Philipponnat

Champagne Philipponat NM, 13, rue du Pont, 51160 Mareuil-sur-Ay. Tel. +33 326569300. 18.05.2018 ja 22.08.2018. Esmane kohtumine selle toreda, väga gastronoomilisi šampanjasid tootva ning mu lemmikmarjale - Pinot Noir - tendeeriva šampanjamajaga Prantsusmaal maja kodukülas Ay's, teine Eestis Maarjamäe lossis Tallinnas. Mõlemad erakordselt meeldivad ja meeldejäävad kohtumised. Aga alustame algusest. 

Philipponat peakorter Ay's. Foto: blogi autor.

Selliste meeste nagu Charles Philipponat, Philipponnat'de 16. põlvkonna esindaja (perekonna kui veinimeistrite ajalugu ulatub kirjalikele tõenditele tuginedes aastasse 1522; šampanjamaja asutati aastal 1910), kes jätkab pereäri traditsioone (kuigi maja kuulub täna Lanson-BCC grupile), kohta öeldakse lugupidavalt, et "neil on veel muld küünte all". See tähendab, et just väikeste šampanjamajade omanikud käärivad veel tänagi kibedal korje- ja veiniteoajal ka ise käised üles ja näevad vaeva, et päikeses kümmelnud marjadest lõpuks väärikas šampanja saaks. Ta ise on öelnud nii: "Ära tule meile lihtsalt külla, vaid tule ja tööta koos meiega. Siis saad aru, mida šampanja endast tegelikult kujutab." Samuti kuuluvad temale järgmised mõtted: "Mina sattusin majja tööle nö ringiga, sest töötasin pikki aastaid ühes teises šampanjamajas. Kui olin laps, juhtis Philipponnat'd minu isa onu ja minu isa töötas seal. Hiljem läks isa tööle teise šampanjamajja ja töötas seal ligi kolmkümmend aastat. Kui minul jõudis kätte töömeheiga, asusin tööle piirkonna suurimasse šampanjamajja Moet & Chandon. Seal õppisin eelkõige tundma veiniäri kommertspoolt - töötasin turundusosakonnas ja liikusin hiljem edasi veinitootmisse. Alles seejärel asusin tööle Philipponat's. Olen hetkel ainus perekonnaliige, kes majas töötab, ülejäänud meeskond, 23 inimest, on palgatöölised. Mul on neli last ja võib-olla võtab keegi neist kunagi äri üle. Toodangu poolest on meie maja keskmise ja väikese vahepealne - valmistame aastas 500-600 tuhat pudelit (korrigeeritud andmetel on aastane kogutoodang 700 tuhat pudelit, autori märkus). Seda on just parasjagu, et olla maailmas esindatud. Meie ambitsioon on olla seal, kus on väga head ja oma väljapaistva köögi poolest tuntud restoranid, asugu nad kasvõi Kesk-Saharas. Me ei tahagi olla turul domineerivad. Meie eesmärk on olla õiges ja just meile sobivas kohas." Filosoofia, mis mind 100%-liselt kõnetab ning millesse suhtun siira lugupidamisega. Nimetan kohe, et meie Tallinna kohtumisele ei saanud Charles Philipponat tulla, sest sel aastal algas korje varem ning sellest imeliset ajast oma majas ta ei loobunud. Mälestus kohtumisest temaga Prantsusmaal aga soojendab seni südant. 

Meie mõnus reisiseltskond koos Charles Philipponnat'ga keskel. Foto: Jüri Aus.

Philipponat' šampanjamajas korjatakse kõik viinamarjad käsitsi, põldugi haritakse traditsioonilisel moel - Ardenni tõugu hobustega. Kuid maja kõige hinnalisema veiniaia kaldenurk on 45 kraadi! Seal ei saa töötada isegi mitte hobused ja kogu töö tuleb teha käsitsi. Selle väga erilise 5,5-hektarilise Glos des Goisses' veiniaia Mareuil-sur-Ay's ostis maja 1935. aastal suure majandussurutise keskel. Keegi ei soovinud seda. Charles'i vanaonu ostis selle ühe aasta veinisaagist saadud raha eest. Tänapäeval on see üks ilusamaid ja omannäolisemaid aedu. Sellelt korjatud viinamarjadest valmivad Clos des Goisses (maja lipulaev ja tunnustatuim šampanja) ning Glos des Juste Rosé. Ka meie külastus algas retkest just selle erakordse viinapuuaia juurde Marne kanali ääres, mille ülemisest osast avanes lummav vaade kogu ümbruskonnale.

Vaade Philipponat aiast üle Marney kanali. Foto: blogi autor.

Suurepärane terroir ja aastasadu karmile kliimale vastu pidanud sordid on tembitud kirglikkuse, pühendumuse ja traditsioonidega - ilma nendeta ei sünni iial väärt šampanjat. Philipponnat's on kõik eelnimetatu olemas ja see on osatud muuta jumalikult hõrguks joogiks. Majale omane harjumus fermenteerida veine osaliselt tammes, osaliselt malolaktilise fermentatsiooni käigus, muudavad nende šampanjad kompleksseks ja pikaealiseks. Philipponnat maja oli ka üks esimeste seas, kes hakkas pudeli tagumisele etiketile trükkima infot šampanja valmsitamiseks peamiselt kasutatud baasveini aasta, korkimise kuupäeva ning ka lisatud suhkru koguse kohta. Veinimeister on Thierry Garnier.

"Maamärk". Foto: blogi autor.

Mis puudutab degustatsiooni, siis lisaks suurele üllatusele maja omaniku nägemisest olid suureks ja väga meeldivaks üllatuseks ka proovitud šampanjad. Maitsete värskendamiseks ning majast veelgi enam teadasaamiseks osalesin koos ühe me toreda reisikaaslega augustis Philipponat meistriklaasis Tallinnas, kus maja esindaja juhendamisel sai ära proovitud Royale Reserve, Brut NV (2/3 Pinot Noir, millest 2/3 Premier ja Grand Cru'st, 100% esimene press nii nagu ka kõigi muude puhul seda eraldi ära märkimata), Royale Reserve, Non Dosé NV (taas 2/3 Pinot Noir ning null dosaaž), Blanc de Noirs 2011 ja 2009 (mõlemad 100% Pinot Noir) ning Cuvée 1522, Extra Brut, 2008 ja 2007 (mõlemad 60% Pinot Noir, 40% Chardonnay). Meistriklassi läbiviinud maja esindajalt laenatud mõtte: "There are 2 categories of champagne: sit-down champagnes and stand-up champagnes", kuuluvad Philipponat' šampanjad vaieldamatult esimeste hulka ning on igaüks omaette nauditavad. Maitse- ja aroomibuketi rikkusega (isegi kuni märgade kummikuteni välja) esines Blanc de Noirs 2009; Cuvée 1522 2008's aastakäik erines teistest kerge parfüümsusega, osutumata vastu ootusi ja mälestusi lemmikuks; 2007 aastakäik paistis silma oma soolakaramellise, kergelt lõpuakordides isegi tubakase maitsega, mis oli omamoodi nauditav. Philipponat' non dosage oli tavalisest NV'st vähemaromaatsem, mis on igati loogiline, ning väga puhta maitsega. Prantsusmaal lisaks proovitud Royale Reserve Rosé Brut'i õnnestus Tallinnas maitsta meistriklaasi jätkuüritusel ning selle kohta pean ütlema jätkuvad kiidusõnad. Ka Grand Blanc Extra Brut 2008 (100% Chardonnay'd sese Piont Noir majas) on Prantsusmaa reisilt meeldivana meeles. Kokkuvõttes pean kiitma kogu maja ja selle cuveesid - meenutavad need mulle mitmel põhjusel mu suurt armastust Drappieri - mõlema puhul vaid esimene press, mõlemad majad pühendunud Poinot Noiril'e ning mõlemad väikesed, aga erakordselt pühendunud ja tublid viinamarjakasvatajad ja tootjad.    

Korralik rivi külastuse ajal Prantsusmaal. Oli, mida maitsta ja mille üle mediteerida. Foto: blogi autor. 

Suur tänu Brillare OÜ'le - nii meie reisikorraldusele Prantsusmaal kaasa aidates kui ka kutse eest osaleda Tallinnas toimunud üritusel, mille korralduse kohta soovin öelda eraldi kiidusõnad. Hats off, Viktor! Suur tänu taas ka kogu ägedale reisiseltskonnale! Ja eraldi tänu Kaja Tammsaarele, kellega õnnestus Philipponat' "lahti harutada" ja mõtteid vahetada üheskoos teist korda, sedakorda Tallinnas.

Kasutatud allikad: Audi Magazin, 2016. Arvutivõrgus: http://www.elamusreisid.ee/wp-content/uploads/Charles-Philipponnat-kirg-pühendumus-traditsioonid.pdf (7.05.2018); E. Avellan. Champagne. A guide for champagne lovers and gourmet travellers, 2017.