Võtad pilli korralikult kätte, tõmbad lõõtsa laiali, saad ka mõnuga mängida!

Olen mitu päeva käinud ringi õnnesära silmis ja suu naerul. Tuuseldan kahe mulle armsa linna vahet nagu sõge. Kõige lähemad teavad, milles asi, teised aga ilmselt arvavad, et olen armunud või miskit. Jah, vastab tõele. Olen armunud! Oma unistustesse, mis saanud tõeks. Kuigi samme tuleb veel astuda ja ega õnn olegi ju mingi konstantne seisund, pigem ikka mõnus kulgemine. Ja ega unistusedki nüüd kohe otsa saa. Küll tulevad ka uued, vast ehk mitte nii suured enam. Aga väiksemaid kindlasti. Sest olen jõudnud KOJU.

Meie külas armastati teha tööd ja armastati ka pidu pidada. Selleks olid ka toredad instrumendid - papal vanaaegne klaver, mammal akordion. Ainuüksi sõna „akordion“ kõlas kuidagi pidulikult. Eks me klimberdasime papa klaveril ja esimesed koerapolkad said kõigil just sellel pillil selgeks. Suuremat elevust tekitas aga mamma Weltmeister, mida me hästi süllegi ei jaksanud võtta, lõõtsa lahtitõmbamisest rääkimata. Aga väga tahtsime mängida. Nii leppisime kokku, et paneme lõõtsa voodile, täditütar tõmbab ühelt poolt ja mina mängin nagu klaverit teiselt poolt vastu. No väga hästi see musitseerimine meil nõndamoodi välja ei tulnud ning vanaemagi ei olnud oma armsa ja kalli muusikariista säärase kasutamise üle teab mis õnnelik. Ütles vaid: „Kui jaksate lõõtsa korralikult lahti tõmmata, saate ka mängida. Senikaua ärge niisama kääksutage“.

Kuniks käed tugevamaks said ja õlad kandma hakkasid, klimberdasime siis klaverit. Ja laulsime vanemate inimestega heal meelel kaasa kõiki ilusaid laule – Läänemere lainetest Valgete roosideni välja. Hiljem tulid klaveritunnid ja tuli ka pettumine. Ema kurvastuseks ei meeldinudki mulle klaverimäng nii väga ning muusikut minust ammugi ei saanud. Akordion jäi ülepeakaela lapsepõlve mälestustesse. Kuigi, kui seda kusagil mängitakse, kikitan kõrvu ning suur heldimus valgub mu üle. Mõtlen, et eks elu ja unistustega ongi nii, et mida kättesaamatum miski tundub, seda magusam. Ja kui oled selle saanud, kaob võlu. Ent on asju, mille poole pürgid kogu elu ja tibusammudega astudes naudid iga väikest vahepeatust. Lootuses, et lõppjaamas leiad õnne ja rahu.

Minu südamerahu allikaks on kodu. Ja oma koha tunne. Sügav, selge, kindel. Mida kaugemale elukaar sellest viib, seda enam kriibib tagasi. Ja ega siis olegi muud, kui et paned silmad kinni ja unistad end koju. Ja kodu on juured. Kõlab nagu vanainimese heietus. Aga mis see 50-aastane inimene siis on? Ei, mitte vanuse mõttes, et elul lõpp ja enam ei jaksa muud, kui vaid mälestustes sirvida. Küll aga piisavalt kogenud, et teada, mida sest elust tahta ning mis tähtis. KODU on tähtis. Minul on nii.

Kui kodust kolmteist aastat tagasi suurde linna läksin, oli see teadlik valik. Rohkem tööd, suuremad väljakutsed, lapsel paremad võimalused. Ja soov jätta seljataha kahjuks katki elatud elu. Noorus ei ole alati voorus, jupp tarkust antakse igal aastaga, iga elatud talvega, inimesele juurde. Olgu see õpetuseks ning ka lohutuseks kõigile noortele või siis ka pisut vanematele, kes aeg-ajalt kukalt kratsivad ning mõtlevad, et millega see kõik lõpeb. Senistele kogemustele tuginedes võin kinnitada - läheb kogu aeg paremaks ja elamine-olemine ka kuidagi nagu targemaks.

Suur linn võttis mind toona hästi vastu. Olen sellele linnale väga tänulik. Kogu südamest. Ja eks nii on ja jääbki olema, et sellelgi linnal mu südames alatiseks kindel koht. Kuid oma hommikuse tassi kohvi tahan juua oma päriskodu trepil ning päris kodu on südame koht, mis lapseeaga kaasa antakse. Minu koht ja kotus on Pärnu, mu rand ja liiv ja meri ja õhk, mida saab täie kopsuga sisse hingata.

Minu Pärnu. Minu rand. Minu liiv. Minu meri. Minu KODU. Foto: Radu Prekup

Tagasipöördumine on otsapidi loomulik, teisalt keeruline. Sest paljud võimalused teisenevad ning elu tulebki uuesti mõtestada. Ei saa päris nii, et teed kannapöörde ja nii on. Ümberpöörd ja sammu marss... Minu puhul see ei toimi. Ent teadmine, et ajaks, kui olen piisavalt vana, et „sussi sahistada“, olen loonud keskkonna, kus on hingel hea, teeb kulgemise "tagasipöördesse" mõnusaks protsessiks. Ning selle seisundi saavutamiseks sobivad mamma sõnad ja mõttekujund lõõtsa korralikult, täiel rinnal, lahtitõmbamisest erakordselt hästi. Sest kui täiel rinnal ei suuda, pole pooleteramehena mõtet toksida. Ja täiel rinnal tähendab siinkohal täie teadmise, täie vastutuse ning suure siira sooviga.

Mida veel väga soovin, on jõuda selle kõrvalt ka oma kalli kaasa juurte juurde tänasest enam. Sest nüüd, läbi selle tagasipöördumise kogemuse, saan temastki paremini aru. Veel mõned aastad tagasi ei mahtunud mulle hinge, et igal võimalusel heitis ta seljakoti üle õla ja kihutas minema. Oma järvede, oma istutatud puude, oma kõpitsetud talu juurde. Eile OMA aias õunu kokku riisudes ja suurest õnnest pisaraid valades, palusin temalt mõttes andeks. Eks pendeldame siis üksi ja koos oma juurte vahel ning mõistame üksteist senisest paremini. Ja pistame käed üksteise pihku ja ümber, et olla õnnelikud siin ja seal.

  

Ja veel. Kohe algusest saati sätime nii, et sõbrad oodatud ning juba järgmisel suvel võtame ette veel ühe unistuse teokstegemise – üks säärane tore koht, kus hääde inimestega maha istuda, maast ja ilmast arutada ning ilusaid uusi unistusi haududa. Ja pihlamarjade korjamise aegu koos üks veinitegu teha. Sügise saabudes kitarre seinalt võtta ning paar lugu tinistada... Ei saa puuduma sealt kunagi rõõmsad mullid, mu kirg. Ei saa puuduma kunst. Ei saa puuduma rõõm. Ei saa puuduma sõbrad! Ehk et tõmbame ikka lõõtsa korralikult laiali - saame mõnuga elu lõpuni mängida! Ei virise, ei porise, ei kahetse, ei karda. Elame ja teeme!

Ilusat elu! Ja palju häid ja inspireerivaid unistusi!