Piisake parimat Madame de Pompadouri sünniaastapäeval

Täna, 29. detsembril, aastal 1721, sündis mitte üksnes Prantsusmaa ajaloos, vaid ka Champagne ajaloos märkimisväärset rolli mänginud legendaarne Madame de Pompadour, ametliku tiitliga markiis de Pompadour, kodanikunimega Jeanne Antoinette Poisson, Prantsuse õukondlane, Kuningas Louis XV favoriit ning 1745-1751 tema ametlik armuke. Madame de Pompadour hoolitses tema hiilgeaegade tunnistajate sõnul kuninga päevakava eest, oli õukonnas hinnatud abiline ja nõuandja. Seda kõike vaatamata paljudele poliitilistele vaenlastele ning eeskätt oma nõrgale tervisele, mille tõttu kaotas lõpuks kuninga ametliku armukese rolli. Ta jäi väidetavalt siiski elu lõpuni kuninga lemmikuks ning heaks nõuandjaks. On teada seegi, et peale daami tervise halvenemist ja ametliku armukese rolli minetamist, ei kasutatud kuninga uute lemmikute puhul ametliku armukese tiitlit ning räägiti vaid valitseja favoriitidest. Nii suur ning tähtis koht oli väidetavalt jäänud daamist kuninga südamesse.

Kui mõtelda korraks Loius XV’le (15.02.1710 - 10.05.1774), Prantsusmaa ja Navarra kuningale, kes on ajalukku läinud temale omistatud lausega: „Pärast meid tulgu või veeuputus!“, tasub mäletada sedagi, et tema ajal oli Prantsusmaa tugevaim Euroopa riik. Tõsi, tema ajal hakkas Prantsusmaa seda positsiooni ka kaotama, eeskätt valgustusaja mõjul tugevneva rahulolematusega feodaalkorraga. Ajaloolistele allikatele tuginedes võib väita, et Louis XV, kes sai kuningaks 5-aastasena ning täisealiseks saamiseni ei saanud riigivalitsemisest osa võtta (kuninga täisealiseks saamiseni 1723. aastal valitses Prantsusmaad regendina Louis XIV vennapoeg Orléansi hertsog Philippe II), ei võtnud valitsemisest osa eriti ka hiljem. Teda mõjutasid tugevalt tema soosikud ning ka armuseksed, nende hulgas meie tänase loo peategelane Madame de Pompadour.

Kuningalt hankis Madame de Pompadour endale ja oma sugulastele rea tiiteleid ning rajas terve võrgustiku toetajatest ja sõltlastest. Madame vältis hoolikalt vastandumist kuningannale Marie Leszczyńskale. 8. veebruaril 1756, viis aastat peale kuninga ametliku armukese tiitli minetamist, nimetati Madame de Pompadour kuninganna 13. saatjadaamiks, mis oli tollal õukonnas üks hinnatumaid ameteid. 

Madame de Pompadour paistis silma arhitektuuri ja tarbekunstide, eriti portselanikeraamika suure toetajana. Samuti toetas ta valgustusajastu filosoofe, nende seas Voltaire’i. Kaasaegsed poliitikud pidasid tema mõju kahulikuks, kuid tänapäeva ajaloolased suhtuvad temasse märksa positiivsemalt, rõhutades tema mõju ja ka edu kunstide edendajana ning Prantsusmaa rahvusliku uhkuse kaitsjana. Nii näiteks asutati tema algatusel 1751 Pariisis maailma vanim sõjaakadeemia École Militaire, 1756 aga tänaseni tegutsev Sévres’i portselanivabrik.

On teada seegi, et Madame de Pompapour’i hüüdnimeks tema lähikondsete seas oli Reinette, mis prantsuse keeles tähendab väikest kuingannat. Hüüdnimi tuli tema kohta ta emale tüdruku varases eas tehtud ennustusest, mille kohaselt pidi ta kohtuma kuningaga ning võitma tema südame. Tema ema hakkaski seepeale Jeann’i hüüdma Reinette’iks. Et Jeann’i isa pidi võlgade tõttu maalt lahkuma, sai tema hooldajaks Charles Francois Paul Le Normant de Tournehem ning et Jeanne’i tervis ei olnud piisavalt hea, et jätkata õpinguid kodust eemal, palkas tema eestkostja talle parimad koduõpetajad. Kõik see pani aluse kuulujuttudele, et tütarlapse tegelik isa oligi tema hooldaja. Oli see kuidas iganes, aga naise hilisemale mõjule nii kuninga õukonnas kui valgustusaja märkimisväärse toetajana, pandi alus üsnagi teadlikult ning naist ettevalmistavalt tema oluliseks rolliks Prantsusmaa ajaloos.

Ent kõige selle kõrval huvitab igat mullisõpra ilmselgelt enim Madame de Pompadour'i roll šampanja populariseerijana. Nii nagu teame Louis XV’nda kuulsat lauset, millele viitasime eespool, on üldteada ka Madame de Pompadour’i ütlus: „Šamapnja on ainus jook maailmas, mis jätab naise kauniks peale selle joomist“. Selline pisut konarlik tõlge, ent mõte on üheselt selge. Ning oleme ausad, see kihisev jook, kuningate vein ja veinide kuningas, mille kangusaste ei ole liiga kõrge (12-13% versus eeskätt kanged napsid või tummised punaveinid), on tõesti sobivaimaks valikuks ka tänapäeva daamidele. Lisaks loob ainuüksi šampanjapudeli avamisel tekkiv elevus, olgu siis korgi vahva popsatus või kelmikalt suitsev pudelisuu, tavapärasest pidulikuma meeleolu ning vaieldamatult mõnusa tuju. Madame de Pompadour armastas kihisevat vahuveini üle kõige ning temast sai Claude Moët’i üks lojaalsemaid kundesid. 

Madame de Pompadour’iga on ajaloos seostatud ka legendaarse coupe’i ehk ümara madala kupaga klaasi sünnilugu. Väidetavalt olevat tegu just daami rinnakuju järgi tehtud klaasiga. Sama legendi räägitakse aga ka Louis XVI abikaasa Marie Antoinette'i ning oluliselt varasemast ajast ka Trooja Helena kohta. Kõik need lood on paraku ebatõed. Ent miks mitte lasta end korraks kanda sulnil mõttel sellest, kuidas legendaarse kujuga klaas kunagi leiutatud võis saada ning kelle rinna kuju selleks inspiratsiooni andis. Tänapäeval ei ole klaasid, mis oma suurima hiilguse saavutasid 1950ndatel, mil neist armastasid oma šampanjat nautida kõik Hollywoodi staarid, küll enam populaarsed, kuid just tänasel aasta viimasel pühapäeval ning Madame de Pompadour’i sünniaastapäeval võiks välja otsida ühe sellise ning nautida oma lemmikšampanjat coupe'i klaasist. Santé!

Kasutatud allikad: Vikipeedia, arvutivõrgus: https://et.wikipedia.org/wiki/Madame_de_Pompadour (29.12.2019); Amanda Prahl. The Life of Madame de Pompadour, Royal Mistress adn Advisor. Arvutivõrgus: https://www.thoughtco.com/madame-de-pompadour-bi ography-4584674 (29.12.2019);  Amy Azzarito. From Cup to Coupe: A History of Our Favorite Champagne Glass. Arvutivõrgus: https://food52.com/blog/12220-from-cup-to-coupe-a-history-of-our-favorite-champagne-glass (29.12.2019). Pilt: Internet, maali autoriks Francois Boucher (1756)