Bonaparte'i sünniaastapäeva melus

Tähistamaks Prantsusmaa ja kitsamalt ka Champagne ajaloos olulist rolli mänginud suure väejuhi ja imepraatori Napoléon Bonaparte'i 250ndat sünniaastapäeva, kogunes tore sõpruskond šampanjaarmastajaid 15. augustil 2019 Mulligalerisse, et avada üheskoos viis suurepärast vintage šampanjat aastast 2008, et sel moel eriti uhkesti esile tõsta ajaloos nii olulist rolli mänginud mehe sündimise päeva. Viiest hunnitust cuvée'st rääkis Mulligaleristi blogiraamatu eelmine lugu (Viis imelist aastakäigušampanjat aastast 2008 Napoléon Bonaparte'i 250ndal sünniaastapäeval). Selles loos avan aga kogu ürituse telgitaguseid ning jutustan Napoleonist, tema seostest Champagne ja šampanjaga ning loodan üllatada lugejat nii mõnegi toreda faktiga, mida lähiajaloostki vaevalt et teadsite. Näiteks looga mehest, kel nimeks Napoleon Punapart. Aga alustame algusest.

Napoléon I ehk Napoléon Bonaparte sündis 15. augustil 1769 Ajaccios, Korsikal ning suri 5. mail 1821 St. Helena saarel. Tema sünninimi oli itaaliapärane Napoleone di Buonaparte. Ta oli kaheksalapselise pere teine laps ning oma eesnime päris samanimeliseslt vanemalt vennalt, kes suri enne tema sündi. 1796. aastal oma esimese abielu abieluaktile alla kirjutades kasutas ta aga juba prantsusepärast nimekuju Napoléon Bonaparte, millise nimega teab teda kogu maailm.

Napoleon valitses Prantsusmaad 11.11.1799-11.04.1814 ja 13.03. 1815 kuni 22.06.1815. Al. 11.11.1799-25.12.1799 oli ta konsul. 25. detsembrist 1799 kuni 18. maini 1804 oli ta juba Prantsusmaa keiser ehk „Jumala armust ja vabariigi konstitutsiooni kohaselt prantslaste keiser“ ning alates 1809 „Jumal armust ja keisririigi konstitutsioonide kohaselt prantslaste keiser“. Austavaid tiitleid oli sel mehel küllaga ja neid tiitleid ta ka palavalt armastas.

Keskenduses siiski Napoléoni sidemetele Champagne ja šampanjaga, tasub esile tuua mõned seigad ja mõtted. Nimelt, Napoléoni hiilgeaegadel oli šampanja eeskätt kõrgklassi jook. Tavarahvas ei osanud mulliga jooke hinnata ning ka nende hind oli nii kõrge, et oli tavainimestele paratamatult liigkallis. Kui puhkes Prantsuse revolutsioon ja sellele järgnenud Napoléoni sõjad, kahanes šampanja populaarsus tugevasti. Oli suur risk kogemata kombel paljastada oma aadliseisus ainuüksi priviligeeritud klassile omaseid jooke tellides. Joogitootjate juures käisid suisa kontrollid, kes nõudsid näha tellimisnimekirju isikuist, kes mulliga veine tellivad. Šampanjatootjad vahetasid seepeale tellijate seisust paljastavad tiitlid suhteliselt mitte midagi ütleva sõnaga „kodanik“ ja ega revolutsionääridki saanud „lihtsatele kodanikele“ veini keelata, isegi kui see oli mulliga.

Napoléon ise oli üldtunnustatud käistluste kohaselt, mis on siiski vastukäivad (vt ka edaspidi tema kokkade ja teenijate mälestutstel põhinevat teavet) suur šampanjasõber. Šampanjasõprade ja -kaupmeeste seas levinud ja seni levivate legendide kohaselt jõi ta tavaliselt korraga ära vähemasti kaks pudelit šampanjat. See võib olla tõsi või ka lihtsalt "rahvaluule", et aidata kaasa vahuveini kuulsuse kasvule. Küll aga kinnitavad kõik Champagne’s tänapäevalgi, et ta olevat olnud väga tihe külaline Epernay’s, tänases šampanjapealinnas, kus toonases Moët’ šampanjamajas tegutses Jean-Remy Moët, kelle isikul tasub siinkohal samuti korraks peatuda. 

Jean-Remy Moët ei olnud mitte ainult prantsuse esimene edukas tööstur, vaid ka missioonitundega linnakodanik, kes rahastas näiteks Epernay teatri ning ka Marne'i jõe silla ehitust. Tarmuka ettevõtjana müüs ta oma šampanjat Brienne's asuvasse sõjakooli, kus sel ajal õppis ka noor Napoléon Bonaparte. 1802. aastal valiti Jean-Remy Moët Epernay linnapeaks ning 2 aastat hiljem kuulutati tema vana sõber Napoléon Prantsusmaa keisriks. Epernay linnapeana pidi Moët alatasa võõrustama Napoléoni ja keiserlikku õukonda nende propagandistlikel tuuridel läbi maakonna. Jean-Remy'l oli eduka ärimehena vahndeid, et ehitada Versaille's asuva kuulsa Trianoni palee koopia Epernay'sse Avenue de Champagne'le, luues sellega võimaluse stiilselt võõrustada tähtsaid külalisi. See oli tema poolt vaieldamatult kaval käik. Väärib äramärkimist, et tänapäevalgi võõrustatakse samas, otse Moët &Chandoni suursuguse maja vastas, lausa üle tänava, LVMH grupi, millisesse Moët&Chandoni šampanjabränd ja -maja kuuluvad, olulisi külalisi. Tasub meenutada sedagi, et väidetavalt enne igat lahingut kostitati Napoléoni ja tema käsilasi Epernay's suurtes kogustes šampanjaga, välja arvatud ühe puhul - see oli Waterloo ja me teame, millega see lõppes. Teadupoolest jäi see Napoléoni viimaseks lahinguks. 

Napoléonil oli oma kindel mõju, tahtlikult või siis tahtmatult, ka šampanja eduloo levitamisel väljaspoole Prantsusmaad. Kui Napoléon tungis Venemaale, ratsutas šampanjameister Charles-Henri Heidsieck Prantsuse vägede eel Moskvasse, varustatud hulga šampanjaga. Tema (äri)plaan oli teha äri võitjapoolega, et tähistada kohaselt võitu. Usutavasti lootis ta prantslaste edu, kuid pragmaatilise ärimehena oli ta valmis müüma oma šampanjat kellele tahes. Kui Napoléoni väed pidid lõppude lõpuks tunnistama kaotust, okupeerisid venelased omakorda Champagne regiooni Prantsumaal ning šampanjast sai nende võidu märk – venelased lihtsalt käisid mööda šampanjamõisasid ning tühjendasid veinikeldreid. Kui vaja, ka vägivallaga. Veel hilijaaegu on leitud Reimsi linna all olevatest keldritest salakäike, millesse peidetud šampanjapudelid ning sissekäik sinna kinni müüritud ja osavasti maskeeritud. Kuid kõike loomulikult peita ei suudetud. Kui laastamiskord jõudis Veuve Clicquot’ majani, olevat leksnaine Clicquot öelnud: „Las võtavad. Täna nad joovad ja homme maksavad“. Tema sõnad osutusid prohvetlikeks – järgmise sajandi jooksul (kuni Vene revolutsioonini 1917. aastal) oli Vene impeerium šampanja tarbimiselt teisel kohal maailmas (esimesel mõistagi Prantsusmaa ise).

Napoléoni lemmikšampanjamajaks peale Moët’i maja oli aga ajalooallikatele tuginedes Dizy’s asuv Jacquesson – vanim tänaseni iseseisv šampanjamaja üldse. Napoléon autasustas maja ja selle keldreid oma kuldmedaliga, mis ehtisid pikalt Jacquessoni pudeleid. Muide, tegemist on majaga, mille tublid veinimeistrid, konkreetsemalt Adolphe Jacquesson, kinkisid maailmale muselet’i (muz’le) ehk traatkorvi, millega suletakse šampanja ja ka muude vahuveinide pudelite korke (endiste nööride asemel, mille keldrihiired tihtilugu lihtsalt läib närisid). Kõik šampanjasõbrad teavad kindlasti ka peast ehk kinnisilmi, et traadi lahtikeeramiseks läheb vaja alati kuus poolkeerdu. Tänapäeval on maja end vastuolulise Napoléoni oreoolist distantseerinud. Šampanjad ise on aga jätkuvalt vägagi sümpaatsed ning maja ise pigem kodune kui luksuslik.

Kui aga lähemalt uurida, mida armastas Napoléon süüa ja juua, selgub, et ta polnud mingi gurmaan. Tuginedes tema kokkade ja teenijate mälestustele, mille on omakorda üle kirjutanud tänapäevased uurijad, eelistas ta süüa kiiresti raiskamata selleks tavaliselt üle 20 minuti. Eelistades lihtsaid toite, armastas ta ülekõige head suppi ning see pidi olema väga kuum. Ka hautatud vasikaliha, oad ja läätsed olid tema menüüs. Hommikusöögiks serveeriti talle mitte üle kahe toidu, millest ühes olid kindlasti ka juurviljad, samuti keedetud või pošeeritud muna. Ta armastas ka linnuliha, eelistatult kana. Kana Marengo moodi (nn Chicken Marengo retsepte leiab üsna lihtsa otsimise peale internetist hulga, kuulsaim ehk aastast 1825) oli Napoléoni lemmikroog. Õhtueined olid rikkalikumad ning need lõpetas tavapäraselt tükike Parmesani või Roquefort’ juustu. Napoléon ei olnud eriline puuviljade sõber, kuid samas ka ei vihanud neid. Ometi võttis ta eineks mitte rohkem kui veerandi pirnist või õunasr või siis vaid väikese kobara viinamarju. Mis talle aga väga maitsesid, olid värsked mandlid. Neid olevat ta söönud kotikaupa. Väidetavalt ka rullikeertud vahvleid, millesse oli pandud pisut vahukoort või kreemi. Kui talle serveeriti kohvi, oli tavaline, et sellest suurem osa jäi järele. Õhtuti serveeriti talle pigem kakaod või teed. 

Napoléon ei olnud tema kaasaegsete mälestuste kohaselt üldsegi suur alkoholipruukija. Vastukäivus peitub andmetes, mille kohaselt olevat ta olnud suur šampanjasõber, teistele andmetel tuginedes aga joonud pigem vähe ning eelistanud Bordoo klaretti või Burgundia veini. Burgundiast toodi temale ekstra üht kindlat veini, milleks oli Chambertin. Juba Saint Helenel olevat ta eelistanud kuldkollast Konstantinoopoli desserveini. Nii et ajalugu tunneb nii üht kui ka teist või enamat käsitlust ning legendid elavad oma elu. Kui kellelgi meeldib uskuda tema suurt armastust šampanja vastu, olgu nii.  Mis aga kindel, tema armastatud Josephine'le, kellele Napoléon ei keelanud midagi, meeldis vahutav vein väga. Josephine oli keisrile palju enamat, kui naine ja armastatu (jätkem siinkohal kõrvale tema riivatused ja vallatused teiste meestega ning Napoléoni armukesed ning sohilapsed). Ta oli väga hea suhtleja ning keisririigi parim diplomaat, milliseid viiteid leiab tema kohta lugedes hulganisti. Aastal 1863 lõi Moët&Chandon cuvée "Imperial" pühendades selle Napoléon I'le, mõeldes väidetavalt aga eeskätt tema naisele keisrinna Josephine'ile, kelle salongides sai šampanjast tõeline trendijook, mis diplomaatide pokaalidest leidis tee kogu maailma.

Napoléon ja sabrage. Nagu enamus vanade asjadega, mille puhul ei saa kuulutada üht ja ainust tõde, võtame või just puudutatud Napoléoni suurt armastust šampanja vastu (või siis mitte) või ka ülemaailmselt kuulsa šampanja saamisloo, ei saa seda teha ka sabrage’i puhul ehk tõsikindlalt ei saa me täna väita, kes ja kus selle kuraasika vahuveinipudelite avamise meetodi leiutas. Legende on aga mitmeid ja neid on tore teada.

Kõige levinum legend jutustab just Napoléonist ja tema ratsaväest, kes külastades Prantsusmaa aristokraatide valdusi ning tähistades arvukaid võite, avas vahuveinipudeleid saabliga. Julgust selleks andis ratsaväelastele kindlasti Napoléoni tänaseks legendaarne ütlus: „In victory you deserve it, in defeat you need it!“. Ning see „it“ tähendas loomulikult šampanjat.

Teine enamlevinud lugu on seotud Madam Ponsardin Clicquot’ga, kes selleks, et Napoléoni ohvitseride meelt lahutada, palus neil avada šampanjapudelid saablitega. Noored mehed lootsid daamile muljet avaldada, kuid kõige rohkem lahutas meelt ilmselt noor lesk ise.

Räägitakse ka lugu sellest, kuidas võidukad Napoléoni käsilased koju saabusid ning linnarahvas pakkus neile iga järjekordse võidu puhul šampanjat. Aga et hobuse seljas oli raske pudelit avada, lõikasid mehed pudelite kaelad maha sealsamas hobuste seljast maha tulemata kasutades selleks saableid.

Lugusid on veelgi. Need kolm on vast ehk levinuimad. Aga olgu kuidas nende lugudega on, igal juhul toob šampanjapudeli saabliga avamine enesega kaasa alati elevust ning sabreerimine ise on vaieldamatult vaatemänguline. Oluline on siiski alati säilitada austus šampanja kui vahuveinide kuninga vastu ning käsitleda ka pudeleid hoolsa ettevaatlikkusega. Šampanjapudeli korgi all vallandub selle avamisel rõhk tugevusega 5-6 atmosfääri, Võrdluseks, täispumbatud sõiduauto rehvi rõhk on umbes 2-2,2 atmosfääri ehk kolm korda väiksem. Kork ise kihutab pudeli pealt minema kiirusega keskmiselt 50km/t, maksimaalselt isegi kuni 120km/t. Ohutus on seega väga oluline. Lisaks tuleb tähele panna, et sabreerimisel võib pudel eeskätt mitte nii vilunud sabreeija kätes puruneda ning vigastada ohtlikult kätt. Hea on kasutada kindaid ning hoida sihtimisnurk inimtühi. Pudel võiks olla eelnevalt korralikult maha jahutatud ning mitte liigselt loksutatud. Ning oma elu esimest sabraaži ei peaks tegema mitte YouTube'i video järgi, vaid asjatunjda juhendamisel.

Aga Napoléonist, tema nimest ja legendidest ning seostest veel.

Napoléon ja Napoleoni kook või ka tort. Jah, me teame seda kooki ilmselt kõik ning oleme ka proovinud. Muuhulgas väga erineva maitsega ning küllap on suurematel Napoleoni koogi sõpradel tekkinud ka oma lemmikud. Minule endale meeldis üle kõige oma vanatädi abikaasa, legendaarse Tallinna kondiitri Enno Soomre tehtud Napoleoni kook. Mäletan hästi koogitegu me kodukülas Treimanis, kus talle suviti puhata ning õhtuti majatrepil vanast VEF raadiost Ameerika Häält kuulata meeldis. Temaga kuigivõrra võistelda suudavad ehk tänased Pärnu Jahtklubi, Põhjaka ja oma täiesti teise kontseptsiooniga Supelsakste napoleonid. Kõik väga väga erinevad, omamoodi ja sestap iesäranis meeldivad. Ent mitte sellised nagu onu Enno tordid. Aga millest siis õigupoolest jutt ja kogu see armas elevus? Ja miks ülepeakaela "Napoleon"?

Mille-feuille (prantsuse keeles tuhat lehte) nime all tuntakse vanillikreemiga kihilist lehttainakooki Prantsusmaal juba pikka aega. Väljaspool Prantsusmaad nimetatakse sama kooki sageli ka Napoleoni koogiks ning seda kihilist kooki valmistatakse ja nauditakse kogu maailmas. Ent kook, erinevalt levinud arvamusest, ei ole oma nime saanud mitte imperaator Napoléoni järgi, vaid koogi nimetus tuleneb prantsuskeelsest sõnast napolitain, mis viitab hoopis Itaalia linnale nimega Napoli.

Juba 1651. aastal andis Prantsuse kokk Francois Pierre de la Varenne selle koogi  retsepti oma raamatus "Le Cuisinier francois". 19. sajandi algul katsetas selle koogi retseptiga ka kuulus Prantsuse kokk-kondiiter Marie-Antoine Careme. Traditsiooniliselt valmistatakse kook kolmest lehttainakihist, vahele määritakse keedukreemi, peale puistatakse puudersuhkrut. Uuemates retseptides on kooki pealt kaetud ka valge või pruuni suhkruglasuuriga (ka mõlema seguga) ja vahekihina on kasutatud maasikakeedist (Eestis pigem jõhvikakeedist) ja vahustatud koort. Lisaks lehttainale kasutatakse vahekihina biskviiti. Leida võib ka soolaste Napoleonide retsepte. Eestis, olen aus, ei ole mul olnud au sellist proovida, Prantsusmaal aga küll ning maitses hea. Moosi asemel, kui mäletan õigesti, oli kaustatud kreemjuustu ja singikuubikute segu. Kuigi koogi valmistamine ja nimi võivad riigiti erineda, on üldtuntud Napoleoni koogi puhul lehttainakihtide vahele määritud kreemi (keedukreemi, võikreemi või keedu-võikreemi), samuti on kook pealt tavaliselt kaetud lehttainapuru ja tuhksuhkru või glasuuriga. Kuna lehttaina valmistamine on aeganõudev, on püütud ostuda ka kiiremaid valmistusviise. Kuid kõigi tainaste puhul kehtib reegel, et need küpseksid kihiliseks. 

Siinkohal tunnistan, et ei ole mitte kunagi iseseisvalt valmistanud ise Napoleoni kooki. Minu armsa vanaonu Enno seatud latt on nii kõrge, et tormaksin selle all läbi nagu 100 meetri jooksus parim finišeerija. Kui midagi on ikka väga hea, tuleb meenutada ütlust. "On vaid üks originaal" ning selle koopiate nautimiseks pöörduda paremuselt vähemasti järgmiste tublide tegijate, oma ala porfessionaalide, poole.

Aga kas ja millega suudaks Napoléon meid veel üllatada? Ehk looga Napoleonist siinsamas Eestimaal? Et millest jutt? Sellest, et ka Eesti ajaloos on olnud mees, kelle nimi suurem kui elu ise. Kolhoosiajal, kaheksakümnendatel aastatel, saatis ühtedel künnivõistlustel edu traktorist Napoleon Punapart'i. Nõnda kirjutas ajakiri Sotsialistlik Põllumajandus. Ja terve Eestimaa sai teada sellenimelisest mehest. Geni andmetel sündis mees 12. oktoobril 1932 ning oli Anton ja Emilie Punapart'i järeltulija. Mees suri 2016. aasta. 83 aasta vanusena. Järvamaa Muuseumis on säilinud ka uhke foto Paide MTJ traktorist Napoleon Punapartist Uue Tee kolhoosis põldu seenemdamas. Foto pärineb aastast 1955. 

Napoleon Punapardi surmakuulutus ilmus ajalehes Järvamaa teataja, andes mõista, et elutee lõpul oli mehel jätkuvalt enim seoseid selle kandiga Eestimaal.

Väikese vimkana võib nimetada, et eks neid Napoleone ole Eestimaal toimetanud teisigi. Olla neid nähtud nii Paldiski maanteel kui ka Jämejala kandis. Aga need on hoopis teised lood ja teised jutud, mis sellesse Napoléoni loosse enam sisse ei mahu ega passigi.

Kasutatud allikad: Vahuveini ja šampanja ajalugu. OmaMaitse. Arvutivõrgus: https://omamaitse.delfi.ee/toidutrendid/puust-ja-punaseks-mis-on-vahuvein-mis-sampanja-ja-kuidas-neid-valmistatakse-ning-tarbitakse?id=79523158&page=1 (14.08.2019); Kristel Voltenberg. Moët & Chandon. Dom Perignon. Mulligalersiti blogiraamat: https://mulligalerist.blogspot.com/2018/06/moet-chandon-dom-perignon.html (14.08.2019); Jacquesson Champagne – Napoleon’s Favourite! The Wine Press. Arvutivõrgus: https://www.thevinepress.com.au/jacquesson-champagne-napoleons-favourite/ (14.08.2019); Shannon Shelin. What did Napoleon like to eat and drink. Arvutivõrgus: https://shannonselin.com/2015/07/what-did-napoleon-like-to-eat-and-drink/(14.08.2019); Nimi ei riku meest, kui mees ise nime teeb. Www.virumaa.ee. Autor: Avo. 12.10.2002. Arvutivõrgus: http://www.virumaa.ee/2002/10/nimi-ei-riku-meest-kui-mees-ise-nime-teeb/ (14.08.2019); Wikipedia.  Fotod: Internet.