Ai, need roosad!

Naistepäeva eelne intervjuu kommunikatsioonieksepert Aune Pastiga, šampanjasõprade seikluslikus seltskonnas tuntud ka kui Mdm Rosé’ga. VOL 1

Roosa šampanja ehk champagne rosé on minu meelest õige paslik teema enne naistepäeva, mil vahvat sõnamängu kasutades tuleb au anda poolatar, õigupoolest juuditar Rosa Luxemburgile, kellele tänu me seda päeva lausa rahvusvaheliselt tähistame. Nimelt, 1909. aastal tegi kommunist Rosa Luxemburg ettepaneku tähistada 8. märtsi rahvusvahelise naiste solidaarsuse päevana. Aga Rosat kõrvale jättes kõneleme meie hoopis roosadest vahuveinidest ning teeme seda daamiga, kelle puhul sõnal "rosé" on eriline tähendus.

Aune, kui ütlen rosé, mõtlen Aune ehk kuidagi on nõnda juhtunud, et sinust on me ühiste toredate tuttavate seltskonnas saanud võrdkuju rosé šampanjade armastajale ja eestkõnelejale. Aga veel enne, kui kõneleme roseedest, küsin, et kuidas ja millest sai alguse sinu armastus šampanja vastu?

Kui ma asutasin oma kommunikatsioonibüroo Past ja Partnerid mitukümmend aastat tagasi, kinkis advokaat, kes mind nõustas, värskele naisettevõtjale Veuve Clicquot rosé šampanja. Kui ma kaitsesin kommunikatsioonialase teadusmagistri kraadi, kinkis  hea sõber mulle Moët & Chandoni rosé. Kui kirjutasin oma esimese raamatu „Juhtimine ja suhtekorraldus“, tähistasime seda taas Veuve Clicquot'ga. Seega paar aastakümmet tagasi. Et see oli üks roosa armastus esimesest silmapilgust. Dom Perignon on ainuke, mille puhul rosé on minu jaoks alles teine valik.

Kuidas sa iseloomustaksid enda lemmikšampanjat?

Minu lemmikšampanja avamisel kostab heli nagu kukuks õun paradiisis puu otsast Eva pihku. Selline ahvatlus. Maailmatäis lõhnu, küpsus, kogemus, mullid tantsivad „Tango Amore“ rütmis. See on hämmastav šampanja, sest ma naudin seda kõigi oma meeltega. Mu keha tunnetab tangorütmi, ma kuulen sensuaalset tangot, ma näen pokaalis mullide tangot ja päikesetõusu taeva värve, ma tunnen suus tangorütme, kui puutun kokku siidiste mullidega. Mu haistmismeel tunneb tervet lõhnade kanonaadi. Kujutlege ette päikesesooja, viimse piirini küpset kirssi, hetk veel ja järgmine päikesekiir paitab kirssi niimoodi, et mahl hakkab pinnale imbuma. Tugeva küpse kirsi kõrvale astub maasikas, aga maasikas on veel sammukese kaugusel kuumaküpsusest, maasikas lõhnab hommikuvärskelt. Kui nüüd järgmine kord nina pokaali pista, siis on tunda pohla. Sellist pohlapeotäie lõhna. Pohla lõhn areneb pohlakoogi lõhnaks, natukene ahjust tulnud kooki, millele lisandub pähkel ja keegi nagu läheneks kakaotassiga, kus on alustassile pandud lõhnaks ka mõni kakaouba. Kui ma nüüd hingan, siis tuleb adrune merelõhn. Selleks hetkeks on tango jõudnud  forteni.

Maitses kordub sama armastus, mis lõhnaski. Enne grande finale't tunnen veidi kriiti ja meremaitset. Veel üks täpne jalatõste, peapööre, partneri juhtiv käsi ja kõik see lõhn, värv ja maitse mullitab ennast kokku armastuseks. See on niisugune elamus, mis vallutab sind üleni nagu sekundi murdosa enne seda, kui su huuled puudutavad huuli, mida oled igaviku oodanud. Edasi tuleb puhas tunne.

Sellepärast ma joon Veuve Clicquot La Grande Dame Roséd väga väga harvadel hetkedel ja väga väga valitud inimesega. Selle šampanja puhul ei kehti madame Bollingeri ega Coco Chaneli sõnad: „Ma joon šampanjat ainult siis, kui ma olen armunud või kui ma ei ole armunud. Muul ajal ma šampanjat ei joo.“ Kõigi muude šampanjade kohta on see väide, olgu tema tegelik esmaütleja siis üks või teine kõvasti töötav naine, absoluutselt õige. Muidu ma šampanjat ei joo. Ainult siis, kui ma olen armunud või siis, kui parasjagu ei ole armunud.

Miks sind just roseed niivõrd köidavad?

Šampanja on kõige rohkem inimese looming. Loomulikult mängib tähtsat rolli terroir ja ilmastik. Aga kui mõelda kõigile neile protseduuridele, mida keldrimeister peab tegema enne kui šampanja pokaali jõuab, siis kindlasti on kvaliteetveinide seas šampanjas kõige rohkem keldrimeistri loomingut. Hea rosé valmistamine on veelgi keerulisem. Rosés on saladusi ja ahvatlusi rohkem, lõhnu rohkem, maitseid rohkem – kokkuvõttes rohkem armumisi ja vastuarmastust. Ma pole kohanud ühtegi roséd, mis minuga ei kõneleks. Rosé on eneseteadliku ja paljukogenud naise jook. Muidugi kui ei jooda sec või doux šampanjat. Võib-olla ma kunagi õpin ka nendega kõnelema.

Ma õpin iga uut roséd tundma, loen, googeldan, kõnelen tootja või maaletoojaga, uurin maa ajalugu  ja ajahetke, mil loodi just see rosé. Nii saavad lõhnad ja maitsed tähenduse.

Peale Veuve Clicquot rosé šampaja on mu lemmikud veel Lõuna-Aafrika traditsioonilisel meetodil tehtud vahuveinid, Krone Borealis rosé, Pongracz brut või Itaalia vahuvein Frescobaldi Leonia, aga seda ei ole ma senini Eestist leidnud. Olen ära proovinud ka enamiku Eesti rosé vahuveinidest. Tegelikult on enamikul arvestatavatest tegijatest tipus meeldivad roséd.

Aga teeme nüüd roseede juurest väikese kannapöörde ning kõnelema veel kord šampanjadest üldisemalt. Milline on sinu soovitus neile, kes šampanjamaailma eneses jaoks alles avastavad?

Kui saad olla ilma pokaali tõstmata, on väga hea. Alkohol võib olla oht tervisele. Šampanja on tarkade inimeste jook, temas on peidus suured lood, aga sa pead pigem enne enda ümber vaatama, kas elus on ka alkoholivabasid lugusid, mida avastada. Mina naudin šampanjat niivõrd, et ma ei tarbi mingeid muid alkohoolseid jooke. Kindlasti ei tõsta ma teist korda huulile pokaali, millest esimene ehmatus oli mullivein stiilis „jalgrattapumbaga mull sisse löödud“. Vahuvein peab olema kvaliteetne. Kahjuks eelistavad paljud suurte vastuvõttude korraldajad oma kalleid külalisi (enamasti ju kliendid, kellega koostöös kasum teenitud, et pidu saaks üldse korraldada) olematu kvaliteediga vurtsuveega kostitada. Mulle see tegelikult mõnes mõttes meeldib, sest see tähendab vahvat alkoholivaba õhtut. Ka käin ma vastuvõttudel tavaliselt suure käekotiga, oma pudel kaasas. Veepudel. Ürituste korraldajana annan soovituse: ärge pakkuge kehva magusat vahuveini, sama hinnaga saab kvaliteetset kodumaist mahla. Tervislik ja maitsev. Ka väikeste ja mitte nii tuntud majade šampanja on sageli väga kvaliteetne.

Šampanja puhul on oluline ka klaas. Šampanjat ja kvaliteetset cava't või muud traditsioonilisel meetodil valmistatud vahuveini on elamuslikum juua valge veini pokaalist.

Aga edasijõudnutele?

Uudishimu ja head seltskonda pole kunagi liiga palju.    

Suur tänu, Aune ning imelist naistepäeva ja uute ägedate kohtumisteni!

Fotol Aune Past. Foto: erakogu.