Teine päev: Veuve Clicquot, maagiline lõunasöök ja autentne juustugurmee

Päev tõotas tulla mõnus. Mis saakski olla parem päevast, mis algab mõnusas tempos võetava hommikusöögiga hotelli viimasel ehk seitsmendal korrusel, arglikud kevadised päikesekiired paitamas põski, kui tihkad, vaatamata veel üsna jahedatele maikuu hommikutele, teha oma tassike kohvi või teed rõdul, kerge pleed üll, vaadet kaunistamas Reimsi katedraali kaunis siluett. Tasub tõusta vähemasti pool tunnikest varem, et oma hommikusööki tõesti nautida. Ja ei väsi ma kordamast, et šampanjareisil, aga ka mistahes muudel veinireisidel, on korralik hommikueine väga oluline ning selleks tuleb võtta aega. Paraku ei pakuta rikkalikku einet mitte kõigis hotellides. Tuleb teada, tuleb valida! Sest Prantsusmaa, see on ju imelised värsked ahjusoojad võised croissant'id, mõnusalt krudiseva koorikuga baguette ja hunnitult lõhnav brioche. Viimase maitset peaks lausa peast teadma iga šampanjasõber, sest just kohevat kollast prantsuse nupsusaia kirjeldatakse kui üht hea šampanja iseloomuliku aroomi ja maitse kandjat ning seda tasub vahuveinide kuninga juures otsida küll. Aga kuidas sa otsid, kui ei tea mida otsida? :) Peab proovima ja meelde jätma! Prantsumaa, see on ka värsketest tsitrustest ja puuviljadest pressitud mahl, mis annab mõnusa vitamiinisüsti terveks päevaks. Soovitan lisaks tavapärasele apelsinile või greibile pressida mahla sisse ka vähemasti pool sidrunit. Virgutab hästi ja hoiab terve päeva mõnusas toonuses. Prantsusmaa, see on ka korralik juustuvalik, mis kuulub moosi kõrval alati värskelt röstitud saia kõrvale. Ja loomulikult kerge soe eine, mis aitab lõunani reipalt vastu pidada. Prantsusmaa, see on ka hea värske kohv, mis valmib korralikus masinas, mitte ei pea seda valama kusagilt ei tea kui kaua seisnud tilga-kannust. Läbimõeldud ning nauditud hommikusöök võiks Champagnes reisil olles olla justkui püha rituaal. Nii tead, et päev tuleb hea, sest oled selle sisse juhatanud õigel moel.

Võtnud mõnusa hommikusöögi, libistasime end kiirelt üle päevakava. Külastus šampanjamaailma üheks olulisemaks daamiks peetava Madam Ponsardin-Clicquot’ pärandiks olevasse šampanjamajja, mille jätkuks täna võimsale LVMH grupile kuuluvas Veuve Clicquot’ residentsis antav lõuna. Väike kosutuspaus, misjärel õdus õhtupoolik kohalikus juustu- ja gurmeepoes, mida peab juba mõnusas edasijõudnute eas abielupaar, kelle tütar 8 tunni pikkuse autosõidu kaugusel kohe-kohe sünnitamas, nii et poepidajatest ema-isa teate ootel, et sõita suursündmusele kaasa elama. Meid hoitakse veel päeva kulgedeski telefoni teel kursis viimaste arengutega. „She’s still holding it back,“ kõlab reibas naerust rõkkav viimane teade tunnike peale keskpäeva. Seega, „You are warmly welcome!“. 

Aga alustame algusest. Ehk esimene ametlik päev Kirde-Prantsusmaal Champagne maakonnas, mille kuulsad vahuveinid on alates aastast 2015 ametlikult osaks inimkonna kultuuripärandist. Just sel aastal kandis ÜRO kultuuriorganisatsioon UNESCO šampanjatööstuse ehk viinamarjaistandused, veinikeldrid ja müügihooned, kus šampanjat toodetakse ja müüakse, oma maailma kultuuripärandi nimestikku. Oli seega märgiline alustada šampanjareisi majast, mille ajaloolist tähtsust võimatu üle hinnata (vt selle maja seosest Eesti ajalooga loost „Šampanjast, millega Tartus rahulepingu sõlmimist tähistati" siinsamas blogilugude seerias, avaldatud 01.02.2018) ning mille uhked keldrid osaks samast pärandist. Tasub märkimist, et maailmapärandi nimistusse kuuluvad eraldi nimetatutena Champagne Vranken Pommery, Taittinger, Ruinat, Charles Heidsieck, G. H. Martel ja Veuve Clicquot keldrid. Viimane neist avas meile oma uksed lahkelt naeratava personaliga kohe esimesel päeval ning erakordselt šarmantse noorhärra saatel suundusimegi peale väikest sissejuhatust maja uhketesse valdustesse. Tunnistan, esmakordsel Veuve Clicquot’ maja külastusel jätsid just selle keldrid mulle kõige sügavama mulje. Ehk need võlusid mind šampanjast enam. Samas, tendeerib ju maja selgelt mu lemmikmarja Pinot Noir'i poole ning iga järgmine kohtumine selle suurepärase šampanjamaja nestetega, eriti selle aastakäigušampanjadega, on pannud mind lugupidamist Madam Clicquot' pärandisse üha kasvatama. Rääkimata heast sõbrast, kes oma La Grande Dame armastusega on avanud mulle killukese oma šampanjamaailmast ning tänu kellele saan minagi suure daami võludest paremini aru. Tervitused sulle, kallis Aunekene, siinkohal! 

Väikese ajaloolise kõrvalepõikena olgu meenutatud seegi, milles seisneb Barbe-Nicole Ponsardin'i, edaspidi tuntud ja tunnustatud kui Veuve Clicquot („veuve“ tähendab tõlkes leske) tähtsus. Nimelt leiutas just tema, väidetavalt omaenese köögilaua taga, pupitre’ meetodi, mille abil sai senise hägusa vahuveini muuta selgeks ja läbipaistvaks, seega ka oluliselt paremini turustatavaks. Pupitre on iseenesest püramiidjas puidust riiul, milles paiknevad pudelid, suue allapoole. Neid käib keldrimeister regulaarselt keeramas, et pudeli kaldenurk suureneks ning käärimisel tekkinud pärmisade pudelit sulgevale korgile valguks. Protseduuri lõppedes pudelikael korgi juurest külmutatakse ning kork eemaldatakse. Korgi eemaldudes eemaldub surve mõjul ka sade. Eemaldub ka pisut vahuveini, mis asendatakse, soovi korral lisatakse magusust, et saavutada lõplik maitse. Kui maitse paigas, suletakse pudel lõpliku korgiga. Tänapäeval asendavad pupitre’id metallist gyropalette’id, milles kindla programmi kohaselt liigutatakse pudeleid mehhaaniliselt jõnkshaaval horisontaalasendist vertikaalsesse ning käsitöö on minimaalne. Spetsialistide arvamuse kohaselt ei mõjuta sellise meetodi kasutamine šampanja või ka muu vahuveini kvaliteeti. Ometi viljeletakse, eeskätt ajaloolistes šampanjamajades ning eriliste aastakäigušampanjade valmistamisel, samuti mahult suuremate pudelite puhul, tänaseni ka pudelite käsitsikeerutamist ning eks ole seegi osa loost, mida maailma kauneimat nestet juues naudime, mõeldes tänulikult ka madame Clicquot’le. 

Pikka aega peeti Veuve Clicquot' maja ka roosa ehk rosée šampanja autoriks ning arvati, et just seal valmistati selline jook 1775. aastal ehk esmakordselt Champagne ajaloos. Paraku näitavad ajaloodokumendid, mille LVMH grupi ajaloouurijad läbi töötasid, et esimese roosa šampanja valmistamise au kuulub siiski piirkonna esimesele ametlikule šampanjamajale Ruinart (ka nimetatud maja kuulub LVMH gruppi). Dokumendid kinnitavad, et 14. märtsil 1764 müüdi just sellest majast pärinev rosée champagne, mis muudab senist ajalookäsitlust. Ajaloouurijad usuvad küll ka seda, et sellise vahuveini valmistamine võis olla pigem juhus ja ehk isegi praak (lihtsalt öeldes: punaste marjade pressimisel eraldus kestadest soovitud valgesse virdesse liigselt värvainet). Küll aga tuleb Veuve Clicquot' maja tunnustada selle eest, et just seal valmis esimene segumeetodil valmistatud roosa šampanja ehk valgele veinile lisati juba teadlikult soovitavas koguses punast veini, et saada roosa lõpptulemus. Madame Clicquot oli ka vaieldamatult osav kaupmees ning šampanja populariseerija. Napoleoni sõdade ajal, vaatamata segastele oludele, tegi ta tõsiseid edusamme oma vahuveinide tutvustamiseks kuningakodades kogu Euroopas, eriti Venemaal, suutes tarnida neid suure saladuskatte all isegi läbi blokaadi. Selleks ajaks, kui madam 1866. aastal suri, oli Veuve Clicquot saanud väga oluliseks šampanjamajaks, mille edu kestab säravana tänaseni.

Minu ja ilmselgelt meie kõigi suureks rõõmuks lõpetas me väga huvitava ja toredaid ajaloolisi noppeid ning selgitusi täis tuuri eriti silmapaistev üllatus. Pokaalidesse valati Veuve Cliquot Vintage 2008. Hm, tavapäraseks degustatisooniks lausa liig. Aga juba kõlas selgitus: „Nii oluliste külaliste puhul pakume vaid parimat!“ Sain aru, et meie giidinigi oli jõudnud lugu Veuve Clicquot’ maja ja selle šampanjade tähendusest eestlaste jaoks ehk just selle maja vahuveinipudelite vaevarikkast jõudmisest oluliste Tartu rahuläbirääkimiste tähistamiseks Eestisse. Lugu, mis sai minu sule läbi möödunud aastal veel kord kirja pandud ning võitis ka legendaarse Kalev Kesküla veinikirjutiste 2018. aasta publikupreemia, tõi vaieldamatult Veuve Clicquot’ šampanjad Eesti šampanjasõprade südametele veelgi lähemale. Lõime klaasid kokku ning jah, mu põski kattis kerge puna. On väga liigutav, kui su külaskäik on nii hästi ette valmistatud ning tunned end nõnda oodatuna. Armsad sõbrad PRIKE’s, kes te Veuve Clicquot' nesteid maale toote ning olite abiks selle külastuse korraldamisel, olen teile selle kõige eest kogu meie grupi nimel maailmatänulik! 

Suures degusteerimistuhinas ja mõnusas-ladusas jutuhoos avastasin kerge ehmatusega, et meie kokkulepitud lõunani ei ole jäänud palju aega. Juhtisin sellele me šarmantse giidi tähelepanu ning sättisme end viisakal kiirmarsil bussi poole. Võttes võõrustajalt lubaduse, et saame pealelõunal tulla veel korraks tagasi, et teha soovitud oste maja toredas butiigis, mille valik tõesti rikkalik. Oleme ausad, Champagne’st kaastoodud suveniirid leiavad erinevalt muust kribu-krabust, mis pärit Türgi kuumadelt liivadelt või Bali esoteerikabutiikidest, ka päriselt kasutust. Eeskätt muidugi hunnitud aastakäigušampanjad, mida otse majadest osta saab. On olnud toredaid juhuseid, kus välja otsitakse täpselt see aasta, mis küsijale väga eriline ja ainuüksi elamus sellisest ostust on super. Lisaks muud ahvatlused, olgu siis toredad jäänõud, uhked klaasid, töökindlad stopperid, suveks stiilsed rannalinad ja -kotid või muu. Ja kui arvate, et butiikides leiduv kõnetab vaid naisi, eksite. Mõnusat uudistamist on ka härradele. Alates tõesti väga kvaliteetsetest mansetinööpidest ja lipsudest, lõpetades prillitooside, vihmavarjude ning matkakohvritega. Tegelikult tõesti asjad, mida kasutad aastaid ning mälestused kõnnivad sinuga kaasas. Ent oli aeg „lipata“.

Hotel du Marc’i ehk Veuve Clicquot' residentsi jõudsime vaatamata kiirematele kurvidele ligi 10 minutilise hilinemisega. Mu süda kloppis, sest tean, prantslased ei armasta hilinemist. See tähendab, kui teie hilinete. Sest aeg (loe: töööaeg) on kallis. Võõrustaja vaatenurgast, kes pakub teile lõuna- või õhtusööki, aeg lausa kriitiline (no kes tahaks pakkuda kellelegi toitu, mis on pikalt oodanud?! Kindlasti mitte prantslased!) ning seda tasub mistahes külaskäigul, mitte ainult veinimajadesse, alati meeles pidada. Champagnes, mis õhkab teatavat väikekodanlikkust (mis ei ole üldse mitte paha!) ning pisukest üleolekut muudest veinipiirkondadest, olen tunnetanud seda eriti ning oskan juba arvestada. Tänaseks head tuttavad piirkonnas teavad, et the Tall Blonde from Estonia is never late. Olen tõesti kohal pigem 10 minutit varem ja teen ukse taga aega parajaks, kui et hilinen. Nüüd aga olid need 10 minutit reservaega kahekordselt puudu.

Hotel du Marc.

Pea olematu ukse uksekella otsides ja lõppeks sellel vajutades, samal ajal telefonis ikka veel aadressi kontrollides, värises süda päris hullusti. Kas saab olla, et oleme hoopis vales kohas ja hilineme õiget kohta otsides veelgi?! No ei olnud see sissekäik küll kuidagi uhke häärberi mõõtu! Aga ei, uksehinged kriuksatasid ning ... sellesama pea olematute piirjoontega halli betoonukse taga avanes suur ja imeilus sisehoov, mille sügavusest hõigati meile reipalt teretulemast! Paari sammuga olime paraadukse juures ning me tore reisiseltskond võeti vastu laiade naeratuste saatel. Vabandasin ette ja taha, aga et olin teinud juba teel olles vabandava telefonikõne, oli kõik kombes. Lahked võõrustajad juhatasid meid külalistetuppa, kus serveeriti aperitiivid (loe: loomulikult šampanja, sedakorda Veuve Clicquot Extra Brut Extra Old) ning meile pakuti mõnus võimalus end korraks värskendada ja majas pisut ringi vaadata. Muidugi ka täesti hunnituid fotosid teha. Jaanalinnuga ja ilma (no vaadake seda lõbusat fotot!), fotoboksis (jaa!) Veuve Clicquot toredate aksessuaaridega ja ilma. Fotod tehtud, jutustasin kaaslastele kiiresti veel kord loo Veuve Clicquot' šampanjade seosest Eestiga ning juba palutigi meid söögisaali. Kui tagantjärele mõtlen, siis selle maja üks imesid oli kohe kindlasti see, kuidas justkui iga järgneva mitte midagi ütleva ukse taga avanes täiesti uskumatu uus maailm.

Lustakas jaanalind "riietatud" Veuve Clicquot' stiilis.

Söögisaali seinad, mis suure valge ukse taga avanesid olid rõhutatult tumedad, tuues hästi esile meid teenindava personali mustade ülikondade saatjaks olevad kriitvalged kindad. Laua kohal olevad lühtrid särasid meelisklevalt. Kaunid lauanõud ning imelised valged ja kollased lilled mõjusid hunnitult. Võtsime istet ning asusime nautima. Neli käiku, mida saatmas Veuve Clicquot Extra Brut Extra Old, sellele järgnev vintage 2008, millele omakorda järgnev vintage 2008 Rosé ning desserdi juurde Rich, mis kaunilt dekanteeriti. Seda, et šampanjat dekanteeritakse, nägid vähemasti osad küll esmakordselt ning loomulikult markeeris see lõunasöögi erilisust veelgi. Oi, kui täpses taktis käisid teenidajate liigutused kogu selle ligi kahetunnise lõuna ajal. Milline lihv, milline tase! Ja toidud, lausa võrratud! Just sellistel lõuna- ja õhtusöökidel saad aru, kui gastronoomiline jook on tegelikult šampanja! Kui teil vähegi võimalik, organiseerige endale vähemasti üks selline suurepärane elamus Champagne's. Ei olegi vahet, millises majas (no olgu, tegelikult muidugi on ja eriti nauditav on elamus teile eriti meeldivat šampanjat tootvas majas). Küsida aga tasub ja kogemused näitavad, et üsnagi paljudes majades on selline asi võimalik. Loomulikult ei juhtu kõik see spontaanselt või ka viimasel minutil sellise võimaluse järele pärides ning arvestama peab ka päris kopsaka tasuga, kuid elamus on seda väärt. Meie lõunasöök oli seltskonnale pakutud maja komplimendina.

Ehe emotsioon, mille tabanud hea reisikaaslane. Vaatan ja imetlen.

Imepärase lõunasöögi lõpuks paluti meid kõiki järgmise ukse taha. Otse söögisaalist avanes imelilus terrass hästi hooldatud ja väga maitsekalt kujundatud sisehoovi, kus pakuti kohvi ja teed ning loomulikult saatsid seda eht prantslaslikud maiustused. Šampanjamajades on tavapärane teha sissekanne ka külalisteraamatusse. Nii ka Veuve Clicquot' majas, kus kirja sai südamest SUUR tänu kogu vastuvõtu ja tähelepanu eest. Etteruttavalt nimetan, et järgmiel hommikul ootas meie külaskäigu eest hoolitsenud daami tema kontoris lillebukett, mis tehtud samades toonides - kollane, valge, kuldne - koos tänukaardiga meie seltskonna poolt. Ning nimetan sedagi, et Interflorast lilletervitust tellides on kiirem teha seda läbi Eesti kui ajada asju kohapeal. See viimane lihtsalt väikeseks näpunäiteks, kui peaks lugejalgi vaja minema. Loomulikult oli kimbu saajal väga hea meel ning saime vastu väga soojad tänud ja tervitused. Pairmaid emotsioone tuleb alati jagada!

Sissekanne Mulligalerii nimelt maja külalisteraamatusse.

Clicquot' häärberist lahkudes suundsime, nagu olime eelnevalt kokku leppinud, tagasi maja esindusse teisel pool linna, et teha väike šoping. Seejärel aga oma mõnusa hotelli poole, et lubada endile pisuke siesta. Kella kuueks olime palutud Reimsi turu üsna vahetus läheduses asuvasse mainekasse juustu- ja gurmeepoodi Fromages et vins du Boulingrin, kus peremees ja perenaine tervitasid meid nagu vanu sõpru. Tütre sünnitus oli veel ootel ning meil oli aega. Kuus juustu + kaks hoolikalt valitud grower šampanjat ehk üksnes oma põldudel kasvatatud marjadest väiketootja poolt toodetud šampanjad, olid need, mis meid sellel külaskäigul mõnusasti ootasid. Kuulasime profi asjalikke nõuandeid, maigutasime ja mekutasime. Ostsime kaasa. Otse loomulikult! Proovitud nn elava juustu järelkajaks oli aga tarkus, et kui ei ole harjunud, võib järgmiseks päevaks olla kilokene kergem. Aga vaieldamatult oli põnev lasta kohalikul professionaalsel gurmaanil selgitada prantslaste toidu ja joogi kokkusobitamise parimaid käike ja trikke, et neid hiljem kodus iseseisvalt korrata. Mu meelest peab igat päeva Champagnes vürtsitama terake ajalugu, killuke kultuuri, tibake gurmeed ja hunnitul hulgal ehedat šampanjat. Kõik see kokku ongi imeline Champagne, millest kirjutatud mitte lihtsalt luuletusi, sonette ja raamatuid, vaid lausa entsüklopeediaid. Just nii sünnib ka igaühe oma lugu Champagnest ning see lugu on alati ilus.

Mõnus jalutuskäik läbi linna hotellini kulges veel mõndagi toredat restorani külastades, et teha mõnus õhtueine ning kerged "tuisutopsid". Et meie hotellini jõudmiseks tuli läbida pikk tore restoranide tänav, mis on mu meelest ka üks Reimsi eraldiseisvaid vaatamisväärsusi, oli valikuid laialt. Kui olete Reimsis, ei ole toidukohta tõesti raske leida. Maikuu õhtutel on juba päris mõnus istuda ka väljas ning nautida ilma ja inimesi. Sumin ja sulnis jutuvada justkui muusikaks hea eine kõrvale. Ja saigi päev õhtusse. Et puhata ning startida järgmisesse. Uued elamused juba uues loos.