtul istusin halvas tujus norguspäi laua taga Kuld Lõvi söögisaalis. Järsku kargasid mul silmad punni. Paar sammu minust eemal nurgas, serveerimislaua juures, vabastas kelner korki šampnjapudelilt, pani pudeli jääanumasse, tahtis selle kandamiga hakata astuma. Peatasin ta: "Kust see šampanja tuleb?"

Kelner näitas peaga minu naaberlaua poole, kus istusid kaks meest. "See on nende, inglaste oma." Ajasin kõrvad kikki. Tõepoolest, kuulsin inglise keelt oma naabrite suust. Aetud pakilisemast tundest kui uudishimu, astusin naabrite laua juurde, esitlesin ennast, ulatasin oma nimekaardi. Need näitasid oma nimekaardid kombekohaselt. Lugesin, et mõlemad on ärimehed Londonist. Peale mõneminutilise puise inglispärase oleku läksid inglased elavamaks, kui olime jutujätkuks rääkinud Londoni teatritest [..].

Kui küsisin tagasihoidlikult oma huviobjektile lähemale jõudmiseks, kas šampanja joomisega nad viimati ei pühitse sünnipäeva ja kellele neist tuleb õnne soovida, kuulsin, et neil on ärireisil kaasas šampanja ärisõprade kostitamiseks. Seda jooki on neil kaks kasti, aga need on kinni peetud tolli peal, sest nad keeldusid maksmast kõrget tafiiri.

Sel ajal, kui inglastega naersin ja lobisesin, keerlseid mu peas mõtted, kuidas neilt kätte saada nende vara. Otsustasin, et tormakusega võin rikkuda kogu asja, tuleb tegutseda kannatlikult. Panin ette õhtut veetma minna lõbusamasse kohta, kus oleks meelelahutust ja saaks tantsida. Viisin oma uued tuttavad Estonia valgesse saali. Jookide mõttes läksime seal üle kohvile ja konjakile. Wallfish tegi mind tuttavaks kahe Riia juuditariga, kes õhtu ettekannete kavas olid esinenud hispaanlannadest tantsupaarina. Tõin nad meie lauda, esitlesin inglastele, nende suureks heameeleks, nii kui olin arvestanud. 

Hommikul kohvilauas asusin inglastega asja juurde, sest ma ei saanud olla kannatlik kaua, ajapuudusel. Nad lükkasid tagasi minu ettepaneku müüa need kastid mulle, mis olid aresti all. Hädasunnil tulin vastumeelselt välja selgitusega, et šampanjat on vaja ülehomme Tartus rahulepingu allakirjutamisel. Nad olid Tartu konverentsist lugenud ajalehtedest. Asjaolu, et mina olin osa võtnud sellest konverentsist, kandis nende juures palju suuremat efekti kui minu ametinimetus nimekaardil. Üks lükkas teisele külge: "Eks ole nii, tulime sellele maale, kus rahvas on võitlemas punaste vastu. Näe, panime välja mäned pudelid ja tõime kohe rahu majja. Eks ole nii?"

Pärast seda juttu lõime kiiresti käed kokku. Palusin neid pool tundi oodata, ku pangast raha toon. Ministeeriumis sattusin ettenägemata raskusele. Tante Hermine keeldus allkirja andmast minu avansisaamise palvele, selleks pean hankima ministri enda loa, summa olevat liiga suur. Olime ummikus, sest mina keeldusin minema Birki paluma. Kui Hellat hakkas pärima, misjaoks seda raha vajan, vastsin südametäiega - joomiseks. Et joota täis venelasi, et nad alla kirjutaksid rahulepingule. Kui ta raha ei anna, panen ta ajalehte, siis saab kogu maa teada, et rahutegemine venelastega läks nurja tante Hermine pärast. Hellat, harjunud minu lõõpimisega, andis allkirja, kurtis minu kõneviisi kopeerimisega, et olen tema puusärgi nael.

Sõitsin inglastega sadamasse. Peale hirmsat püha Bürokratsiuse mängu paberitega, kusjuures üksvahe minult nõuti ministri enda luba kauba tollivabaks kättesaamiseks, sain tollilaost "kaks kasti, 24 pudelit, vahuviina Prantsuse päritoluga", nii kui seisis tollipaberitel. Rahamaksmisel inglastele tegid nad müügi tingimuseks, et mina juhatagu neile, kust nad saavad viskit. Ütlesin, et viskit jätkub neile mõlemale börsi veinikeldris. Tänasin inglasi meie ostu-müügi tehingu eest.

Tartus olin kõigi oma kastidega 31. jaanuari hommikul. Kui tõin kastid Poskale, luges ta etiketti pudelil - Brut. Veuve Clicquot 1914. Rheims. Poska tähendas: "Väga hea mark ja aastakäik. Ma ei teadnud, et olete asjatundja veinide alal."

Kuigi olin olnud pimeda õnne mängukann, uhkeldasin sisemiselt, et olin saanud täita Poska soovi. Ta ei näidanud isegi uudishimu minult küsida, kust ma šampanja sain, millest tema ütlsute järgi Eesti pidi lage olema."

Kas polnud mitte magus lugemine 100 aasta tagusest ajast, mis nii hästi talletatud? Aga ega see kõik, need toredad emotsioonid ja justkui film, mis silme ees neid ridu lugedes kangastus, vähemasti minul enesel, vaid lugemiseks jääma pea! Kel soovi tähistada rahulepingu sõlmimise aastapäeva 2. veebruaril stiilselt Veuve Cliquot' šampanjaga ning tunda end justkui osakesena kaugest ajaloost, saab seda šampanjat soetada just enesele sobivas koguses ja ilma Tomina kombel trikitamata ning hullupööra vaeva nägemata otse maaletooja PRIKE veebipoest ja hästivarustatud kauplustest üle terve Eestimaa.

Kasutatud allikad: William Tomingas. Mälestused. Eesti Päevalehe AS, 2010; Peeter Järvelaid. Mis konjakit joodi Tartu rahuläbäirääkimiste ajal? Pärnu Postimees, 22.02.2011; Maarius Suviste. 10 seika, kuidas sündis Tartu rahu. Õhtuleht, 2.02.2010.