40 ja juubel. Kuulutan välja soovilugude vooru

Oma viimast blogilugu eeskätt prantslaste seas populaarsest ning meilgi vähehaaval tuntust koguvast joogist, lustaka nimega ratafia, postitades saabus arvutiekraanile loorberiokstega palistatud number „40“. Nelikümmend blogilugu olen järelikult kirjutanud. Aastaga. Või veidi enam. On seda palju või vähe, mine võta kinni, aga kirja pandud on need kõik suure lustiga ja ikka nii, et endal huvitav ja midagi õppida ka. Alles eile näiteks tuuseldasin 1997. aasta Wine Magazine’des, et võrrelda trende siis ja 20 aastat hiljem; kasutan seda infot ühes tulevas loos. Kui mõtelda aga, kui palju olen oma lugude kirjapanemiseks ülepeakaela lugenud, mh Google Translate’i kasutades, sest minu prantsuse keel on paraku nõrk (vägagi paljud head vahuveinide ja šampanjateemalised artiklid on just selles keeles), uurinud, puurinud, küsinud, salvestanud, pildistanud ja formaatinud, on töötundide arv üsna aukartustäratav. Tihti olen tõstnud silmad ekraanilt alles pooles öös. Aga öösel on mõnus kirjutada. Vaikus. Rahu. Ainult kerge küüneklõbin klahvidel, mid ise ei kuule. Isegi kassid ei tule üksteise järel ja korraga sülle tähelepanu nõutama, sest öösel on neil mõnus niisamagi keras tukkuda. Silmanurgast siiski piiluvad ja seda loomade kohaolu on Hermese aimatava lähedusesviibimise taustaks mõnus tunda. Hermese all ei pea ma siinkohal silmas mitte luksusbrändi, vaid ikka vanakreeka mütoloogiast tuntud Zeusi ja nümf Mia poega, kõnemeeste, kirjanike ja luuletajate jumalat ning jumalate sõnimitoojat inimestele. Muide, kas teate, et just kassid on kõige tundlikumad igasugu muu maailma asju tunnetama ning mulle ausalt öeldes tundub, et Hermese kohaolu tunnevad nad ka. Ka siis, kui ma ise mitte. Sest on suur vahe, kui kirjutan oma lugusid või teen muud tööd - distantsi suudavad nad malbelt hoida üksnes kõrgema vaimu juuresolekul 😊  

Mina ja lood. Foto: Olga Makina.

Juubeli puhul näitas tore blogiplatvorm aga ka lugemisstatistikat. Avasin selle kokkuvõtva tabeli ja graafikud teatava ärevusega. Paljude töötundide mõte ei saa ju olla kirjutada ainult iseendale! Arvud rõõmustasid. Isegi kuidagi veider oli neid neljakohalisi lugejanumbreid vaadata. Eriti, kui mõtelda, et ma ei kirjuta ju iga päev (no ei ole ma miski tubli blogija, ikka jumala amatöör ja ainult siis, kui vaim korralikult peale tuleb ehk Hermes külas käib) ning kirjutamine ei ole mu elukutse ega miskit. Aga ühe loo puhul 1115 (Šampanjast, millega Tartus rahulepingu sõlmimist tähistati; see lugu tõi mulle ka Kalev Keskküla nimelise 2018 jutuvõistluse publikupreemia), teise puhul lausa 1503 (Toidu ja joogi sobitamisest šampanja võtmes, kaaskõnelejaks sommeljee Igor Sööt), kolmanda puhul 568 (Mõtisklusi „porgandidaami“ ja suhtekorraldaja Kadri Lainasega, ühena lugudest daamine ja mullide sarjast) lugemist ja nõnda veel ja veel ka ikka üle 500'a ja 600'a (ja lugejanumbrid tekivad tavaliset 1 nädalaga, hiljem lisandub lugemisi õige vähe), on tegelikult kõva sõna. Viimaste postituste juures olen märganud numbrite kiiret tõusu 1st 300ni ja enamgi lausa paari tunni või päevaga. Ilmselt teen midagi vaistlikult õigesti, et loetakse. Aitäh siinkohal kõigile, kes jaksanud ja lugenud!

Juhtun viimasel ajal lugema ise üsna palju tarku jutte turundusest, brändidest ja uue aja müügisuundadest. Olen käinud brändingu kursustel ning osalenud rahvusvaheliste koolitajate läbiviidud tippüritustel. Kui oled 50+ ja tahad siiralt tänapäevastest trendidest aru saada, on see vältimatu. Viimased väisatud üritused on õpetanud tegelema sisuturundusega, mille üks väljund on ka blogimine, ning olema järjepidev. Tõsi, oma blogiga alustasin enne koolitusi, mitte vastupidi ehk tegin blogimise ABC läbi puhta oma tarkusest. Olen ikka veel rookie ehk algaja. Iga kord saan selliseid teiste tarkusi lugedes või koolitusel käies kaasa aga umbes 20 või enamgi soovitust või "nippi", kuidas jõuda õige ehk vajaliku auditooriumini, mida postitada ja millise intervalliga, kuidas mõõta tulemusi, jne jne. Mulle tundub see kõik huvitav, aga samas kuidagi ... liiga kaval. Nagu vastase hanitamine palliplatsil. Kergekujuline ja mitte pahatahtlik, aga siiski. Mingi kombineerimine alateadvuse mõjutamise hapral teljel. Aga võibolla ka mitte, sest mis tark olen mina, et rääkida müügiinimeste keeles või kritiseerida nende tehnikaid? Aastajagu väga nõudlike toodete müügi katsetusi on ikka pagana väike kapital, et jõuliselt kaasa rääkida. Ütlen vaid lihtsalt oma tarkusest, et ilma maatriksita kirjutamine on enesele palju inspireerivam ning usutavasti saab lugeja aru, millal ja kes teda mõjutada proovib. Mina seda teadlikult ei tee. Lihtsalt rõõmu jagada on palju rõõmsam.

Juubeli puhul on igati paslik teha väike tagasivaade, aga sättida lati kõrgust ka uuteks „hüpeteks“. Ajaloolise pildi saab igaüks ette, kui avab mu mulligaleristi blogi ja sirvib läbi kõik need 40 seni avaldatud lugu või ka ainult pealkirjad. Kokkuvõttes jaotuvad kõik lood põhimõtteliselt kolme suuremasse kategooriasse – vested mullimaailma ajaloost ja tänapäevast, tootepõhised lood ning intervjuud huvitavate inimestega, kes moel või teisel mullimaailmaga puutes. Need viimased on vaieldamatult mu enese lemmikud. Sest just neis lööb särama mitte minu soov kirjutada, vaid teise inimese valmisolek kõneleda teemadel, millest tema teab ja oskab ning on valmis seda kõike jagama, sh küsimise-kirjutamise hetkel veel väga hoomamatu lugejaskonnaga. Ülivägev energiavahetus igal korral lisaks. Juba 1992. aastal, minu esimeses rahvusvahelise ärikorralduse loengus Riia ülikooli juures, ütles üks õppejõud minu arvates tänaseni fundamentaalselt õiged sõnad „Äri ei tehta mitte ettevõtete, vaid inimeste vahel“. Äri mõiste on seejuures laiendatav mistahes eluvaldkondadele. Ning inimeste vahel sünnivad vaieldamatult kaunimad hetked ja ka mahlakaimad lood. Kuigi, ka töö kirjalike materjalide ehk allikatega, nii nagu seda õpiprotsessis nimetatakse, on vaieldamatult huvitav.

Et sättida rada(sid) järgmisteks lugudeks ning et teate „50“ ilmumisel ekraanile oleks mõnus juba poolesajale kirjutisele tagasi mõelda, palun kõigi oma heade lugejate ja ka tulevikulugejate abi ja häid soovitusi teemade kohta, millest üldse tahaks lugeda. Nagu Vikerraadio võis SkyPlus'i soovilood või midagi sellist – laske aga tulla, olen heal meelel kuuldel ning jõudumööda täidan soovid. Loodetavasti ei hülga ming ka Hermes ning kahepeale mõtleme ka omalt poolt häid vesteid varuks. Lähenemas on mitmed toredad üritused, nii Tallinnas, Helsingis, Pärnus, Haapsalus ja Hiiumaal, mida kindlasti väisan ning millelt loodan saada inspiratsiooni vähemalt kümne uue loo kirjapanekuks. Aga et toidu- ja veinikultuuri ning mu suurt kirge – maailma kauneimad vahuveinid, šampanjad – ikka lõõmavana hoida ning seda soojust, mis sest kirest tekib, ka jagada, palun ka teie pisikest mõttepanust ja säravaid rajamärke.

Ette tänulik!