Kellele küll tuleb pähe osta süsimust degusteerimislaud?

Oma põneva ja ikka veel avastamist kuhjaga täis mullimaailmas seiklemise imetabase teekonna esimese aasta lõpusirgel (oi, kui armsalt ja pidulikult see kõik kõlab, kas pole?!) otsustasin üsna senise kodukontori lähedal sisse seada stuudio ehk siis showroom’i. Elik koha, kus head sõbrad ja kunded igal äripäeval nüüdseks juba mitme mu portfelli kuuluva šampanjamaja tooteid – nii erinevate majade erinevas suuruses ja kujus, sisust kõnelemata, pudeleid, jäänõusid, sobivaid klaase, sabraažinugasid ja ka muid šampanjamaailmaga kokkukäivaid toredusi (ja uskuge, mulle kohe meeldib neid otsida ja leida ja Eestisse tassida) mitte lihtsalt virtuaalselt, vaid ka oma ihusilmaga kaeda saaksid. Loomulikult ka tellida ning ka kohe kaasa osta, kingituseks ühes haarata, mida vaid. Isegi kinkekaardid on olemas. Aga see selleks. Igas viisakas showroom’is peab olema ka toodete sihipärase esitlemise ehk degusteerimise võimalus, usun mina, ning selleks ei ole vaja mitte üksnes korralikke klaase, kuigi nende mõju degusteerimisele ning hilisemale toodete nautimisele on võimatu alahinnata, vaid ka laud.  

Degusteerimine tähendab üldise arusaamise kohaselt veini uurimist, selle analüüsimist, kirjeldamist, hindamist, kvalifitseerimist ja klassifitseerimist ja seda inimese kõigi viie tajuorgani abil. Veinide hindamisel on lisaks maitsmisele, mille pinnalt teeme peamised otsused, oluline visuaalne vaatlus, mille abil saame aimu veini värvist, selle intensiivsusest ja ühtlusest, selgusest või siis hägususest, läikest, läbipaistvusest, samuti voolavusest („jalgade“ järgi, mis jäävad pokaaliseintele, teate küll), süsihappegaasi eraldumisest ning kõrvaliste tahkete osakeste olemasolust. Mis puudutab mulle, siis siinkohal uuritakse gaasimullide eraldumise intensiivsust, kestust, aga ka mullide suurust. Seda põhjalikku protseduuri ei saa mõistlikult teha püstijalu. Ent lisaks toolidele, mida ma miskipärast tohutult armastan ning mu üks lööklausetestki kõlab: „Üks ilus tool mahub alati veel ära!“, õiget lauda leida ei ole üldse nii lihtne, kui esialgu tundub. Ja üldse on meil mööbliga, kuigi seda siinsamas Eestimaalgi üsna usinasti toodetakse, tegelikult nati kurvad lood, sest enamuses tuleb see tellida ning ooteajad on jätkuvalt pikad. Osad tooted on enne ostuotsuse tegemist näha üldse aga ainult pildi pealt või arvutist...

Sättisin niisiis mõttes ritta õige mitu kriteeriumit, millele mu stuudiolauake vastama peab. Et kui selle tellimise pika püha protseduuri juba ette võtan, siis kõik maksimaalselt õnnestuks, elik: ilus (no see oli peamine kriteerium, sest ma olen ju naine), normaalse istumiskõrgusega (et mitte kössitada, mida ma kohutavalt vihkan, kui jutuks tulevad madalad lounge-stiilis lauad või siis liigkõrged, mida ma samuti kipun vihkama, sest puki otsas istuda ei ole lihtsalt normaalne), sobilik 8-10 inimesele, võimalusel 12le (eeldades, et degusteerimisel avatakse 1 pudel, on mõistilk arvestada 10 huvilisega), võimalikult mitteteravate äärte ja nurkadega (sõnal vihkama ei ole tavaliselt nii suurt osakaalu mu leksikas, siinkohal tahaks seda sõna aga taas kasutada, sest laua teravad ääred, mis lõhuvad sukki, on vastikud, ja muudavad emotsionaalseks, olete nõus?), kerge konstruktsiooniga, et vajadusel ruumis liigutada ning MUST. Just must, mitte valge või hall või pruun.

Tõsi, õppeklassides ning ka erinevatel veinimessidel ja degustatsiooniüritustel näeme ennekõike valgeid laudu või on lauad kaetud säravvalgete, vähemasti võimalikult heledate, linadega, kui degusteerimiseks läheb. Ja seda nii siin kui ka mujal maailmas. Kuid šampanjade degusteerimiseks ei ole valge laud just mitte kõige sõbralikum kaaslane.

Valge taust aitab hinnata eeskätt veini värvust klaasis, seega ka vanust, mis vaieldamatult annab enne veini maitsmist olulist informatsiooni. Valge taust on veini, sh šampanja ja teiste vahuveinide värvuse hindamisel hea abimees. Kuid šampanjade või ka muude kvaliteetvahuveinide puhul nii olulise info, mida hangime visuaalsel teel nende mulle jälgides, saame pigem tumedat tausta kasutades. Parim tume on aga must, kas pole? Ent miks siiski tume?

Omanimelise šampanjamaja omanik ja tegevjuht Bruno Paillard, kelle imelisi šampanjasid asusin maale tooma altes märtsist, nimetab õigesti, et šampanja hindamine, sealhulgas selle meeldivuse hindamine, algab veel enne selle maitsmist. Seda visuaalsest vaatlusest ning selle põhjal oma esmahinnangu andmisest. Kinnitab temagi, et värvuse hindamiseks on parim hele taust, kuid šampanjas nii oluliste mullide hindamiseks peaks kasutama pigem tumedat tausta. Kui muud käepärast ei ole, võiks härra Paillardi soovitusel meesterahvad asetada pokaali hinnatava šampanjaga hetkeks oma tumeda pintsaku taustale. Ilmselt sobib kõrvalistuvalt härralt sellist abi küsida ka daamidel. Kuigi see võib olla pentsik ning mine tea, millega selline degustatsioon lõpeb 😊

Miks aga on šampanja mullide hindamine ülepea oluline? Hästi lihtsalt võiks öelda, et šampanja kvaliteedist annavad aimu kvaliteetsed mullid. Need omakorda peavad olema väikesed ja elegantsed, kindlasti mitte suured. Visuaalsel vaatlusel on võimalik kõik see tuvastada ning hinnata ainuüksi mullide järgi klaasis oleva neste kvaliteeti. Ei leia me keegi heas šampanjas suuri ja justkui ansamblist eemaldunud solistidena üles astuvaid suuri mütakaid, küll aga väikeseid, lausa imepeeni ning kaunilt klaasi põhjatipust pokaali ülaossa suunduvaid mullikesi, mis lisaks silmailule pakuvad parimat elamust juba suhu jõudes.

Omast kogemusest võin kinnitada, et veinide hindamiseks pokaalis on hele, võimlausel lausa valge taust siiralt parim, kuid siin on üks erand ja see erand on šampanja. Mitmed „inimkatsed“ on näidanud, et mullide hindamisel on tume taust parem abimees kui hele, kuivõrd väga peen ja väike mull jääb valgel või muul heledal taustal oluliselt kehvemini vaadeldavaks, mõnikord isegi eristamatuks (eriti juhul, kui ka valgus nigel on). Proovige kodus pokaalis mulle hinnata asetades pokaalile tauastaks  kordamööda ja võrdlevalt kõige lihtsama valge ja musta (või võimalikult tumeda) paberi ning võrrelge. Kas märkate vahet?

Niisiis olen asunud, kuulates hoolikalt šampanjamaailma ägedaid tegijaid (viitega seejuures eelosundatud Bruno Paillard’ile) eestkõnelema mustade laudade edulugu kvaliteetvahuveinide, sh ja eeskätt šampanjade, degusteerimisel. Ootan huviga kõiki vastulauseid ja loomulikult ka peanoogutusi professionaalidelt, mis mu mõtteid kinnitavad või siis need ümber lükkavad. Seniks aga naudin mõnuga oma suurt musta degusteetimislauda ning kutsun kõiki aadressile Rävala pst 19 oma uude showroomi üha järgmisi katsetusi tegema ning ka meie uusi šampanjasid avastama! 

Foto: Internet.

P.S Foto on võetud internetist ning minu laua (ja ka tõesti sobivate klaaside!) nägemiseks peate ikka ise kohale tulema! Olete lahkesti palutud!

Kasutatud allikad:  Meet the Winemaker (Episode 70: Bruno Paillard). YouTube: https://www.youtube.com/watch?v=Kj187JLXkr0; koduleht Veinid. ee, Veinide degusteerimine. Arvutivõrgus: http://www.veinid.ee/index.php?id=13,27,0,0,1,0 (5.03.2019).