Moët & Chandon. Dom Perignon.
17. mai 2018. Moët & Chandon. Keldrituur ja degustatsioon, fookuses Dom Perignon
Iga 3 sektundi järel avab keegi kusagil maailmas pudeli Moët & Chandoni. Sellise tõdemusega on ilus alustada lugu M&C'st. Ning võtta arvesse, et kuivõrd paljud meie reisiseltskonnast olid eelmisel aastal või juba varem seda suurt ja uhket majapidamist Avanue de Champagne'l, aadressil 20, Avenue de Champagne, 51200 Èpernay, mille eesõues ka kuulsa munga Dom Perignon'i kuju, külastanud, oli soov teha seekordne tuur küll samale aadressile, kuid teise nurga alt, nimelt samasse gruppi kuuluva Dom Perignon'i "tvistiga". Meie soov sai täidetud. Kuhjaga. Aga alustame algusest. Ehk Moët & Chandonist.
 |
| Dom Perignon Moét &Chandoni õuel Épernays. Foto: blogi autor |
Lisaks sissejuhatuses esile toodule tuleb lisada, et ajaloo edukaima šampanjamaja tiitli omaniku - maja toodang ületab 1/10 kogu piirkonna kogutoodangust - puhul on tegemist ilmselt ka innovatiivseima šampanjatootjaga maailmas - kasutatakse vaid tehnoloogia viimast sõna, muuhulgas võttis just Moët & Chandon esimesena kasutusele terasmahutid ning katsetatakse üha uusi ja uusi tehnoloogiaid, nt manteldatud pärm (pr. keeles les billes) ning täiustatakse pidevalt ka viinamarjakasvatuse ja veinitootmise tehnikaid. Maja kuulsaim ja enim tarbitav Brut Imperial valmib üksnes selle šampanja jaoks Montaigu külla ostetud veiniistanduses koos kõige uusima tehnikaga. Olgu siinkohal nimetatud, et Moët & Chandonile kuulub ühtekokku u 429 hektarit veiniaedu, 28 kilomeetrit maa-aluseid keldreid, kuhu mahub ligi 100 miljonit (meie giidi sõnul u 98 miljonit) pudelit.
 |
| Nii nad seal küpsevad. Foto: Blogi autor. |
Enne noteerimist börsil 1962. aastal, oli Moët & Chandon suurim perekondlik šampanjamaja. Täna kuulub see kõrvuti teiste tuntud majadega (Mercier, Ruinart, Veuve Clicquot ja Krug) ning erinevate kosmeetika- ja moebrändidega kontserni LVMH Moët Hennessy Louis Vuitton S.A., mida juhib maailma 15 rikkaima inimese hulka kuuluv miljardär Bernard Arnault. Aga põikame korra veel tagasi ajalukku.
Nime "Moët" mainiti ajalooraamatutes esimest korda Reimsis aastal 1429, kui hollandlane LeClerc aitas seal ohjeldada marodööritsevaid inglise sõdureid. LeClerc'i verdtarretav karje "Het moét zoo zijn" , oli piisav hirmutamaks inglasi eemale ning LeClerc'i hakati kutsuma härra Moët'ks. Le Clerc'i järeltulija Claude Moët kolis Reismsist ära ning seadis end sisse Cumiéres's. Härra ostis oma viinaaiad Epernay lähedale Marne'i orgu. 1716. aastal avas Moët kontori (cour-tier en vin) aadlikele ja aristokraatidele, kes soovisid vahendada erinevate viinamarjakasvatajate poolt valmistatud veine. Hiljem muutus seesama kontor popiks ka kaupmeeste hulgas. Et Moët'is alustati raamatupidamisega alles märtsis 1743, saab Moët'i pidada vanuselt alles neljandaks šampanjamajaks. Kui Louis XV lemmikust Madame de Pompadour'ist sai 1750.-ndatel regulaarne Moët'i külastaja, oli maja helge tulevik tagatud.
1755. aastal liitus äriga Moët'i poeg Claude-Louis-Nicolas. Kümnend hiljem eksporditi šampanjat nii Inglismaale, Saksamaale, Hispaaniasse kui ka Venemaale. Asutaja pojapoeg Jean-Remy Moët võttis pereäri üle pärast Suurt Prantsuse Revolutsiooni. Tema laialdased teadmised viinamarjadest ja tehnoloogiast viisid brändi lõplikult maailma tippu.
Jean-Remy, kellest tasub kõneleda kohe pikemalt, ei olnud mitte ainult prantsuse esimene ja edukas tööstur, vaid ka missioonitundega linnakodanik, kes rahastas muuhulgas näiteks Epernay teatri ning Marne'i jõe silla ehitust. Tarmukas ettevõtja müüs oma šampanjat Brienne's asuvasse sõjakooli, kus sel ajal õppis noor Napoleon Bonaparte. 1802. aastal valiti Jean-Remy Epernay linnapeaks ning 2 aastat hiljem kuulutati tema vana sõber Napoleon Prantsusmaa keisriks. Epernay linnapeana pidi Moët alatasa võõrustama Napoleoni ja keiserlikku õukonda nende propagandistlikel tuuridel läbi Champagne maakonna. Jean-Remy'l oli eduka ärimehena vahendeid, et ehitada Versailles asuva kuulsa Trianoni palee koopia Epernay'sse Avenue de Champagne'le, luues sellega võimaluse stiilselt võõrustada tähtsaid külalisi. See oli tema poolt väga kaval lüke ning see on mõjub veel tänapäevalgi 😊.
Kui tulla ajaloost tagasi meie külaskäigu juurde, siis nii nagu mainitud, olime palunud selle teha Dom Peringoni fookuses. Ning saime, mida soovisime. Meie armas giid Héléne Qiuxia Huang viis meid M&C keldrite osadesse, kus just Dom'id küpsesid ning saades aru, et tegemist on tõsiste šampanjasõpradega, ei hakanud meile üle kõnelema šampanjatootmise ABC'd. Küll aga meenutasime üheskoos Dom Perignoni keldrimeister Richard Geoffroy sõnu, mida kuulsin tema meistriklassis sel kevadel Helsingis: "People are used to say champagne is a wine. Well. I'd say champagne is champagne". Punkt.
Alustanud Moët & Chandon'i prestiižcuveena, naudib Dom Perignon täna täiel rinnal ja igati õigustatult kindlat positsiooni iseseisva ikoonšampanjana. Ja kuigi Dom Peringoni vaimseks koduks on Hautvillier'si klooster, valmistatakse seda ikka Moët & Chandon'i keldrites. Dom Perignoni aastane toodang on saladus nii nagu ka Moët & Chandon'i täpsed numbrid, kuid üsna kindlalt võib väita, et see on sama suur kui mõnegi tuntud šampanjamaja oma.
Mõnusa keldrituuri järel paluti meid hubasesse külalistetuppa (neid on suures majas mitmeid mitmeid) ning asusime degusteerimist ette valmistama. Minu suureks rõõmuks astus tuppa sommeljee, keda olin kohanud ka aastatel 2016 ja 2017 ning veelgi toredam, et äratundmisrõõm oli vastastikune. Vahetasime muljeid seni külastatud majadest. Meie võõrustajad olid silmnähtavalt üllatunud, kui kuulsid, millised majad meil nähtud ning mis veel kavas. Selline tunnustus paitas korraldaja kõrvu (ja pani isegi kergelt punastma, kui aus olla). Mis aga kohe-kohe meeli paitama hakkas, oli degusteerimislauale asetatud Dom Perignon Vintage 2009 (ja ei hakka praegu, et 2006 oli ikka ... ning 2009 vajab veel ... aega. Vajab. Aga on ka praegu nautmiseks kena!). Vahetanud giidiga paar sõna, lahkus sommeljee ning tagasi tulles olid tema kandikul Dom Perignon 2000 ehk P2'd. Ja siis ma kiljatasin. No ikka ehedalt. Sest seda ei olnud me kokku leppinud. Nii kõrgelt ei teadnud me ses majas oma Dom Perignoni "tvistiga" lennata. Aga sõitsime! Ja see oli "hell of a good ride!"
Olen õppinud, et igat šampanjat ei pea mitte ilmtingimata kirjeldama. See tähendab kõva hääle ja kindla meelega. Mõnikord võib olla lihtsalt kuss ja hetke nautida. Või siis elevil. Ja nautida. Liigsete sõnadeta. See oli see hetk. Et hetke pikendada, osundas Hélène imeilusale ilmale ning sellele, et võiksime võtta pokaalid ning suunduda aeda. Ootas seal ju veel üks tore üllatus - puu, mille all ses majas klaasikese või mitu nautinud ka legendaarne Napoleon Bonaparte ise! Lisaks tema auväärsed tiitlitega külalised üle terve kirju maailma.
1755. aastal liitus äriga Moët'i poeg Claude-Louis-Nicolas. Kümnend hiljem eksporditi šampanjat nii Inglismaale, Saksamaale, Hispaaniasse kui ka Venemaale. Asutaja pojapoeg Jean-Remy Moët võttis pereäri üle pärast Suurt Prantsuse Revolutsiooni. Tema laialdased teadmised viinamarjadest ja tehnoloogiast viisid brändi lõplikult maailma tippu.
 |
| Väärikas sugupuu maja külalistetoa seinal. Foto: blogi autor. |
Jean-Remy, kellest tasub kõneleda kohe pikemalt, ei olnud mitte ainult prantsuse esimene ja edukas tööstur, vaid ka missioonitundega linnakodanik, kes rahastas muuhulgas näiteks Epernay teatri ning Marne'i jõe silla ehitust. Tarmukas ettevõtja müüs oma šampanjat Brienne's asuvasse sõjakooli, kus sel ajal õppis noor Napoleon Bonaparte. 1802. aastal valiti Jean-Remy Epernay linnapeaks ning 2 aastat hiljem kuulutati tema vana sõber Napoleon Prantsusmaa keisriks. Epernay linnapeana pidi Moët alatasa võõrustama Napoleoni ja keiserlikku õukonda nende propagandistlikel tuuridel läbi Champagne maakonna. Jean-Remy'l oli eduka ärimehena vahendeid, et ehitada Versailles asuva kuulsa Trianoni palee koopia Epernay'sse Avenue de Champagne'le, luues sellega võimaluse stiilselt võõrustada tähtsaid külalisi. See oli tema poolt väga kaval lüke ning see on mõjub veel tänapäevalgi 😊.
Kui tulla ajaloost tagasi meie külaskäigu juurde, siis nii nagu mainitud, olime palunud selle teha Dom Peringoni fookuses. Ning saime, mida soovisime. Meie armas giid Héléne Qiuxia Huang viis meid M&C keldrite osadesse, kus just Dom'id küpsesid ning saades aru, et tegemist on tõsiste šampanjasõpradega, ei hakanud meile üle kõnelema šampanjatootmise ABC'd. Küll aga meenutasime üheskoos Dom Perignoni keldrimeister Richard Geoffroy sõnu, mida kuulsin tema meistriklassis sel kevadel Helsingis: "People are used to say champagne is a wine. Well. I'd say champagne is champagne". Punkt.
Alustanud Moët & Chandon'i prestiižcuveena, naudib Dom Perignon täna täiel rinnal ja igati õigustatult kindlat positsiooni iseseisva ikoonšampanjana. Ja kuigi Dom Peringoni vaimseks koduks on Hautvillier'si klooster, valmistatakse seda ikka Moët & Chandon'i keldrites. Dom Perignoni aastane toodang on saladus nii nagu ka Moët & Chandon'i täpsed numbrid, kuid üsna kindlalt võib väita, et see on sama suur kui mõnegi tuntud šampanjamaja oma.
Mõnusa keldrituuri järel paluti meid hubasesse külalistetuppa (neid on suures majas mitmeid mitmeid) ning asusime degusteerimist ette valmistama. Minu suureks rõõmuks astus tuppa sommeljee, keda olin kohanud ka aastatel 2016 ja 2017 ning veelgi toredam, et äratundmisrõõm oli vastastikune. Vahetasime muljeid seni külastatud majadest. Meie võõrustajad olid silmnähtavalt üllatunud, kui kuulsid, millised majad meil nähtud ning mis veel kavas. Selline tunnustus paitas korraldaja kõrvu (ja pani isegi kergelt punastma, kui aus olla). Mis aga kohe-kohe meeli paitama hakkas, oli degusteerimislauale asetatud Dom Perignon Vintage 2009 (ja ei hakka praegu, et 2006 oli ikka ... ning 2009 vajab veel ... aega. Vajab. Aga on ka praegu nautmiseks kena!). Vahetanud giidiga paar sõna, lahkus sommeljee ning tagasi tulles olid tema kandikul Dom Perignon 2000 ehk P2'd. Ja siis ma kiljatasin. No ikka ehedalt. Sest seda ei olnud me kokku leppinud. Nii kõrgelt ei teadnud me ses majas oma Dom Perignoni "tvistiga" lennata. Aga sõitsime! Ja see oli "hell of a good ride!"
 |
| Dom on Dom. Või siis P2. Foto: blogi autor. |
Olen õppinud, et igat šampanjat ei pea mitte ilmtingimata kirjeldama. See tähendab kõva hääle ja kindla meelega. Mõnikord võib olla lihtsalt kuss ja hetke nautida. Või siis elevil. Ja nautida. Liigsete sõnadeta. See oli see hetk. Et hetke pikendada, osundas Hélène imeilusale ilmale ning sellele, et võiksime võtta pokaalid ning suunduda aeda. Ootas seal ju veel üks tore üllatus - puu, mille all ses majas klaasikese või mitu nautinud ka legendaarne Napoleon Bonaparte ise! Lisaks tema auväärsed tiitlitega külalised üle terve kirju maailma.
"The way Moët & Chandon hosts visitors is just as luxurious, professional and welcoming as can be expected from the biggest and best-known champagne house", on tähendanud oma raamatus Essi Avellan (2017) ja temaga saab taas vaid nõustuda. Eriliselt tore oli, et nädal hiljem, tehes Champagne's privaattuuri oma kallile abikaasale, oli just Héléne see, keda imearmsas Hautvilliers'i külakeses Dom Perignoni puhkepaigaks olevat kloostrit külastades kohtasime. Oli soe ja hea tunne taas näha. Ja ka pokaalike Dom'i nautida.
 |
| Kui see puu oskaks kõneleda! Foto: blogi autor. |
Suur tänu Prikele, kes aitas külastuse korraldamisel. Tänud meie ihusoomeljeele Igor Söödile. Ja ikka ja taas tänud suurepärase seltskonna eest armsatele reisikaaslastele!
Kommentaarid
Postita kommentaar