Isutekitajaks enne lugusid endid ehk proloog selle aasta šampanjareisil kogetule. Äpetaiser selline
Selle aasta juba traditsioonilise maikuise šampanjareisi muljed
on jäänud päris pikalt ootele ega ole saanud Mulligaleristi tegemistele kaasaelavate lugejate ette astuda. Suvi tuli
tulistjalu peale. Ei, see ei ole vabandus, lihtsalt kevad-suvi on ühe maaletooja
jaoks kõige kiirem aeg ning kui oled harrastamas ettevõtlusvormi – One-Lady-Band
-, on iga tund, oleme üdini ausad, arvel ning päevad väga pikad. Lisaks tuli peale reisi kohe juunior-sommeljee eksamiks viimane valmistumine (loe: tuupimine) ja ekasmid ise. Seejärel Pärnu mullifestival MULLFEST. Nii ilusate, kirevate ja tõesti lausa jalgu maast
lahti tõstvate muljete kirjapanemiseks, mis viimaselt reisilt kogutud sai, tuli
võtta eraldi aeg. Ja veidi rahu ja vaikust ning killuke meditatsiooni ehk
mõnusat meelisklemist muljete meres veel enne nendest kõnelemist. Sest SEE REIS oli VÕRRATU! Nagu küsis üks
hea sõber, kui olime juba tagasi ning nii nagu tema seda kirjeldas, "Terve linn räägib sellest reisist", pisut murelikult, "Kuhu edasi?", viidates, et kui sellise
kava ja tulevärgiga reis selja taga, kerkib paratamatult küsimus, kas Champagne suudab igal järgmisel korral taas nii palju(ga) üllatada? Ja kas endal jätkub
vaimu, et neid üllatusi otsida ja pakkuda? Olen veendunud, ja nii vastasin ka küsijale, et suudab ja kindel, et jätkub. Sest nädalaga ei ole
iial mitte kellelgi, olgu ta juba kogenud tegija või alles algaja Champagne avastaja, võimalik haarata kõike, mis sellel imelisel piirkonnal Prantsumaa kirdeosas, samas kõige põhjapoolsemas ja seega väga nõudlikus viinamarjade kasvatamise piirkonnas, pakkuda on. Iga reis
sinna, olgu omal käel või vähema või suurema sõpruskonnaga, teeb alati jupivõrra targemaks ja kogenumaks ning avab ka uued uksed, sõlmib uued sõprused, millega
koos tulevad omakorda täiesti uued emotsioonid ja elamused. Nii et igal aastal tuleb iga suurem reis, millele sõbrad kaasa kutsun, pisut
teisiti. Alati on neilt reisidelt oodata midagi uut, loodetavasti koguni senikogematut, et oleks kogu huvitav
ning ka endal silm ikka mõnusasti säraks.
Kui eelmisel aastal võtsin ette kirjutada iga külastatud maja
kohta pikema loo koos proovitud šampanjade küllaltki põhjaliku iseloomustusega,
siis sel korral toon lugeja ette pigem emotsioonid kõigest kogetust. Või siis lihtsalt öeldes, kirjutan õhust ja armastusest, mis Champagne kohal lehvib ning
muidugi šampanajast kõigi nende emotsioonide, mida see jooks ja selle valmistajad loovad, teljena. Ja toidust. Sel korral ka
toidust. Niisiis, ei pööra liigselt rõhku ei dosaažile ega sepaažile (sõnast cépage,
mis tähendab viinamarjade valikut konkreetse veini või šampanja valmistamiseks
ehk sisuliselt veini kompositsiooni, mis võib olla näiteks Pinot Noir + Chardonnay
või Chardonnay + Pinot Blanc + Arbane + Petit Meslier, vm). Selleaastased
mälestused on kui lugu, mis vestab ennast ise, haarates endaga 8 nö ametlikult külastatud šampanjamaja
ja kaks juhuslikku kohtumist, mis olid oma
juhuslikkuse läbi eriti toredad. Kaks täiesti vapustavat 5-tärni lõunat, mis võtsid jalad kergelt nõrgaks ja isegi pisarad silma ning ka imelise õhtusöögi Michelini tärniga restoranis paarsada kilomeetrit Champagne pealinnast. Aga ka sulnist pealelõunast „oma esimeses šampanjamajas" pere
poolt kaetud eht-prantslasliku söögilaua taga, mille ümber mahtus kogu reisiseltskond ning millelt ei puudunud perenaise
enda küpsetatud ploomikook - nad olid meid väga oodanud! Aga juttu tuleb ka näiteks prantslaste au ja uhkuse, juustu, ja šampaja sobitamisest ning sellestki, mis on ja kuidas maitsevad võltsaustrid. Seda kõike saatmas jook, mille alapealkirjaks „Kuningate
jook ja jookide kuningas“.
Sel korral avan oma südame ja isiklikud mõtted-emotsioonid nii valla, kui ei kunagi varem. Et kõik, kes šampanjamaailma ekslikult ikka veel
millekski vaid ülirikaste mängumaaks - Exclusively for Bold and Beautiful -, või mingiks mõttetuks glitter-glamuuriks peavad, mõistaksid, et
tegelikult ei ole šampanja enam ammu vaid ülikute privileeg ning need, kes seda ülimat nestet nii teevad kui austavad, on omakorda austust väärt. Šampanja ei ole lihtsalt pelk vein. Jah, see on vein, kuid seejuures veel palju enamat. Võtan selle mõtte kokku Dom Pérignoni kauaagse keldrimeistri Richard Geoffroy, keda mul on tõeline au isiklikult tunda, sõnadega: "Champagne is Chamapgne." Ja minu poolest võib punkti selles mõttes vabalt asendada hüüumärgiga. Et tõsta esile seda, mis šampanja on. See on eeskätt tohutu pühendumus ja KIRG. See on keeruline ja väga oskuslik TÖÖ, mis toob tulemuse, mis peab olema parim, sest seda soovib eranditult iga šampanjameister, põllult pokaali. See on ohtralt magamata öid ja südamevalu, olgu või ootmatute
külmade ja rahevalingute hirmus. See on aastasadu AJALUGU, kohati väga veriseidki episoode, ning TRADITSIOONE, mida kantakse põlvest põlve. Aga see on ka INNOVATSIOON ja üha uued katsetused, nihutades piire, et anda parim šampanjakunsti kestmiseks ja arenguks. Ja palju KANNATLIKKUST. Justkui kannatlikkuse kool ja residentuur ning doktorantuur. Aastate kaupa. Lausa kümnete viisi.
Mida ma soovin selle kõigega öelda? Eeskätt seda, et kui me oleme juba hakanud mõistma üht-teist toidukultuuri kohta ning oskame seda nii nautida kui ka austada, on tagumine aeg teha vähemasti sama väärikaid edusamme ka joogikultuuri vallas. Ning vaadata sellesse sisse filtrite ja valehäbita. Sest vein ei ole kurjast ega riku kedagi, kes ise ilmtingimata rikutud saada ei taha. Nii nagu on öelnud kuulus kirjanik Ernest Hemingway: "Wine is one of the most civilized things in the world and one of the most natural things of the world that has been brought to the greatest perfection, and it offers a greater range for enjoyment and appreciation than, possibly, any other purely sensory thing". Samas, nagu ütleb minu armas mees, ja ma heal meelel kordan teda veel ja veel: "Šampanjatootmine, see on ju puhas põllumajandus." Ent selle kõige väärindatumal moel, millest on muuhulgas õppida igal tootjal, kes tahab vallutada maailma. Sest just seda on šampanja ja šampanjalased samuti väga edukalt teinud ning selle kõige juures jäänud tihti väga maalähedasteks (down to Earth, on inglise keeles tegelikult parem väljend), olles seejuures alati parimas mõttes uhked oma loomingu üle. Ja LOOMING see kõik vaieldamatult on. Lisaks kõigele juba enne öeldule.
Iga päeva kohta, mis Champagne's veetsime, tuleb sel korral üks lugu. Nii mahub mõnesse päeva üks šampanjamaja, teise kaks või nii nagu parasjagu juhtus. Sest lisaks nii öelda ametlikult külastatud majadele ja nende hunnitutele aardekeldritele, mahtus sellesse nädalasse veel paljugi muud, mis mu enese meelest oli nii pagana põnev, et selle endale hoidmine oleks lihtsalt patt. Olgu siinkohal ära tänatud kõik mu armsad reisiseltsilised, kes tegid ohtralt fotosid, ka minu eest, ja lubavad neid mul lahkesti oma lugude juures kasutada. Suur tänu teile kõigile!
Mida ma soovin selle kõigega öelda? Eeskätt seda, et kui me oleme juba hakanud mõistma üht-teist toidukultuuri kohta ning oskame seda nii nautida kui ka austada, on tagumine aeg teha vähemasti sama väärikaid edusamme ka joogikultuuri vallas. Ning vaadata sellesse sisse filtrite ja valehäbita. Sest vein ei ole kurjast ega riku kedagi, kes ise ilmtingimata rikutud saada ei taha. Nii nagu on öelnud kuulus kirjanik Ernest Hemingway: "Wine is one of the most civilized things in the world and one of the most natural things of the world that has been brought to the greatest perfection, and it offers a greater range for enjoyment and appreciation than, possibly, any other purely sensory thing". Samas, nagu ütleb minu armas mees, ja ma heal meelel kordan teda veel ja veel: "Šampanjatootmine, see on ju puhas põllumajandus." Ent selle kõige väärindatumal moel, millest on muuhulgas õppida igal tootjal, kes tahab vallutada maailma. Sest just seda on šampanja ja šampanjalased samuti väga edukalt teinud ning selle kõige juures jäänud tihti väga maalähedasteks (down to Earth, on inglise keeles tegelikult parem väljend), olles seejuures alati parimas mõttes uhked oma loomingu üle. Ja LOOMING see kõik vaieldamatult on. Lisaks kõigele juba enne öeldule.
Iga päeva kohta, mis Champagne's veetsime, tuleb sel korral üks lugu. Nii mahub mõnesse päeva üks šampanjamaja, teise kaks või nii nagu parasjagu juhtus. Sest lisaks nii öelda ametlikult külastatud majadele ja nende hunnitutele aardekeldritele, mahtus sellesse nädalasse veel paljugi muud, mis mu enese meelest oli nii pagana põnev, et selle endale hoidmine oleks lihtsalt patt. Olgu siinkohal ära tänatud kõik mu armsad reisiseltsilised, kes tegid ohtralt fotosid, ka minu eest, ja lubavad neid mul lahkesti oma lugude juures kasutada. Suur tänu teile kõigile!
Alati teie, Ambassadrice de Champagne
(kust see tuli ja mida tähendab, saab samuti lugeda 😊)
(kust see tuli ja mida tähendab, saab samuti lugeda 😊)
Kommentaarid
Postita kommentaar