Kuidas ma julgesin? Ehk mitte otseselt šampanjast, aga siiski.

Viimastel kuudel on üsna mitu mu sõpruskonda kuuluvat tublit inimest tulnud seniselt tasuvalt töölt ära või usaldanud, esialgu saladuskatte all, et soovivad seda teha. Need, kes tulnud, uurivad ilma ja kaaluvad kiht kihi haaval eneseanalüüsi tehes ning plusse-miinuseid ja senist kogemust kokku liites, eneses palgatööle mineku või ettevõtjana alustamise poolt- ja vastuargumente. Ning küsivad minult, et kuidas ma julgesin. Need, kes alles lahkumise mõttega mängivad, küsivad sama küsimust, ent tunnetan, et nende küsimus on küsitud justkui  suurte tähtedega: KUIDAS SA JULGESID? Et oma ettevõtte alustamine ei ole minul just esmakordne kogemus, on mul ses mõttes sõprade ees teatav eelis. Teisalt on maailm viimase 15 aastaga, mille taha jääb mu eelmise ettevõtte asutamine, sh täiesti erinevas valdkonnas, nii palju muutunud, et hirmul võikski olla suured silmad. Vormis „One-lady-band“, kus ise oled asutaja, ostja, müüja, turundaja, PR-juht ja arvepidaja (küllap jäi veel midagi nimetamata ka), seda enam. Kõigile neile, kes kahtlevad ning mulle puhtalt eneseanalüüsi mõttes, mõned mõtted selsamal teemal. Julgelt jagatuna teiega.

On üks mõttetera, mis mulle väga meeldib: unistuste täitumiseks tuleb alustada unistamisest. Ja teine: kui su unistused sind ei hirmuta, unista suuremalt! Et mitte liiga diibiks minna, siis tõsi on, et unistamisest saabki kõik alguse. Mina unistasin muuhulgas sellisest lihtsast luksusest, et hommikul äratuskell ei heliseks, vaid võiksin täiesti väljapuhanuna sättida jalad üle voodiserva ning mõõdukal sammul ja mulle sobivas tempos kulgeda hommikust päeva. Ma ei ole mingi supermagaja, vastupidi, piisab täiesti 6 tunnist, aga mida ma ei ole lapsest saati sallinud, on kella peale ärkamine. Vastik, vastik, vastik. Täna ärkan kellata ja tihti varem, sest mul on mu sisemine vabadus tõusta just siis, kui olen selleks valmis. Muuhulgas on mul vabadus korraldada oma päevi nii, et vajadusel teha väike pooletunnine siesta, et seejärel taas tegusalt toimetada. Produktiivsus on üksnes kasvanud.

Mitmeid aastaid vaevasid mind koletud seljavalud. Kohati nii tugevad, et autost väljumine peale paaritunnist sõitu oli õudne ponnistus. Vahetasin madala auto linnadžiibi vastu (no et „vanainimene“ kergemini istmelt liikuma saaks). Ei midagi! Lahenduseks pakutud lõikust kartsin nagu tuld. Tohutud kogused valuvaigisteid hakkasid tervisele ning tekitasid vajaduse justkui mao polsterdamiseks süüa, süüa, süüa. Täna on mul voli kodukontoris töötades sättida end arvuti taha mistahes posängis. Tundide kaupa ühes jutis laua taga istumine ei ole töö tegemiseks parim moodus, head sõbrad! Pause võtan täpselt nii palju, kui töötempo lubab, ringutan-sirutan end selge mõnuga. Tüüpilises avatud ustega või lausa avatud kontoris seda juba ei tee. Kas selline töötamise vorm on piisavalt distsiplineeriv? Võin vaid kinnitada, et vabadus on parim „kubjas“. Lisaks, su enese igas mõttes tervem vaim ja füüsis, mis kiirgavad positiivset energiat äravaevatu asemel ning tekitavad paremaid tundeid ka kõigis, kellega kokku puutud, andes muuhulgas signaale, et sinuga võib julgelt arvestada. 

Igakuisel palgapäeval kindla rahasumma pangakontole laekumise katkemine on ilmselt kõige kohutavam lüli julgemise ahelas. Eriti kui ... laen, liising, telefon, soojamaareis, õhtusöögid sõpradega, maniküür, juuksur... Stopp! Kas te üldse teate, kui palju kulub näiteks korralikele kontorirõivastele, mida teil igapäevaselt enam ilmtingimata vaja ei ole (ja uskuge, teil on neid vajaduse korral järgmiseks paariks aastaks veel lademes ees, shopake lihtsalt veidi oma kappides!)? Või teate te, kui mõnus on vähemalt ühel päeval nädalas (näiteks selsamal, kui peate esitama oma raamatupidamisaruandeid) siblida kontoris ringi pidžaamas, juuksed krunnis peas? Kaif! Seda juba palgatööl ei juhtu. Kui teil just kodukontoris töötamist lepingus kirjas pole. Aladel, milles mina end kindlalt tunnen, pigem mitte. 

Seni tundub kõik OK?! Aga kust tuleb raha? Kust tulevad kliendid? Ja kas nad tulevad ikka piisava kiirusega ja piisavas mahus? Vot siin on küll nii, et see on ikka ENDA kätes ja ega ma salga, ÕNNE peab ka olema. Siinkohal meenub üks lugu ettevõtjast, kes uute töösoovijate CV-de koguka paki jagas suvalisest kohast kaheks, visates ühe poole sellest otse prügikasti, toimingut ennast saatmas sõnad: "Sellistega, kellel ei ole niipaljugi õnne, et mitte paberikorvi sattuda, ei ole meie ettevõttel midagi teha." Olgu sellise brutaalse sekkumisega mistahes protsessidesse kuidas on, aga teatud sügavam mõte on siin olemas! Ka lähedaste toetus on oluline. Muuhulgas finantsiline ja kasvõi ajutine. Aga päeva lõpuks oled sa selles kõiges siiski üksi (sest su lähedastel on omad tööd ja tegemised ja omad mured ja hirmud jne jne) ja vaid sina saad olla oma õnne sepp ja oma edu rajaja. 

Maailm on tooteid ja teenuseid täis. Kõva ja selge häälega tuleb enese käest küsida vähemasti 1 konkreetne küsimus: miks just mina olen nii hea (et mitte öelda parim), et teised seda midagi, millele kavatsen oma äri rajada, minu käest ostma peaksid. Jah, ostma, sest äri on müük. Punkt. Aga mitte kiretu! Kirg on käivitav jõud. Armastuses, sõpruses, isegi surmas. Et mitte filosofeerima kukkuda – tuleb armastada seda, mida teed. Nii lihtne ongi. Sest kui sa ise ei armasta seda, mida teed, kui sa ise sellest ei käivitu, ei armasta seda ka keegi teine ega aita edendada sinu äri. Kirg seevastu ei saa kunagi jääda märkamatuks.

Mis viib loogiliset selleni, et sa pead olema nähtav! Sa pead aktsepteerima, et eneseturundamise töö, mis viib su äri turundamiseni (äri tehakse siiski mitte brändide, vaid inimest vahel) on ränk ent samas mõnusasti loominguline töö. Ja nii ajadki pepu toolilt püsti ja teed märkimisväärselt rohkem pingutusi – eeskätt mõnusat ajugümnastikat -  kui varem. Kella vaatamata. Ehk oled ise enese parim juht ja õpetaja. Aga ega sellestki veel piisa. Tööd ei tohi karta, teadis juba vana eestlane. Midagi ei ole muutunud! Mitte küll nii, et ärkad kukelauluga, peas vasardamas üks ja ainus mõte: „Müüa!“ ning uinud sama mõte peas, aga käised tuleb üles käärida palju rohkemates valdkondades kui sinu personaalne ehk seni omandatud ja sissetöötatud tegevusala või tugevused lubaks aimata.

Kindlasti on algul raske. Absoluutselt. Hoiatan kohe ette – tuleb arvestada ka sellise sõnaga nagu kokkuhoid.  See ei tähenda ainult raha. Kui aga sellest alustada, tasub kord oma senistele kulutustele avatud pilguga otsa vaadata - osad neist on võimalik mõneks ajaks lihtsalt külmutada. Kõige suurem ja väärtuslikum ressurss on AEG. Ja sellega tuleb ümber käia kokkuhoidlikult. Ehk et hea plaanimajandus ja selged eesmärgid aitavad hoida nii distsipliini kui ka säästa tarbetust paigalmarsist. Kalender on siinkohal mõnus abimees ning rahuldus „mahakriipsutatud“ ülesannetest mesimagus. Ja aega peab jääma ka lähedastele ja sõpradele, kuigi on perioode, kus seda napib ja see võib anda ka valusaid tagasilööke. Mis tähendab, et tuleb võtta eraldi aega nende silumiseks. Aga ajaga läheb ajaplaneerimine lihtsamaks. Olgu see väikeseks lohutuseks.

Ja veel tuleb arvestada kas otsese küsimuse või vihjamisi tehtud märkusega, et mis tunne siis on, kui sa ei ole enam keegi? Mida sa siis NÜÜD teed, küsivad murelikud kaasaelajad ning ka need, kellest algul juttu oli ehk et oma valikutes kahtlejad, kui sa midagi EI TEE? Pardon, mis mõttes? Et kui enne olid avalikus teenistuses või erasektoris kõrgel palgalisel kohal, siis ettevõtjana ei ole korraga keegi? See on kõige vääram arusaam, mis üleüldse kellelgi võiks pähe tulla, aga ometi ta kuskilt tuleb. Siinkohal on tark võtta kaks sammu tagasi ning anda enesele aru, et olla ettevõtja on auasi. Kes viimases kahtleb, ärgu unustagu, riigil ei ole rahamasinat, millest välja vupsavate kupüüridega rahvast toita-katta. See on ettevõtjate töö ja vaev, mille najal riik, eriti kui ta on tibatillike, kahaneva rahvaarvuga ning ilma teemantite või naftata, püsti püsib. 

Veel ühest asjast ehk küsimusest, mida on palju küsitud: kui raske on närida läbi bürokraatiamasinast? Ei ole raske. Ettevõtte asutamine e-keskkonnas etteantud vormidele tuginedes on üsna lihtne. Raamatupidamisprogrammid on samuti kättesaadavad, kuigi isiklikule kogemusele tuginedes soovitan osta teenus, et sinuga ei suhtleks robot, vaid inimene, sest algul on küsimusi rohkem ning jalgratast ei ole mõtet leiutama hakata. Küll ei saa ma aru, miks peab eraettevõtja, eriti kui ta tegutseb üksi oma äris (st eeskätt mikroettevõtjana ning vähemasti esialgu ka palgatöötajateta), pidama sõidupäevikut või esitama ettevõtte majandusaasta aruannet? Lihtsalt kaks näidet. Kas ei oleks mõistlik tasuda miski ühekordne maks sõiduki soetamisel ärilisel otstarbel ning loobuda igakuisest aruandlusest? Niisamuti nagu aastat kokkuvõtva mahuka aruande esitamisest, kui ettevõtte kõik jooksvad aruanded, deklaratsioonid ja muud õiendid kuude kaupa esitatud? Kes neid aruandeid vajab? Või kes neid loeb? Kulutatud aja asemel võiks ettevõtja paar päeva puhata...

Ei taha siinkohal lõpetada poliitilise noodiga või viriseval toonil. Hoopis varuplaaniga puhuks, kui miski siiski ei peaks õnnestuma (on ju langevarjurilgi varuvari seljakotis olemas): ettevõtte asutamise ja arendamise kõrval tasub end jätkuvalt kursis hoida oma eelneva tegevusvaldkonnaga, selle muutustega; uute oskuste arendamise kõrval hoida end tasapisi vormis ka eelnevais teadmisis-oskustes. Sest kunagi ei tea, mis elu toob ning ettevõtjaks olemine ei pruugi päeva lõpuks olla su kutsumus. Mina olen enesele lubanud, et tegelen kõigega ses üürikeses elus (no nii 100 aastat või nii) nii kaua, kuniks selles on rõõmu ja kirge, äärmisel juhul edasilükkamatut kohustust. Ning ei sea kunagi piire ei edasi- ega ka tagasiliikumisele. Olgu elu üks imeline kulgemine täis võrratuid eripalgelisi kogemusi!

Julgust ja hea kulgu, mis muud! Ja no uudishimu ja kirge ikka ka!