Maison Ruinart

16.05.2018. Maison Ruinart. Keldrituur ja degustatsioon maailma ametlikult vanimas šampanjamajas.

4, rue des Crayéres, 51100 Reims. Tel.: + 33 326 77 51 51. Avatud turistidele teisipäevast laupäevani, kuid vajalik on teha eelnev reserveering. Tavaturistile maksab kahetunnine külastus koos 2 šampanja degustatsiooniga 70 eurot. Kaasaostmiseks on huvilistel võimalik kohapeal soetada üksnes kahte eelnimetatud šampanjat, neid küll soovi korral ka toredates puidust pakendites ning imekaunilt kingituseks pakendatutena, kuid parimaid palasid ja aastakäigušampanjasid leiab ümbruskonna poodidest, mis on Ruinart'iga hästi varustatud. Poepidamine ja suveniiridega jändamine ei ole majas peamine. Küll aga soovitan tõsistel šampanjahuvilistel külastada väikest mõnusat poekest nimega Cave Salvatori, mis asub mõne sammu kaugusel Epernay keskväljakust ning mida peale legendaarse perenaise Madame Jacqueline', kes pidas poodi üle 50 aasta, surma peab tema tütar ning küsida muuhulgas ka Ruinarti parimaid palasid. Salvatori poekest teavad linnas kõik ning eksida on võimatu. Tuleb vaid küsida ning teile juhatatakse lahtkelt teed. Pood, milles ringi keeramiseks mitte just liigselt ruumi pole (sest terve pind on tihkelt šampanjat, aga ka coolereid ning šampanjaga sobivaid hõrgutisi ja väikeseid suupisteid täis), on avatud 365 päeva aastas. Minu kui pudelisulgurite koguja meeli paitasid Ruinart'is kohapeal aga kolm erineva teostusega stopperit, mis, nii nagu maja üldine stiil, säravad eriliselt eeskujuliku maneeri poolest (pole patt lauale asetada ning pudelit peavad samuti elegantselt hästi). Ehk väikesed vihjed siinkohal neile, kes erilisi šampanjasid ning šampanjaga seotud toredaid aksessuaare soetada soovivad. Aga nüüd Ruinart'ist!

*** 

Vana ja väärikas šampanjamaja, kus šampanjat valmistatakse südame ja suure armastusega ning kvaliteedis alla ei anta. Nii võiks lühidalt kokku võtta ametlikult vanima šampanjamaja loo. Kuid Ruinart'il on rääkida rohkem! Mõned mõtted ja emotsioonid jagatuna teiega!

Foto: blogi autor.

Ruinart'i šampanjamaja asutati 1. septembril 1729 Nicolas Ruinarti poolt, kelle onupoeg Dom Thierry Ruinart oli legendaarse Dom Pérignoni hea sõber. Esimene saadetis "mullidega veini" saadeti majast välja jaanuaris 1730. Just Nicolas Ruinart oli see, kes Louis XV dekreedile, mis allkirjastati 25. mail 1729, lubades müüa ja transportida šampanjat klaaspudelistest (seda siis seniste puidust vaatide asemel), kiiresti reageeris ning kannustatuna oma onu julgustusest tänaseni toimiva äri püsti pani.

Algselt oli Nicolas Ruinart kangakaupmees, nii nagu paljud teisedki piirkonna tublid mehepojad, kes pakkus šampanjat kingitusena oma headele kangakundedele. Hea vaistuga ärimehena sai ta aga peagi aru, et šampanjaga on võimalik enamat äri teha ning õige pea sai šampanja tootmiset ja müümisest tema põhitegevusala. Aastal 1730 müüdi esimesed 170 pudelit, aasta hiljem juba 3000 pudelit ning 1761. aastal 36000 pudelit šampanjat.

Vaade justkui kuristikku. Trepid keldritesse. Foto: blogi autor.

Eesmärgiga säilitada šampanjat parimates võimalikes tingimustes, omandas Ruinart aastal 1768 esimesena vanad kriidikarjääri käigud Reimsis (nii nagu seda tegi ka Charles Heidsieck; mäletate selle maja loost). Keldrid, mis Ruinart'i majale täna kuuluvad, on ühed suuremad. Need on kohati kuni 38 meetrit sügavad ning 8 kilomeetrit pikad. Neis on tänaseni šampanja küpsemiseks ideaalsed tingimused - stabiilne temperatuur (11 kraadi/C), vibratsiooni täielik puudumine, samuti ideaalne niiskuse tase. Keldreid on võimalik rentida erinevateks pidulikeks sündmusteks, mis on samuti tore teada.

Nicolas'i vanim lapselaps Ireénée oli eriti tubli ja aktiivne müügimees, kelle klientideks olid ka mitmed Euroopa kuningakojad. Venemaa turg avanes Ruinarti jaoks aastal 1860. Ruinarti hooned tehti maatasa I Maailmasõja ajal ning pärast Marne'i lahingut kolis André Ruinart sõna otseses mõttes maa alla ning juhits firmat pommitamise ajal keldritest.

Väga oluline peatükk ettevõtte ajaloos on kirjutada Gérard Ruinart'i nõbul Bertrand Mure'l, kes päästis Ruinart'i üleilmse majanduskriisi, kütusekriisi ning ka II Maailmasõja järellainetustest pannes muuhulgas aluse maja Chardonnay' dominantsele stiilile.

Perekond müüs maja 1963. aastal tänase LVMH Grupi (LVMH Moet Hennessy Louis Vuitton SA) eellasele ning maja kuulub gruppi tänaseni. Veinimeistriks on Fréderic Panaiotis. Viimase kohta on küll öeldud, et ta on muutnud maja senist stiili ning see kas meeldib või mitte, kuid selge on, et vaatamata pikkadele traditsioonidele ning külluslikele reeglitele, mis šampanjatootmist markeerib, peab iga, eriti suurem maja, arvestama sellega, et teatavad muutused on arenguks vajalikud. Mul enesel puudub kahjuks kogemus andmaks hinnangut toimunud muudatustele. Küll aga on Panaiotis seadnud enesele eesmärgiks järgiga juba Mure poolt seatud põhimõtteid (Ruinart'i šampanja peab olema valmis näitama oma parimaid omadusti hommikul kella üheksast järgmise hommikuni) ning lisanud sellele omalt poolt mõtte, et kui mitte suuta lõpuni juua pudelit Ruinart'i, on põhjust süüdistada kas veini või nende ettevõtet. Ja seda ei saa ta endale, olles oma ala parimate meistrite õpilane (nii Jacques Péters Veuve Clicquot'is kui ka Richard Geoffrey Dom Pérignon'is) lubada.

Majale kuulub ca 15 hektarit aedu, millised annavad umbes 20% vajalikust viinamarjakogusest. Ülejäänud 80% ostetakse kokku lähedalasuvatest küladest. Aastane kogutoodang on umbes 2 miljonit pudelit. Tasub teada sedagi, et maja non-vintage šampanjad laagerduvad keldrites 3-4 aastat. Dom Ruinart aga keskmiselt 9-10 aastat. Ruinart'i šampanjapudelid, mis paistavad silma oma ebatavaliselt ümara kujuga, samas kitsa kaelaga, on aga inspireeritud esimestest šampanjapudelitest, mis pärit 18.-ndast sajandist.

Mis on kindlasti eraldi märkimist vääriv, siis Ruinart'i majal on väga pikaaegsed suhted kunstiga. 1895 palus André Ruinart Tšehhi kunstnikul Alphonse Mucha'l kujundada Ruinart'i plakat. See valmis imelises Art Nouveau stiilis ning oli omamoodi provotseeriv, eksponeerides naise sensuaalset külge, muuhulgas pokaal šampanjat käes. See oligi eesmärk ning reklaam mõjus.

Mucha repro Ruinart'i maja seinal. Tähelepanelikul vaatlemisel on näha, et ka seinakatete puhul kasutatakse mõnusalt ja loominguliselt šampanjapudeli kuju. Foto: blogi autor

Tänapäeval ollakse tihedalt kaasatud kaasaegse kunsti edendamisse, mängides olulist rolli erinevate rahvusvaheliste projektide ning kunstiürituste juures üle maailma.

Kui mõtelda tagasi meie külaskäigule, kohtasime kunsti tõesti igal sammul. Eriti imposantse mulje jättis klaasinstallatsioon nn kunstioa laual, millelt ei saanud pikalt silmi. Erakordne viis eksponeerida klaasi- ja šampanjakunsti, mis juba olemuslikult kasvõi läbi pudeliklaasi kokku kuuluvad, koos ning teha seda sellises elegantses ning vaieldamatult luksuslikus vormis. Braavo, Ruinart!

Ülevoolav küllus. Foto: blogi autor.

Ruinart'i majas on ka üks vanemaid teadaolevaid või siis lausa vanim kunstiteos, millel kujutatud šampanjanautimist ja sellega kaasnenud melu. Sellelt on näha, et šampanjat pruugiti juba varakult koos austritega, samuti seda, et neid avasid ülikutele naised (vt üks põlvitav kuju valge põllega kohe esiplaanil vasakul nurgas; kokku on maalil kolm naist - kõik austriavaja ehk teenindaja rollis). Huvipakkuv oli vaadata sedagi, millistest klaasidest kunagi šampanjat nauditi, kuidas hinnati juba siis vastu valgust mullide ilu... Ning millise pika ülalt voolava joaga šampanjat klaasi valati (tänapäeval kohtab sellist stiili viina valamisel ning näha saab sellist toredust kõige lähemal vast meie oma vanalinnas asuvas restoranis Troika). Ja pudelid on nii armsalt, isegi kohmakalt potsakad (no Ruinartil on see potsakus säilitatud erinevalt enamusest tänini, kuigi pudeli värv on muutunud Blanc de Blancs'i pudeldamiseks tumedast läbipaistvaks ning aastakäigu omal on pudeli kuju enam sarnane üldiselt kasutatavale. Miks see viimane nii on, jäi mul kahjuks küsimata). Ka seda oli maali uurides tore näha, millised nägid välja esimesed coolerid ning tõdeda, et šampanjat on nauditud juba väga vara jahutatuna (vt laua ees asuvat puidust anumat, mis täidetud jääga!). On õnn, et sellised teosed on tänapäevani kenasti säilinud ning jutustavad sõnadetagi väga huvitavaid lugusid šampanjatootmise ja ka -nautimise ajaloost. Nähtud maalil köitis pilku ka õhus oleva šampanjakork (näha vasakpoolse halli samba taustal), mis annab aimu tolleaegsest pudelite avamise kombest. Tänapäeval toimub see pigem hillitsetult ning korkidega paugutamist peetakse sobimatuks ja etiketti riivavaks. Ka on daamid tänaseks päevaks tõusnud põrandalt austrite avamise juurest peamisteks šampanjanautijateks ning mehed on pigem need, kes neile austreid avavad 😊

Iga detail sel maalil väärib eraldi pildi sisseminekut! Foto: blogi autor.

Nüüd aga šampanjade endi ning degustatsiooni juurde. Ruinart'i maja lipulaevaks tuleb pidada selle Blanc de Blancs'e (valgeid valgetest) ehk 100% Chardonnay marjadest valmistatud šampanjasid. Tasub teada, et Dom Ruinart Blanc de Blancs nägi esmakordselt ilmavalgust aastal 1959. Dom Ruinart Rosé aga aastal 1962. Viimane sarnaneb paljus Dom Ruinart Blanc de Blancs'ile, rosee saamiseks on lisatud 16% Pinot Noir marjast valmistatud veini. Siinkohal on paslik märkida, et 2013. aastal, uurides vanu ürikuid, avastati, et just Ruinart'i majale kuulusid aastal 1764 müüdud esimesed oeil de perdrix rosé'd ehk roosad šampanjad (prantsuse keelne nimetus peegeldab värskelt lastud põldpüü kahvatut vaskse helgiga silma; terminit kasutavad roseede markeerimiseks ka mõned tänapäevased tootjad ning mitte üksnes šampanjade, vaid ka nn vaiksete veinide puhul ning nii Champagnes kui ka mujal) ning nii saab Ruinarti maja pidada mitte üksnes vanimaks ametlikuks šampanjamajaks, vaid ka esimeseks roosa šampanja valmistajaks ja turustajaks.

Meie degustatsiooni käigus proovitud Ruinart Brut'ist, Blanc de Blancs'ist, Rosé'st ning Blanc de Blancs 2006'st tõi enim emotsioone viimane. Et Ruinart, vaatamata oma absoluutselt väärikale ja värvikale ajaloole ning erakordset tunnustust väärivale kunstilembusele, ei kuulu minu suurimate lemmikute hulka, ei hakka ma siinkohal kirjeldama proovitud šampanjasid ükshaaval. Dominantne Chardonnay, isegi roséedes, mida veinimiester ise naljatlevalt nimetab Blanc de Blancs Rosé'deks, ei ole päris minu stiil, küll aga on Ruinart'i šampanjad ilmselgelt nö kindla peale minek, kui soovida rõõmustada külla saabunud sõpru või haarata kaasa midagi külakostiks ning teha seda seejuures mõistlikku hinnaklassi jäädes, seda eriti arvestades šampanjade pikka laagerdumisaega ning maja üldist stiili, mis sobib minu kogemuse kohaselt nii naistele kui ka meestele.    

Suured tänud siinkohal meile maja tutvustanud Claire Vidal'ile, samuti Prikele, kes abistas külastuse kokkuleppimisel. Ja ikka ja taas Igor Söödile ning meie taevani vapustavale reisiseltskonnale! Et nautida šampanjat täiuslikul moel, on vajalik hea seltskond! Fakt.

Lisaks külaskäigu ajal tehtud märkmetele kasutatud ka Essi Avellan'i mitmeid kordi nimetatud suurepärast raamatut "Champagne. A guide for champagne lovers and gourmet travellers" (2017).