Esimene päev: sisseelamine hunnistusse Champagne’sse

Kogunemine Tallinna Lennart Meri lennujaamas oli kokku lepitud varavalgeks, et suunduda kella kuuesele Tallinn-Helsinki lennule. Sealt juba tunni pärast, mis on täpselt paras aeg ühelt lennult teisele suundumiseks, kui lennujaamad ei ole liiga suured, korraks nina puuderdamiseks ning kiireks kohviks, kui kodus ei jõudnud, edasi Pariisi. Mugavalt, sujuvalt, kindlalt. Finnair on olnud mitme aasta vältel kindel partner, keda võib usaldada. Sellise reisi planeerimisel ei ole hea plaan ostida kõige odavamaid lennuühendusi, samuti mitte raisata aega pikkadele ootetundidele lennujaamades. Finnair on küllalt kallis, aga ka täpne, usaldusväärne ja kvaliteetne ning seni ei ole olnud põhjust vahetada oma head lennutajat mõne muu kompanii vastu. Lisaks 20 kilogrammi äraantavat pagasit, mis on nädalase reisi puhul igal juhul samuti oluline. Kuigi, juba kogenud reisisellid teavad, et kaks paari jalanõusid (ühed eriti mõnusad keldrites tuuseldamisks, teised vähe netimad õhtul õue minekus) ning kleidike ja paar pükse, paar pluusi ja toppi ning kerge jope ja sallike, mida võtta õhtuti õlgadele, sest maikuu õhtud on siiski jahedad, meestel vastavalt veelgi lihtsamad valikud, on põhimõtteliselt kõik, mida tegelikult vaja läheb ning see kraam mahub ära ka käsipagasisse. Aga ma tean ja mõistan täiesti seda reisiärevust, mis sunnib "igaks juhuks ja juhtumiks" haarama kaasa rohkem rõivaid ja kingi ja muud „h ä d a v a j a l i k k u“, nii et see 20 kilo lubatud pagasit kulub kenasti ära. Kasvõi kindlustunde mõttes, et kõik on kombes ja kõik mahub, kaiskukaru ka 😊 Igasugu vedelikega reisimise piirangute tõttu on see samuti oluline, sest oleme ausad, kõik ikka sellesse väikesesse kilekotti, millesse alla 100ml’sed vedelikupotsikud ära peavad mahtuma, ei mahu. Iseenesest on meie reisidel kõigile alati soe pleed ja vihmavari juba Pariisis maandudes bussis ootel. Hotell on 4*, mis tagab täiesti normaalse dušigeeli ja kehekreemi. Apteek hotelli läheduses töötab 24/7 ja sealt saab põhimõtteliselt kõike eluks vajalikku ka kohapeal osta. Aga oma asjad on oma asjad ja neist ei pea ühel mõnusal puhkusereisil, mida meie reisid kindlasti ju on, loobuma.

Meie reisiseltskonda terve reisi vältel teenindav buss lahkus Eestist meist kolm päeva varem. Mööda maismaad ja vett ja uuesti maismaad rändas see Pransusmaale, et olla valmis šampanjasõbrad mõnusasti otse Pariisi lennuväljal vastu võtma. Võib ju mõelda, et no milleks selline jahmerdamine, saaks ju bussi või kaks (olenevalt grupi suurusest) ka kohapeal rentida ja hind tuleks kindlasti odavam, aga oma kogemustele tuginedes tean liigagi hästi, mida tähendab sõiduki rentimine Pariisi lennuväljal isegi siis, kui oled reserveeringud teinud piisavalt vara, varustanud rendileandja kõigi oma andmete, sh krediitkaardi omadega, ning andunud täpselt teada kõikidest oma soovidest, mis renditavat sõidukit puudutavad. Mitte kunagi, rõhutan, mitte kunagi, ei ole mul õnnestunud saada lennujaamast minema enne pooltteist tundi ning üksnes harvadel kordadel olen saanud tegelikkuses soovitud auto, mis laitmatus korras (jah, üle tuleb kontrollida lisaks võimalikele kriimustustele, mis tasub üles pildistada, ka pagasiruumi suurus, konditisoneeri tegelik töötavus, jne). Mäletan ka oma esimest renditud bussidega reisi – no minema saime lennujaamast peale 2-tunnist sahmerdamist, kuigi kõik oli justkui kenasti kokku lepitud. Oo, rendifirmade töötajatel on aega laialt! Šampanjareisil, mis on ju mõledud maksimaalseks rõõmuks, ei ole selline ootamine, sahmeramine ja stress küll kuidagi paslikud. Lisaks, sohvriga bussi rentimisel lisandub, taas tugindese kogemusele, stress keelebarjääri pärast (kohalikud bussijuhid ei ole just liiga tublid inglise keeles kõnelema, aga grupi puhul on olline, et juht saaks end normaalselt selgitatud vajadusel igale grupi liikmele, mitte ainult reisisaatjale) ning uskuge, Vana Euroopa bussijuhid (ja mitte ainult) loevad oma töötunde piinliku täpsusega ning neile kohe üldse ei meeldi, kui päevaplaanis tulevad ette muudatused või tööpäev pool tunnikestki pikemaks venib. Aga seda võib juhtuda, kui melu on mõnus ja rahvas tujus, samas ei ole enam ühtegi kokkulepitud kohtumist ja tuleb mõte minna kogu kambaga supermarketisse imelist akaatsiamett või värskeid austreid ostma. Selleks manöövriks kulub kaks tundi lahedasti. Aga prantslaselt seda kahte tundi välja ei mängi. Nii on eestlasest bussijuht, kes tuleb oma bussiga Eestist kohale ja reisib seltskonnaga Champagnes terve nädala, saades ise samuti osa kogu melust, absoluutselt super valik ja sellisest asjade korraldusest, kuigi see ei ole odav lõbu, ei loobu ma reisisaatjana mingil juhul. Lisaks, meil on alati kokkulepe, et kõik see kaunis kraam, mis pagasisse ära ei mahu, liigub bussiga järele. Ja no see on muidugui juba puhas luksus. Aga miks mitte? Killuke luksust ei riku kedagi!

Foto Mulligalerii šampanjareisi kutselt. Foto: Olga Makina.

Lennud ise kulgevad, nii nagu oleme harjunud, täpselt ja sujuvalt. Menüükaartidelt tellitakse varastele hommikutundidele vaatama šampanjat (ja olgem ausad, maitsemeeled ongi kõige ärskamad just umbes kella kümne ajal hommikul, nii et ei ole mingi patt alustada hommikut vahuveinide kuninga nauditavas seltskonnas) ning tuju on mõnus. Esmakordsetel Champagne’sse reisijatel on ootsuärevus suur, tunnen seda oma iga turjakarvaga. Ja meenutan sellistel puhkudel enda ärevust oma esimesel reisil. Kogenumad juba teavad, mida enam-vähem oodata, aga ka seda, et iga kord on midagi uut ja huvitavat ees. Kõigile on enne reisi saadetud üksikasjaline päevakava iga päeva kohta ning nii on meie kulgemise üldine stardipositsioon ja kondikava selgelt paigas, jättes samas ruumi väikestele üllatustele ning pisukese puhkuse igasse päeva ka iseenedaga olemiseks. Sest ka see on tähtis. Mulle isiklikult ei sobi reisid, mille igasse päeva pusitakse kolme šampanjamaja külastus, sisuliselt jooks kella peale majast majja. Kui veel esimese päeva õhtul mäletad, kus käisid ja mis kuidas maitses, siis teise, hiljemalt kolmanda päeva õhtuks on toss pehmelt öeldes väljas. Aga ees ootavad ju veel 3-4... Sellisel jooksmisel ja erinevate šampanjade üksteise otsa kugistamisel ei ole nautimisega minu arusaamist mööda mitte mingit pistmist. Ja uskuge, ka võõrustajatele sellised veinituristid või liiga profid testijad, kes suurema osa pakutavatest nestetest, sest kui palju üks inimene siis ikka suudab, paratamatult mingil hetkel lihtsalt välja sülitavad, väga ei meeldi. Aeg, mille olete külastuseks varunud, näitab muuhulgas pühendumist ning sellele vastatakse samaga. Tõestatud. Mitmekordselt. Meie reisidel ei anta päkkadale valu ega piinata-piitsutata maitsemeeli, vaid nauditakse kõike eht prantslaslikul moel. La Vie est Belle, nagu ütlevad prantslased ehk elu on ilus ning nautimist väärt kõiges oma ilus ja võlus, šampanjareisil olles seda enam.

Pariisis maandudes ootab meie vahva bussijuht lennujaamas, soovib kõigile rõõmsasti teretulemast ning juhatab kogu reisiseltskonna kenasti bussini. Väike hetk pagasi paigutamiseks ning juba oleme teel. Nagu sipsti! On aeg öeda teretulemast Prantsusmaale, saada tuttavaks ning loomulikult teeme seda pokaalikese šampanjaga. Jah, bussis on ootel külm šampanja, korralikud pokaalid, lausa Lehmann’i omad, mitte mingi plastist pokaalilaadsed tooted, mida EI TOHI šampanja joomisel MITTE KUNAGI tarvitada. Ning kartulikrõpsud. Jaaaaa, loete õigesti. Oi, kui te näeksite neid nägusid (ok, te ei näe, aga püüdke kujutleda), kui palun heal reisilisel mind abistada ja avada chipsikotikesed. Ühes näos nii palju üllatust korraga näha on väga lõbus. Selgitan kiiresti, et selle reisi eesmärgi – tutvuda Champagne maakonna ja selle aaretega – juurde kuuluvad ka maitseelamused, sealhulgas uute maitsetega tutvumised, ning õhutan kõiki proovima kergelt soolaseid hoolega valmistatud kartulikrõpse vahuveinide kuninga šampanjaga. Ammu enam ei kehti ranged reeglid ega dogmad, mida võib ja mida mitte (välja arvatud kust ehk klaasid on siiski olulised!) ning igaüel on õigus avastada ja üllatuda. Mõnus mõmin kinnitab, et esimene maitseelamus on saadud ja naerusuine seltskond klõpisb fotosid sellest ootamatust kooslusest, et teavitada kojujäänuid kenast saabumisest ja üllatavast vastuvõtust.

Reisi alga!

Pariisist meie sihtkohta Reimsi ehk Champagne maakonna tänasesse keskusesse on bussi või autoga sõites umbes pooleteise- kuni kahe tunnine tee. Olen võtnud tavaks teha teel vähemasti ühe peatuse, et saaks rahulikult võtta tassikese kohvi ja oma esimese päris prantsuse croissant’i sel reisil (uskuge, neid saab reisi lõpuks söödud õige kena hulk, sest need on oma sünnimaal täiesti vastupandamatud) ning sirutada jalgu. Meil ei ole kusagile kiiret. Lülitume kollektiivselt mõnusale puhkuselainele. Ja et on pühapäev, ei ole teetöid ega ümbersuunamisi, jõuame oma hotelli otse Reimsi keskel, kust igale poole, pean silmas peamisi vaatamisväärsusi – katedraali, kohvikute-resotanide tänavat ja mõnusaid ostlemiskohti - mitte rohkem kui mõnisada meetrit, kenasti ja sujuvalt kohale. Hea on omada kindlat äraproovitud partnerit ka hotellide maailmas. Uskuge, olen neid Reimsis „läbi maganud ja hommikusöönud“ üsna märkmisväärsel arvul. Ikka selleks, et teada, kus on a) igasse soovitud punkti minimaalse vaevaga jõudmiseks parim asukoht, b) mugavad voodid ja hoolas toateenindus, c) lahtikäivad aknad (üksnes konditisoneeritud õhku sisse hingata on ikka pagana koormav, hommikustest punnis pandasilmadest rääkimata), d) korralik (!) kommikusöök, mis on piisvalt rikkalik ja mida ei pakuta kusagil keldris (appi, kuidas ma vihan keldris pakutavaid hommikusööke!), e) piisav ruum bussile, et parkida ja rahulikult inimesi peale võtta, vajadusel pisut oodata (ja seda luksust ei paku kaugeltki mite iga hotell), f) puhtus ja kord. Sisseregistreerimine algab hotellides tavapäraselt kell 2 või pigem 3; varane check-in ei pruugi olla ka eelnevalt kokkulepituna sujuv, sest igas hotelis on neid, kes viivitavad väljaregistreerumisega, mis paneb uued kostilised paratamtult ning vastuvõtuneiu pingutustest hoolimata ootama. Meil õnnestub kõik olulise viivituseta. Suundume tubadesse, olles kokku leppinud kohtuda hotelli eest juba tunni pärast, et kõik soovijad saaksid osaleda Reimsi kategraali giidiga külastusel. Giidiga külastused tuleb varakult reserveerida, sest neid ei tehta mitte iga päev, soovitud keeles ammugi mitte. Kui kõik kenasti läbi mõelda ning korralikult planeerida, sujub kõik soovitult. Ja kuigi olen ise katedraalis käinud kaugelt üle 10 korra, on seal alati midagi imelist ja nauditavat ka minu jaoks; saati ei tohiks keegi Champagnet esmaskordselt külastades sellest ilust ilma jääda.

Maailmakuulus ja erakordne naeratv ingel Reimsi katedraali peasissekäigu juures.

Kuigi katedraalini on hotellist üksnes paarsada meetrit, sõidame sinna bussiga, et oleksime kõik õigel ajal õges kohas (on ju siiski reisi esimene päev ja koht veel võõras) ning et saaksime Reimsi turismibüroo juurest Rockefeller’i tänavast (äge nimi, eks) startida tuurile nii, et keegi ei peaks muretsema. Oodates oma giidi (sest eestlased ei hiline ning oleme kohal alati pigem 10 minutit varem kui hiljem, mille eest meid reisi vältel ka korduvalt tänatakse), avastame turismbinüroo hoones lisaks suveniiripoele toreda väljapaneku – Champagne J. & H. Fagot Rilly-la-Montagne’st, peamiselt 1er cru aladelt, esitelemas oma tooteid. Šampanjamaja esindaja, vahva vunts (sõna otses mõttes), sõrmeküünte alla parkunud põlise põllumehe identiteeti ehk päris ehe šampanjalane valab huvilistele jooke, andes kaasa asjakohaseid selgitusi - milline vahva üllatus! Reageerime kiiresti ja olukorrale vatavalt (ja eks kuivus kriibib juba pisut kurku ka 😊) ning kõik soovijad saavad pokaalikese kihisevat, mis maitseb hea. Muide, sellel majal, ütlen ma tänaseks juba pisut kogenuna, tasub silm peal hoida, sest selle nested on tõesti toredad. Kui ise Champagnes ringi kolate, julgustan selle maja üles otsima! Mina kavatsen seda kindlasti teha, maitsemälestuse üle korrata ning aega võttes ka vähe enam süveneda. Tundus olevat seda väärt. Visiitkaardil on ka kõik kenasti kirjas ning panen maja mõttes järgmiseks kohtumiseks ootele.

Põline šampanjalane tutvustamas oma maja toodangut. Champagne J. & H. Fagot.

Ja juba tulebki meie giid ning tuur algab. Ilm on pööranud tuuliseks. Aga me ei lase sel end heidutada, sest Reimsi katedraali näol on tegemist prantsuse kuningate kroonimiskirikuga, mis tänapäeval tuntud eeskätt oma täiusliku gooti fassaadi (ca 2500 skulptuuri fassaadil, sh kuulus naeratav inglikuju, mida hellalt oma šampanjaingliks pean ning alati Reimsis olles külastan ja temaga mõttes räägin) ja Marc Chagall’i vitraažide poolest ning lausa nõuab nägemist ja kogemist. Tegemist on vaieldamault populaarseima kohaliku vaatamisväärsusega. Giidiga tuuri võlu seisneb omakorda selles, et lihtsalt sisse-välja kõndimisele lisaks saavad eeskätt katedraali esmakordselt külastajad teada nii selle ajaloo, ehitamise, mis kulges väga erinevates etappides läbi mitme sajandi, põnevamate ajalooliste seikade kui ka tänapäeva kohta. Seisatada täpselt Prantsumaa esimese kuninga kroonimise kohas, mis muuhulgas markeerib katedraali kunagist suurust (õigupoolest selle väiksust tänasega võrreldes), sest tulevane kuningas, oodates kroonimist, seisis kirku uksel ehk kunagise sissepääsu künnisel, mitte kirikus sees, on mitte lihtsalt põnev, vaid pisut ka aukartust äratav. Vaadata korraks üle õla, heita pilk kõrgele üles ning hoomata, kui palju on sellest ajast katedraal suuremaks ehitatud, märgata erinevate osade kaunist haakumist teineteisega ning ka istuda korraks, et teha väike sisekõne oma jumala või lihtsalt iseendaga. Meil kõigil on neid hetki vaja.

Just siin ta seisis, esimene Reimsi katedraalis kroonitud kuningas.

Enne kokkuepitud ühist õhtusööki jääb kõigile pisuke aeg ringi vaadata, haarata üks mõnus aperitiiv või paar või teha lähedalasuvas hotellis kerge siesta, sest oleme ju startinud vara. Enese turgutamiseks, seda terve reisi vältel, on mul siinkohal veel üks soovitus: külastage julgesti kohalikke apteeke ning ostke erinevaid niisutavaid, värskendavaid, siluvaid ja pingulgavaid maske, mida saate maailma kosmeetikakuningriigis vägagi mõistlike hindadega. Kui mitte igal õhtul, siis vähemasti üle õhtu poputan oma nägu ja dekolteed erinevate maskidega. Lemmikuks Laboratories Filorga tooted, mis pakuvad täesti luksulikku hoolitsust väga taskukohase hinnaga. Selle Mascque Super Hydrant ehk superniisutav mask hüaluroonhappega on lihtsalt MUST to have and apply on your face and neck then in Champagne, eriti kui ei pööra suures šampanjavaimustuses, mis on täiesti kohane, ehk igal sammul rõhku rohke vee joomisele, mis on tegelikult väga oluline. Nii et ka VESI ja vee kord vesi, mida jooge palun oma hea tervise huvides siiski igal võimalusel! Ja ostke apteegist ka C-vitamiini ning magneesiumit. No ja tarvitage ka. Vitamiin on hea üldine turgutaja, magneesium aga oluline, et säiliks hea tasakaal vahuveiniga organismist tavapärasest kiiremini ja intensiivsemalt välja viidu ja vajaliku uue vahel. Väike pakike keele all lahustuvat magneesiumit võiks olla igal vahuveinireisile suundujal kombeks juba nädal või isegi paar enne reisi; reisi ajal aga lausa kohustuslik, et kõik sujuks maailma parimal moel. Tervis ja heaolu on tähtsad. Pukuse ajal eriti! Uskuge mind, ma juba tean 😊

Ning siis juba traditsiooniks kujunenud esimese õhtu dineele art nouveau ja art deco stiilide vahel balansseerivas Reimsi ühes kaunimas ning ka tuntuimas ja armastatuimas restoranis Brasserie Flo Excelsior Reims Drouet d'Erloni otsas markeerides pika jalakäiatetänava algust (või lõppu, oleneb, kust poolt vaadata). Restorani toidukaart on muljetavaldav, muuhulgas on läbi päeva saadaval nn komplektlõunad. Joogikaart on samuti kena ning šampanjast juba puudu ei tule. Esimesel õhtul soovitan kõigil end kohe prantslaslikule meesliklemise lainele suunata ning alustada foie gras’ ehk nuumhane maksaga Armanjaki kastmes, mida pakutakse röstsaia ja sibulamoosiga. Loomulikult pakutakse ka austreid ja seda kahes erinevas suuruses (No 2 ja No 3) ning kogused saate valida ise ning kombineerida austrite valikut omavahel. Pearoaks ehk kala või muu mereline elamus, eeskätt terve kala, mida tehakse resotarnis iseäranis hästi (ka hiidkrevetid, lobster ja rannakarbid on menüüs). Küll ehk mitte Free-fish sauerkraut, milles kolm erinevat kala on „paaritatud“ hapukapsaga. Sakslaste kaudu meie rahvusroaks saanud hapukapsas kalaga ei ole siiski väga hea elamus (ma ei teagi, mu meelest need maitsed ikkagi ei kõla päris hästi kokku). Ning magustoiduks traditsiooniline Créme brûlée, et elada Prantsumaa maitsetemaailma täiskäigul sisse. 

Väike kalavalik Excelsior Reims restos, olge lahked!

Ja iga käigu juurde uus mull. Seltskonnaga reisides on see hea, et pudelist šampanjast piisab 8-9le ning nii saab erinevaid maitseid proovida, kui hiljem arvet vaadata, südametunnistuse piinadeta. Meie vahva seltskond proovis ära Champagne Roger Manceaux Blanc de Blancs'i, Louis Nicaise' Premier Cru Brut Réserve'i ja Mailly Grand Cru Blanc de Blanc'si. Igal toidukorral ongi mõistlik kokku leppida kava, mille kohaselt proovitakse ära erinevad toiduga sobilikud mullid ning avastatakse uusi maitseid, ja seda just väljaspool reisikava külastatavate šampanjamajade toodangut mekkides. Pilt saab oluliselt rikkam ning mõnuga tõdete, et nädalake Champagne’s kujunes kordades veelgi meelirikastavamaks, kui niigi kaunis reisikava ette nägi. Kui Champagnes, siis šampanjat! 

Ja saabki esimene päev õhtusse. Sisseelamine hunitusse Champagne'sse õnnestub kenasti. Jääb kerge kõnd hotelli, tublimad läbivad ka reklaamitud 24/7 töötava apteegi ning hilisöised fotod grupijuhile kinnitavad, et esimesed "maskiballid" on peetud. Pokaalike või kaks öömulli hotelli saabudes, et heita magusasti magama ning olla valmis esimeseks ametlikuks päevaks koos ametlike külastustega ägedatesse šampanjamajadesse. Peale pikka päeva maitseb uni hea 😊