Šampusekokteili? Aga palun!


Mõnus kena jõuluaeg. Messengeri popsatab sõnum: „Kas saaksid saata ühe šampusekokteili retsepti. Veits kiire ka. Vabanda, et keset jõulu, aga sul tuleb nagunii peast.“ Oo, keegi on mõnusas meeleolus ja soovib ilmsesti seda ka sõpradega jagada. Ning mis olekski toredam, kui pokaalike kihisevat? Ja miks mitte kokteilina? Juba hakkavad näpud kribama tähtedel ning esimesed read klassikalisest, niiöelda Old School Champagne Coctail’ist, ühest mu lemmikust, on kirjas, kui nimetissõrm vajutab ühtäkki Delete klahvi ning seejärel pikka vasakule suunduvat noolt. Mõtlen selle šampusekokteili küsimise peale korraks veel ning otsustan teha ühe väikese vingerpussi - saatagi küsijale just seda, mida soovis. Palun:

Nõukogude šampusekokteil (6 klaasi kokteili tarbeks läheb vaja):

300 ml Sovetskoje Šampanskojet
300 ml kuiva valget veini
150 ml valget muskaatveini
75 ml Benedictine’i likööri
75 ml konjakit
75 g konserveeritud puuvilju
150 g jääd

Valmistamisõpetus: Sega kõik komponendid ning lisa jää. Soovi korral lisa ka konservpuuvilju (näiteks konserveeritud kirsse). Serveeri aperitiivina.

Muie suunurgas saadan retsepti, mille kiirkäigult „Nõukogude kokakunst“i raamatust leian, ära. Korraks on „eetris“ vaikus, misjärel ilmub ekraanile kolm küsimärki: „???“ . Aga veel enne, kui jõuan vastata et soovisid ju šampusekokteili retsepti, tuleb uus sõnum: „Krt, see on tegelikult äge! Kuidas sa selle peale tulid?“ Vastus on ilmselge: „Ise küsisid. ŠAMPUSEkokteili retsept oli ju palutud“. Igaks juhuks lisan silma tegeva naerusuise emotikoni. „Kui sul šampanjakokteil tarbeks, saadan ka selle“, nimetan veel. Mispeale tuleb kiire vastus: „Ei, see on veel ägedam. Geniaalne. Aitäh!!“

Olgu selle naljaga kuidas on ning jäägu see hullumeelne kokteil (oleme ausad, see on ikka korralik pomm) selle retsepti küsija hingele (no ses mõttes, et vaesed sõbrad ja lahke võõrustaja ise uuel hommikul), aga siinkohal veel üks kord, kuigi olen sellest juba kirjutanud, väike lugemine nõukogude ehk töölisklassi šampanjast ja selle saamisloost.

Nõukogude toiduainetööstuses toimusid 1930. aastatel ulatuslikud reformid. Rajati uusi leivatehaseid, lihakombinaate ja ühiskondliku toitlustuse asutusi, töölissööklaid. Juurutati erinevaid tehnoloogiaid toiduainete masstoootmise tasemete saavutamiseks. Üks märkimisväärsemaid leiutisi oli kindlasti ka Sovetskoje Šampanskoje. Võimud tahtsid tuua lihtrahva jaoks müügile vahuveini, mille tootmisprotsess oleks kiire ja hind odav. Tõeline märk sellest, et kõiki õnnistav kommunism on saabunud.

Traditsioonilise šampanja tootmismeetodi puhul kutsub pärmi ja suhkru lisamine pärast esimest kääritamist ja villimist esile teise fermentatsiooni, mis toimub pudelis. Seejärel lastakse šampanjal küpseda veel vähemalt 15 kuud, et maitsebukett saaks areneda. Selline ajaga priiskamine tundus nõukogude režiimile ilmselgelt liigne, ebapraktiline ning kallis. Nii töötas aastal 1928 meeskond, mida juhtis Anton Frolov-Bagrejev, välja järjestikku asuvate survetankide süsteemi, mis vahuveini tootmise protsessi oluliselt kiirendas ning ka kulusid vähendas. Nõukogude vahuveinitööstus oli sellega rajatud.

Peterburi Ülikooli keemiateaduskonna lõpetanud Frolov-Bagrejev juhtis pikka aega Moskva Riiklikku Toidutehnoloogia Ülikooli veinitootmise osakonda. Talle anti tehtud töö eest ka Stalini preemia. Tema vahuveini toomise meetod ostus aga niivõrd erakordseks, et üks selle versioon litsentsiti aastal 1975 ka kuulsale šampanjatootjale Moët & Chandon. Seesama loo alugses esitatud šampusekokteili retseptki pärineb Frolov-Bagrejevi sulest ning loomulikult kasutati selles Sovetskoje Šampanskojet.


Aga mäletate veel mõnd nõukogude vahuveinist tehtud kokteili? No esimesena tuleb vast meelde meie oma vanakooli „Vikat“ – 1/3 Vana Tallinnat ning 2/3 Sovetskoje Šampanskojet. Ega seda kokteili niisama vikatiks ristitud; niitis jalust ja üsna kiiresti ning ägedasti. Uuemal ajal ehk ka vahuvein mahlaga. Ning veelgi uuemal ajal juba importvahuvein, kindlasti poolmagus ning niisamagi pigem kokteili eest limpsida. Milliseid tõeliselt häid šampanjakokteile aga maitsta ning ka sõpradele pakkuda, sellest vast ühes järgmises loos.

Kasutatud allikad: O., P. Sjutkin. Nõukogude kokakunst. Eve Rütel ja Tammerraamat, 2017. Foto: Internet.

Kommentaarid

Populaarsed postitused