Mulligalerii Mullikooli esimene "lend" lõpetab. Uus aga stardib juba uuel sügisel!

Kui ma möödunud sügisel vaikselt ja omaette meeliskledes, käes imeilus käsitsi puhutud pokaal säravroosa šampanjaga, varasügisene päikesekiir soojendamas põski, unistasin reisist, mille käigus mõnusas seltskonnas, viisat vormistamata ja lennupileteid ostmata ehk virutaalselt (eriti tore, kui soojas toas ja muidu mõnusas atmosfääris) teha ring peale tervele mullimaailmale, saatjaks iga külastatava maa vahuveinid ja huvitavad leiud nii ekvaatori pealt kui alt, ei teadnund ma tegelikult veel, et sellise maailmaturnee reisikorraldajaks ise saan. Õigupoolest hakkan. Aga just nii juhtus (ja ikka ilmsesti tänu mu jätkuvale hulljulgusele, millel pole mingit tavapärast pistmist vanuse või alahoidliku elukogemusega). Mõttest ja meelisklustest sündis Mulligalerii Mullikool (no Mulligalerii Turismibüroo ei olnuks päris täpne mõte, aga mine tea, millega see (!) mõte veel lõpeb). Tänaseks, peale pool aastat väldanud toredate kohtumiste jada me viimasele koolitusõhtule vastu minnes on tunne väga hea. Mul endal. Ja see on kõige peamine?! Ütleb ju vanasõnagi, et ise tehtud, hästi tehtud 😊.

Mälestus Mulligalerii Mullikooli kursandilt. 

Kui hästi, eks see jää lõppeks kaasseiklejate hinnata, aga selle ägeda virtuaaltuuri korraldajana, tunnistan, jäin mina rahule. Tahan selle hea tunde tuules tänada Hotell Palace restorani ja konverentside juhti, kes oma tiimiga seisis hea selle eest, et kord kuus poole kuuest kaheksani meid lahkelt ülimugavas soliidses seminariruumis (justkui parima lennujaama VIP-lounges, kui mõtestada kõike seda reisi võtmes) ja restos võõrustas. Tänan häid kaasamõtlejaid sommeljeesid, oma ala vaieldamatuid tippe, kes oma teadmisi ja vaba aega meie „tudengitele“ pühendasid, kartmata seejuures jagada oma märkmeid ehk meile justkui "reisibülletääne" ka kirjalikult, et neist hea kordusmaterjal järele jääks. Kõige enam aga ägedaid daame-härrasid, kes mullikooli esimesteks kursantideks ehk esimeseks lennuks registreerusid ja kõik me praktikaga tihkelt tembitud loengud ehk kogu tuuri kenasti kaasa tegid! Usutavasti ei läinud miskit „pagasist“ kaduma, vaid tuli ikka juurde. Endal on küll tunne justkui oleks käinud ühel väga heal teadmiste shoppingul.

Mis me siis tegime ja kus maailmanurkades ära käisime? Mulligalerii Mullikooli väike ülevaade ehk "direktori aruanne" teie ees.

Alustasime oma rännakut, virtuaalne seljakott seljas, paber-pliiats matkakepiks ja kaardiks käes, täitsa algusest ehk esimesel kohtumisel võtsime ette vahuveinide valmistamise algtõed. Jah, ainuüksi nende valmistamise meetodeid on paras ports ning mullide kirevas maailmas on mõistlik neil võimalikult lihtsalt ehk praktiliselt ja suuri sõnu tegemata vahet teha. Saime aimu, mis on salapärate sõnade injection, transfer, charmat, ancestrale jm, taga ning tegime endile praktilise proovimisega selgeks ka erinevatele meetoditele vastavad joogid. No oli seda ja teist. Näpuotsaga sedagi, mida enam ei proovi või proovida väga ei soovi. Aga kuidas sa muidu tead, kui ei tea, eks ole?! Püüdsime panna mõisted ja mullid kokku nii, et sellest sünniks mõtestatud teadmine. Tulemuseks road-map igaks järgmiseks lühemaks või pikemaks kirevaks reisiks. Uskuge, selline vundament on vajalik eeskätt algajale vahuveinihuvilisele, aga hea üle korrata ka juba edasijõudnud veinisõpradel, sest liigagi tihti aetakse mõisteid siiski segamini ja ainuüksi küsimusele, et kust see cava siis ikka tuleb, võib olla hoobilt raske vastata, liiati, kui mõelda, mida tähendab see sõna hoopistükkis Kreekas. Muide, kas teie teate? Kui ei, registreeruge järgmistele Mulligalerii Mullikooli kursustele, mis stardivad juba sügisel! Kohti sellele uuele seiklusele on kokku üksnes 20. Et seltskond oleks parajalt suur (õigupoolest ikka väike), et saaks omavahel sundimatult suhelda ning ka „klassiõhtute“ korraldamine poleks välistatud. Nii et, kes ees, see sees. Referentse saate küsida kindlasti ka neilt, kes esimese lennu läbi tegid.

Edasi võtsime mullimaailma ette juba konkreetsemalt ja riigiti. Alustasime Itaaliast ja Hispaaniast. Nende kahe ägeda mullimaa päralt oli terve üks loeng ja praktikum, sest riigid on tootjatena suured ning sortiment lai. Peadpööritavalt lai, kui selles kõiges üksi ja asjakohaste näpunäideteta püüda orienteeruda. Kui rääkida vahuveinist ja Itaaliast, seostub see kuidagi automaatselt Proseccoga, mõnel ka sõnade Asti ja Lambursco’ga. Sellega enamike kogemused ka piirduvad. Itaalial, tõsi, ei ole ette näidata nii pikka ajalugu vahuveinide valmistamisel nagu Prantsusmaal, aga huvipakkuvaid leide on siingi tegelikkuses küllaga. Hispaania omakorda seostub ennekõike cava'ga, kuid kohalikud tootjad on asunud selle kaitstud pärituolunimetuse all toodetavate vahuveinide kõrval tootma ka muid, sisuliselt samadele kõrgetele standarditele vastavaid kvaliteetvahuveine. Et Hispaanias kohapeal valikuid tehes mitte huvitavaid võimalusi käest lasta, käisime läbi ka nn uued tuuled ning usutavasti tunneb iga mullikooli lõpetanu endas suurt kiusatust osta tõeline lennupilet Madridi või Barcelonasse, et sealt juba edasi väiksematesse piirkondadessegi suunduda ning õpingud võimalikult sisutiheda praktikaga kinnistada. Üldse peaks mõtlema koostööle mõne toreda reisifirmaga, kes kohe peale iga riigi virutaalset külastust teeks mullikooli kursantidele asjakohase pakkumise praktikale suundumiseks. Lihtsalt, kiirelt, stiilselt. Oleks lux mu meelest!

Sealt edasi Saksamaa, Austria, Ungari, kiire tiir Kanadasse (vähemasti eestlastele uus ja huvitav ning kindlasti avatamist väärt, kes veel ei tea!) ja Lõuna-Aafrikasse (oo, mis päikeselised kaunitarid sealt tulevad ja avastamist ootavad!) ning maandusime ülivõimsalt viimastel aastatel mullimaailmana edenenud vanal heal Inglismaal. Ei teinud me väga välja, et brexit, kuigi jutuks tuli seegi ning võimalikud arengud, mis paratamatult mõjutavad ka veinimaailma. Teejuhiks kogu sellel pöörasel etapil Eestist pärit sommejee, kelle teekond viinud ta tänaseks Inglismaa ühe vägagi tunnustatud ja Michelini tärniga pärjatud hotelli ja baari veinkaardi eest vastutajaks, kuid kes vaatamata peapööritavale karjäärile ei pidanud paljuks tulla ja jagada meiega oma teadmisi sügissombuses Eestis. Usun, et see õhtu jäi kõigile mseelde ühe eredamana ning kui me ka kunagi enam ei peaks saama sama „giidi“ kasutada (no kes teab, kuhu selle ägeda noore mehe tee teda järgmisena üle maailma "pillutab" ja kas uudame ta kätte saada näiteks New York’ist, kusagil Manhattani nooblist restost), jääb meile teadmine, et jagasime vaimustust mullide vastu mehega, kelle fotod hakkavad ilmselgelt ehtima õige pea ägedaimate veiniajakirjade esikaasi (mul ei ole selles kahtlusekübetki!).

Ja siis Prantsusmaa. No nii võimas on see riik ja tema vahuveinid ning pärand kogu maailmale, et otsustasime jagada riigivisiidi kahele õhtule – tradistioonilisel meetodil valmistatud vahuveind erinevatest piirkondadest Prantsusmaalt esimeses setis ning teises osas kuningate kuningas ehk šampanja. Ja hea oli, et nii tegime, sest avastamist jätkus nii esimeses loengus kui ka viimases, kus võtsime ette lisaks ajaloo, kultuuri(pärandi), erinevad stiilid (sh klassikaliste ja juba tuntud stiilide kõrval ka nn uued tuuled ehk biodünaamika, vegan, low sulphites, non dosage ehk zero dosage jne jne). Uurisime üheskoos välja, milline oli maailma esimene šampanja ja millistest marjadest tehtud. Arutlesime suurte tootjate kõrval väikeste ja huvitavate pealetuleku üle. Mõtestasime viinamarjade teekonda põllult pokaali üsna erineva kandi pealt. Põikasime mõttes korra champagne library'sse. Kokkuvõtteks usun, et Prantsumaa sai selgemaks ning eriti viimase loengu uhke praktiline tulevärk saadab meid virtuaalse fotoalbumi ja emotsioonide mõnusa kogumikuna igal me järgenval kokkupuutel vahuveinide superstaaridega😊.

Ees seisab veel viimane praktikum – panna kokku mullid ja klaasid ning teha seda nii, et üks täiustaks teist ja seda parimal võimalikul moel. Muide, see ei ole nii lihtne, kui ikka veel kiputakse arvama. Olen ise muutunud ilmselt pisut liigagi snoobiks, aga tõsi on, et hea klaas muudab paremaks ka vähe kehvema mulli (pange tähele, selles on pointi!) ning mittesobiv klaas, paraku, niidab prestige cuvée võlud taevastest kõrgustest üsna maani. Nii et tasub teada ja tasub ka tahta parimat ning investeerida lisaks suurepärastele vahuveivenidele ka korralikesse klaasidessse. Ja neid ei leia tavalise toidupoe riiulitelt. Fakt. Et neid üldse leida, tuleb esmalt teada, mida üldse otsida. Mäletate, Pipi otsis küll üsna tarmukalt spunki, kuid kas ka leidis ja milline see spunk välja nägi, seda ei tea vist keegi. Õigete klaaside leidmine on aga ülioluline ja peale meie viimast loengut, loodetavasti, saavad kõik Mullikooli kursandid sellega ka elegantselt hakkama. 

Kas tuleb ka lõpuõhtu ja „klassiekskursioon“, sellest juba järgmises vestes. Seniks aga, kui tuli tunne, et on huvi teha sama või veelgi ägedam maailmaturnee läbi tuleval sügisel, on kõik reserveeringud oodatud juba praegu e-postile: mulligalerii@gmail.com. Küsige julgesti ning kohtume juba sügisel! Esimene loeng uuel kursusel 26. septembril kl 17.30!