Šampanjast kui sõnast, glamuurist ja kärast

 

Valmistudes Mulligalerii Raamatuklubis võõrustama head sõpra ja veelgi suuremat šampanjasõpra Aune Pasti tema tuliuue hea tuju raamatuga sibullilledest, kanakakamorsist ja šampanjast - „Kanakakamorssi, kassipissi ja šampanjat. Meie sibullilled.“ -, jah, just sellise toreda pealkirjaga raamatuga ongi tegemist, hüpitasime muuhulgas mõtteid lilledest, mille nimes on kasutatud sõna šampanja (Champagne) või vähemasti bubble(s) (ingl. k. mullid) või sparkle/sparkling (ingl. k. särama/särav, veinimaailma kontekstis tähendab sparkling wine aga vahuveini). Ja tõdesime, et ega tõenäosus selliseid leida ole just hiiglama suur, kuivõrd sõna Champagne kasutamine on rangelt reguleeritud ning ajalugu tunneb ka pikki ning visasid kohtulahinguid sel teemal. Pigem midagi mullide (bubbles) või säraga (sparkle) seonduvat. Et mu enese vaieldamatud lemmikud sibullillede maailmas on tulbid, palusin abi Kaberla Aiandi lillehaldjalt Külliki Karinõmmelt, kes mind heal meelel nõustas ning leidis juba etteruttavalt nimetatuna just tulbisordi, mille nimes sõna Champagne täiesti ehedal kujul sisaldub! Šampanjast kui kaitstud päritolunimetusest, intriigidest ja mõnest kohtusaagastki ning möödunud aastal lahvatanud šampanjasõjast, see lugu vähe pikemalt pajatabki. Lootuses, et meie sibullilledega palistatud tagaaedadesse ükski tüli siiski ei jõua.

***

Champagne maakond Kirde-Prantsusmaal on ülemaailmselt tuntud kui „šampanja“ nimelise viinamarjadest valmistatud veini päritolumaa. Tähis „Champagne“ on aga geograafiline tähis ja päritolutunnus, millega tähistatakse just sellest geograafilisest piirkonnast pärit ning ainult teatud kindlatest viinamarjasortidest valmistatud veinijooki, millel on kindlaksmääratud omadused (need sõltuvad selle piirkonna kliimast, pinnasest, viinamarjasortidest, valmistusmeetodist jms) ning maine ja muud iseloomustavad tunnused, mis seostavad toodet selle geograafilise päritoluga.[1]

Kogu Euroopas valmistatakse hulgaliselt suurepäraseid toidutooteid. Euroopa Komisjoni poolt tunnustatud hea mainega toit võib aga sattuda turul konkureerima samalaadsete toodetega, mis esitavad end algupärase tootena ning kannavad sama nime, olemata siiski originaal, halvemal juhul isegi mitte originaalilähedane toode. Selline ebaõiglane konkurents heidutab ühelt poolt ausat tootjat ning eksitab loomulikult ka tarbijat. Seetõttu loodi Euroopa Liidus 1992. aastal kvaliteedimärkide süsteem, mis võimaldab ettevõtetel oma toodet ebaõiglase konkurentsi eest kaitsta. Süsteem tugineb vanade liikmesmaade varem eksisteerinud seadustel, mis tagasid kaitse nende kohalikele tootenimetustele.

Kasutusel on kolm erinevat tähist:

Kaitstud päritolunimetus (KPN) – toode, mis pärineb kindlast riigist või regioonist ning millel on kohale iseloomulikest inim- ja keskkonnatingimustest tulenevad erilised omadused, tooraine pärineb kindlast geograafilisest piirkonnast ning ka tootmine, töötlemine ja müügiks ettevalmistamine toimuvad sealsamas. Näited: Cava, Asti, Champagne, Prosciutto di Parma, Parmigiano Reggiano, Feta.

Kaitstud geograafiline tähis (KGT) – KPN’ga sarnane, kuid tingimused vabamad. Mõni tootmise etapp võib toimuda ka väljaspool määratletud geograafilist piirkonda. Näited: Estonian vodka, Sõir, Džiugas, Gouda Holland, Chorizo de Cantimpalos.

Garanteeritud traditsiooniline toode – toode on toodetud või töödeldud sellele tootele või toidule eriomasel traditsioonilisel viisil ja sellel on traditsioonile vastav koostis või see on toodetud traditsiooniliselt kasutatavastest toor- või koostisainetest. Näited: Karjalanpiirakka, Jamón Serrano, Mozzarella, Kabanosy staropolskie.[2]

Kui kaubamärgiõigust mitte pikemalt refereerima hakata ning jääda oma mõtisklustes šampanjaveini ja selle tootmise piirkonda, tuleb kindlasti nimetada, et just veinisektoris on tarbija sageli eriti huvitatud kauba täpsest geograafilisest päritolust, veinitootja isikust ja kvaliteediomadustest. Nende kaupade maine on sageli seotud asjaoluga, et neid toodetakse just teatavas geograafilises piirkonnas teatava veinitootja poolt sellele piirkonnale omasel viisil ning tavasid ja meetodeid järgides. Kui kellegi mitteasjaomase kaubamärk või kauba nimetus sisaldab infot, mida võib mõista kui viidet teatud kauba liigile ja omadustele, sealhulgas geograafilisele päritolule, samas sellega tegelikku seost omamata, võib see anda tarbijale valeteavet, millega kaasneb ka tarbijate eksitamise oht.[3] Eriti halb on lugu siis, kui toote, mille nimetuses on kasutatud kaitstud geograafilist tähist ja päritolutunnust, enese omadused ei ole samad või sarnased, vaid need ei küündi kvaliteedilt originaalile ligilähedalegi. Šampanja puhul võib see vägagi lihtsasti juhtuda, sest vahuveinide tootjaid on palju, palett on lai ning sõna šampanja või ka šampus kasutatakse tavakeeles ka madalakvaliteediliste jookide puhul. Osalt teadmatusest, osalt aga just seetõttu, et anda ka šampanjaks mitteolevale tootele soovitud kvaliteedimärk, teatav soovitud elitaarsus. No teate küll neid sotsiaalmeedia fotosid, millel suvaline vahuveinipudel käes hõisatakse, et šampanjapidu on hoos, romantika õhus, jne. Kui šampanjaks tituleeritud toode ei ole aga tegelikult šampanjale omase kvaliteediga, võib see mõjutada muuhulgas tarbijate edaspidist käitumist ning kahjustada nende toodete ehk antud juhul šampanja mainet.[4] 

Kui kaitstud päritolunimetust kasutatakse toidu turustamise eesmärgil, tähendab selle täieliku nime lisamine toote nimetusse loogiliselt juba iseenesest prestiiži ja kaitstud kvaliteedi maine otsest ärakasutamist. Seepärast tuleb seda tegevust põhimõtteliselt lugeda õigusvastaseks.[5] Mõned Champagne nime õigusvastase kasutamisega seotud selgitused ka kohtulahendite pinnalt:

Toidukaupu ja muid tarbekaupu supermarketites turustav äriühing Aldi Süd lasi 2012. aasta lõpus müügile toote nimega „Champagner Sorbet“, mille koostis sisaldab 12% šampanjat. Comité Interprofessionnel du Vin de Champagne (edaspidi CVIC, kõrgeim Champagne’i tootmisharudevaheline komitee) esitas Müncheni piirkondlikule kohtule nõude, et Aldi Süd oma külmutatud tootes KPN Champagne kasutamise lõpetaks, kuna pidas seda tõsiseks rikkumiseks. Vaatamata sellele, et tooja väitel oli tootes kasutatud 12% ehtsat prantsuse šampanjat, jõudis eelotsust tegev kohtujurist (väga kokkuvõtvalt siinkohal) järeldusele, et väärkasutus osutab KPNi täieliku nime kasutamisele samalaadsete toodete kohta, antud juhul ei ole sellega tegu, sest sorbetti müüakse külmutatult, mis ei ole veini puhul mõeldav, samuti ei ole otseselt tegu imiteerimisega. Graafilised elemendid toote pakendil (pakendil oli kujutatud mh täidetud klassikalisi flute šampanjapokaale) aitavad aga võimendada seose tekitamist KPNiga Champagne. Nende kasutamisega lisaks nimele „Champagner Sorbet“ tahavad tootja ja turustaja, et tarbijal tekiks kujutlus kvaliteedist ja prestiižist, mida selle KPNiga seostatakse ja mida püütakse sorbetile üle kanda.[6] Viimast aga ühel sorbetil kindlasti olla ei saa.

CVIC avastas rikkumise ka aastal 2017 ning sekkus, kui Hispaania tapasekett kasutas oma nimena nimetust Champanillot (hispaania keeles „väike šampanja“). Ettevõtte logol oli seejuures kujutatud kahte vahujoogiga täidetud coupe klaasi. Samas asjas tehtud kohtuotsuses rõhutab Euroopa Kohus, et rikkumise tuvastamiseks ei pea kaitstud päritolunimetusega toode ning vaidlusalune toode olema identsed või isegi sarnased. Mõnikord räägime rikkumise tuvastamiseks kaitstud päritolunimetuse osalisest lisamisest, mõnikord foneetilisest ja visuaalselt sarnasusest. Rikkumise tuvastamiseks piisab ka päritolunimetuse kontseptuaalsest lähedusest, mis tekitab mulje päritolunimetusega tootest.[7] Nii keelati antud konkreetsel juhul Hispaania tapasebaaril kasutada nime Champanillot.

Olgu need kaks näidet viimastel aatatel Euroopa Kohtusse jõudnud tülidest. Lisaks Euroopa Liidu regulatsioonidele kehtivad aga ka rahvusvahelised tavad ja kaubanduskokkulepped. Kui keegi reegleid rikub, järgnevad üldjuhul samuti nõuded ja kohtuasjad. Siinkohal aga ka mõned äraspidised näited.

2021. aasta teisel poolel lahvatas nn šampanjasõda Prantsusmaa ja Venemaa vahel. Juulis 2021 president Vladimir Putini allkirjastatud seadusega ei lubatud edaspidi panna importkaubale tähist «šampanskoje». Seadus jõustus 1. jaanuaril 2022. Seega, alates 1. jaanuarist 2022 ei tohi Prantsuse veinitootjad Venemaale eksporditavatel pudelisiltidel kasutada venekeelset sõna шампанское. Ehkki ladina tähtedega kirjutatud nimetuse Champagne kasutamine on lubatud, peab siltidel tingimata olema ka sõnaühend игристое вино. Viimane tähendab aga lihtsalt vahuveini. Muidugi on šampanja vahuvein. Õigupoolest on šampanja vein, edasi vahuvein ja veel edasi kvaliteetvahuvein, aga see kvaliteetvahuvein on antud juhul kaitstud päritolunimetus ning on absoluutselt ainumõeldav, et seda nime tuleb ka kõigi õiguslike vahenditega kaitsta ning šampanjat nimetada just nii, millise nimetusena see kaitstud on.

Näinud väga lähedalt selle tüli lahvatamist ja esimesi kommentaare, peab ütlema, et selline otsus tabas prantslasi üsna ootamatult, tekitas segadust nii CVIC ametnike kui ka tootjate seas. Kui Moët&Chandon teatas üsna kiiresti, et nemad asuvad oma pudelite etikette vastavalt muutunud olukorrale ümber tegema, siis juba praktiliselt mõne päevaga oli retoorika, ilmselt ka teiste tootjate survel, muutunud. CVIC andis tootjatele pehme soovituse (mitte ametliku seisukoha või keelu) tarned Venemaale peatada. Venemaaga asuti pidama läbirääkimisi. «Jätkame Vene ametivõimudega arutelu nii Euroopa kui Prantsusmaa tasandil, sest arvame, et suudame neid veenda, et nende huvides on võidelda geograafilise tähistuse eest,» ütles prantsuse kaubandusminister Francl Riester ajakirjanikele veel novembris 2021. Vene investorid on šampanjast väga huvitatud, märkis ta, ja võivad olla Vene valitsusele headeks saadikuteks. «Üldiselt arvan ma, et Venemaa on valmis jagama meiega geograafilise tähistuse tähtsust. Sestap olen tuleviku osas üsna optimistlik,» lisas Riester toona.[8] Paraku tuleb tõdeda, et asi ei ole tänaseni lahendust leidnud ning Venemaa algatatud sõda Ukrainas on andnud ka šamanjatülile lisamõõtme. Ja lahendusele jõudmine venib ka seetõttu, et Venemaa on üks riikidest, mis ei ole liitunud 1958. aasta Lissaboni leppega, mille kohaselt võib šampanjaks nimetada ainult Prantsusmaa Champagne'i veinipiirkonnas toodetud vahuveini. 

Lisaks konkreetsele etiketitülile on Venemaa USA ja Haiti kõrval üks väheseid maailma riike, kes ei tunnusta sõna «šampanja» kasutamist ainult Prantsusmaal Champagne'i piirkonnas toodetava vahuveini kohta üldiselt. Nii on tänaseni kasutusel tootenimetus Sovetskoje Šampanskoje ehk nõukogude šampanja. 

Tasub aga teada sedagi, et Venemaa oli 2019. aastal Prantsuse šampanja suuruselt 15. turg maailmas, sinna müüdi 1,8 miljonit pudelit. Seega, küll oluline turg, kuid mitte üldse Top 3 ega ka mitte Top 5 või isegi Top 10 turu hulgas ning 1,8 miljonit pudelit ei ole maht, mis hukutaks Champagne’i, kui eksporti sellesse riiki enam ei oleks. Lihtsalt maailmas on üldiselt teada venelaste armastus vahuveini vastu, mida nad igal juhul šampanjaks nimetavad, olgu see nende oma Sovetskoje Šampanskoje või legendaarne Dom Perignon, sest sõnas šampanja on sära ja glamuuri, mida venelased üldiselt armastavad. Ja venelastel on kombeks teha valju kisa. Nii tundub probleem suurem ja justkui tervet šampanjatööstust pankrotini viiv, kui nad ei peaks venelaste nõudmistele alluma. See ei ole aga kaugeltki nii. Mis muidugi ei pisenda vajadust kaitsta šampanja ning šampanjalaste ajalugu, traditsioone, nende tööd ja väärikust. Aga ka tõeliste šampanjasõprade, keda loomulikult Venemaal on, huvides püüda tüli lahendada ning tarned kunagi, kui laheneb ka Putini sõda Ukrainas, taastada. 

Mind kui suurt šampanjasõpra ja šampanjakultuuri austajat ajas asi aga nii koledasti pahaseks, et lisaks selgitustööle, mida šampanjasõja puhkedes püüdsin teha nii väiksemate kirjutistega sotsiaalmeedias (uskumatu, aga ka meie kohalikud veinisõbrad ja lugupeetud sommeljeedki arvasid asja olevat vaid sõnademängus, ei enamas ja avaldasid erakordselt kummalisi kommentaare) kui ka pakutud teleintervjuu läbi suurema avalikkuse ees, palusin appi sõbrad setod eesotsas sootska, kunagise ülemsootska, Inara Luigasega, kel endal seljataga sõira geograafilise tähisega kaitsmine ja tunnetus selle olulisusest hästi paigas. Leppisime kokku, et paneme oma sõira ja prantslaste šampanja laulu sisse, et neid sedaviisi koos esile tõsta. ja mis on kord luaulu sisse pandud, ei seda sealt enam vallale saa. Ikka, et solidaarsust hoida kõigiga, kellele need asjad olulised. Mõeldud, tehtud. Sündis maailma esimene šampanjaleelo, mis esmaettekandes kõlas 14. oktoobril 2021 leelopark Poloda Ilotaja ettekandes Mulligaleriis Tallinnas. Sellest valmis ka vägev ülesvõte videona ning kindlasti tuletame igal aastal 14. oktoobril seda sündmust Eesti šampanjasõprade seltsis meelde.

Kui aga nimetustest ja sildistamisest veel rääkida, siis ka Ameerikas vahuveini osta soovides võib hõlpsasti leida toote, millel kirjas California Champagne, kuigi Californial ei ole mingit muud pistmist Prantsusmaal toodetava šampanjaga kui et päris palju prantslasi, sh veinimeisterid, on Californias aegade jooksul kanda kinnitanud ning ka traditsioonilisel meetodil valmistatavad vahuveinid ei ole USA-s midagi uut. Lisaks on vahuvein Ameerikas jätkuvalt väga populaarne tootegrupp. Ometi ei tohiks sõna Champagne kasutada kogu arusaamist kaitstud päritolunimest arvesse võttes Ameerikas valmistatavate vahuveinide puhul, veelgi enam nende ametlikel etikettidel. Siin aga on üks konks. Vahuveine toodeti Californias juba 1860ndatel ning need olid märgistatud kui šampnaja, koos viitega, et need on valmistatud Californias. Nii nagu praegu, olid ka siis tavatarbija jaoks kõik vahuveinid üldjuhul šampanjad, olenemata nende valmistamise viisist või kohast. Reklaamid San Francisco kaubandusajakirjades 19. sajandist näitavad, et sageli kasutati selliseid fraase nagu „Imporditud šampanjad“ ja „Kodumaised šampanjad“. [9] Kahekümnes sajand tõi enesega šampanja tarbimise kasvu ja populaarsuse uutel turgudel. See oli kasulik šampanjatootjatele, aga seda edu püüdsid ära kasutada ka teised vahuvenitootjad sildistades oma jooke samuti nimetuse Champagne all. Prantslastel oli vähe võimalusi ja edu oma huvide kaitsel väljaspool Prantsumaad, seda enam Madridi lepinguga (1891), mis sätestas tänapäevased kaubamärkide kaitsmise alused, mitteseotud riikides. Üheks neist olid ka Ühendriigid, mis ei ühinenud lepinguga loodud süsteemiga enne 2003. aastat ja isegi siis jäi küsimus nimetuse Champagne osas lahendamata. Prantslaste tähelepanu kandus toona üha enam ka kodumaistele tootjatele, kes oma toodetes vastupidiselt kaitstud päritolutunnuse nõuetele ise püüdsid kasutada mujalt hangitud viinamarju. Ilmselgelt oli küsimus hinnas. Algas I Maailmasõda ning šampanjalased pidid tegelema sõna otses mõttes ellujäämisega nii isiklikus kui ärilises mõttes. Sõja lõppu tähistav Versailles’ leping, mille artikkel 275 sätestas mh, et nimetust Champagne võib kasutada üksnes Champagne’s valmistatud vahuveinide puhul, kirjutati küll alla, sh Ameerika Ühendriikide poolt, kuid USA Senat ei ole seda lepingut kunagi ratifitseerinud. Neil aegadel ei olnud see (taaskord) prantslaste esimene mure ning teema „pudenes laualt“. Küll aga tõusis see taas päevakorda aastal 1983, kui Euroopa Komisjon ja USA alustasid veinikaubandusläbirääkimisi. Lisaks CVIC poolt siis esitatud kõvahäälsetele nõudmistele oli asjas ka teisi huvitatud osapooli, kes oma kaubamärkide kaitse eest võitlusse asusid. Läbirääkimised kestis 20 aastakümmet kui lõpuks aastal 2005 jõudsid EL ja USA kokkuleppele. USA, vastutasuks veinikaubanduspiirangute leevendamisele, nõustus mitte lubama nende kodumaiste toodete etikettidele kaitstud nimetusi nagu Champagne, Sherry, Chablis ja veel pooltosinat nimetust, välja arvatud juhul, kui tootja neid nimetusi juba kasutas. Tegelikkuses kujunes välja prantslaste jaoks siiski absurdne olukord, sest kui tootja oli kuni 10. märtsini 2006 kasutanud oma toote nimes sõna Champagne, võis ta teha seda edasi, sh tähtajatult, vaid uutel tootjatel selline õigus puudus. Mulligalerii portfelli kuuluva Champagne Bruno Paillard omanik ja toonane CVIC kõrge ametnik kommenteeris asja suure nördimusega, avaldades, et on arusaamatu miks nii suur ja kasvav veinimaa nagu USA on asunud kaitsma üksikute tootjate huve selle asemel, et tagada pudelite aus sildistamine ja tarbijate õiglane informeerimine.[10] Kindlasti on nõudlik tarbija ka Ameerikas teadlik sellest, mis on ehtne šampanja ja kust see tuleb. Sellele aitab kaasa ka popkultuur, mille superstaarid on sidunud end erinevate eksklusiivsete šampanjabrändidega. Aga see kõik ei tee olematuks võimalust siiski nimetada vahuveini, mis ei ole toodetud Champagne maakonnas Prantsusmaal vastavalt selle tootmisele kehtivatele reeglitele, šampanjaks ja sellest on äärmiselt kahju.

Üks tõsine tüli lahvatas aga ka CVIC ja kuulsa Yves Saint Laurent ehk prantslaste enda tunnustatud moelooja ja kaubamärgi vahel. Aastal 1993 lõi kuulus YSL moemaja uskumatult ägeda naistele mõeldud parfüümi "Champagne". Selle loojaks nende lõhnameister ja parim "nina" toona Sophia Grojsman ning peamisteks lõhnanootideks virsik, nektariin, aprikoos, köömen, aniis ja piparmünt, kesklõhnas kaneel, litši, roos, roosiõli, nelgid, kannike, iiris, jasmiin ning liiliad, lõpunootides tammesamblik, merevaik, patšuli, vanilje, seeder, muskus, kookos ja vetiver. Nagu kirjeldati seda lõhna esitlemisel, oli see loodud õnnelikele ja elust pulbitsevatele naistele. Parfüüm ning parfüümvesi olid pakendatud šampnajapudeli korki ja selle kuldset metallümbrist imiteerivatesse pudelikestesse. 

Ometi ei olnud selle lõhna saatus nii õnnelik. CVIC esitas YSL vastu nõude lõpetada oma parfüümis sõna Champagne kasutamine, mispeale nimetati lõhn ümber Yves Saint Laurent’iks, aastast 1996 kannab lõhn nimetust Yvresse. 

Põhjus, miks YSL otsustas kasutada just sõna Champagne oma lõhnas oli nende endi väitel loomulik – meenutab see lõhn muuhulgas magusapoolset šampanjasõõmu või jälge sellest järgmisel hommikul peale pidu. Aga loobuda sest sõnast ja mõttemängust tuli. Yvresse tähendab omakorda joobumust. Ja see on tegelikult, olles ära tarvitanud kaks pudelikest seda parfüümi veel selle esimestel eduaastatel, üsna täpne ja hästi sihitud nimi. Kahjuks pidi tootja loobuma ka šampanjakorgikujulisest pudelist ning tänaseks on tegemist lihtsa nelinurkse, ehk ka otse rõhutatult lakoonilise pudeliga, mis pilku riiuleil ei köida ning teavad otsida seda lõhna üksnes need kes teavad. Ma ei ole kursis selle lõhna müügieduga tegelikes numbrites ja ehk on ka mu enese maitse muutunud ning nii rikkaliku ja lausa pillava paletiga parfüüm enam väga ei kõneta, et seda taas osta, aga päris kindlasti astun Champagne’i maakonda väisates alati sisse paari poodi, kus tean seda lõhna müüdavat (ja seda ei ole mitte igas poes, kus YSL kaubavalik riiulitel), ning piserdan kriimukese joobumust oma käeseljale. Meelde tuleb ka endine pudeli kuju ja tegelikult nii mõnedki magusad hetked... 

See kõik, meie mõtted, tunded, seosed ja me enda soovid, seletavad hästi ka seda, miks üks kaunis tulbisort, sibullillede väärikas esindaja, vaatamata rangete nõuetele ning ka järelevalvele, kannab siiski nimetust „Champagne Diamond“, otsetõlkes šampanjateemant. Sordi kasvatamise ja müügiga tegeleb White Flower Farm, mis on ettevõtte kodulehe andmetel perefirma aastast 1950 ning tegutseb Loode-Connecticut’is USA-s. Tänapäeval pakuvad nad lisaks taimedele, sibulatele ning aiatarvikutele ka aiandusalast nõustamisteenust üle terve riigi. Siinkohal ka foto kõnesolevatest tulpidest.

Tulbid "Champagne Diamond". Foto turustaja kodulehelt.

Lilled, oleme ausad, on lihtsalt imekaunid. Esmakordselt neid fotosid nähes meenusid kohe hõrgud aromaatsed rosée šampanjad. Ja mitte lihtsalt roséed, vaid head küpsed vintagege'd. Jah, seosed on kerged tekkima ja kujutluspildid nendega koos. Juba tahakski haarata pokaalikese šampanja järele, mis ei peaks ju olema miski patt. Tegelikult on tegemist aga sõna otseses mõttes Euroopa Liidu regulatsioonidele vilistamisga ning sooviga tõsta esile oma tooteid ja nedete sarnasust või seotust ehtsa šampanjaga ning kasutada ära selle üldtunnustatud rahvusvaheline edu oma toodete turustamisel. Mitte et ma nüüd ise ei sooviks neid tulpe, kasvõi selles kõiges sisalduva intriigi pärast, oma aias juba tuleval kevadel näha. Et kui nad juba olemas on, olgu siis! Ja saame näha, kas saan need sibulad kätte õigeaegselt ning kas ja kuidas nad mu aias tärkavad. Sest tellida saab neid sibulaid ka neti teel ning kaup toimetatakse lubaduste kohaselt ka Eestisse.

Aga internetiavarustest leidsin ka kaunid kreemikaskollased roosid nimetusega "Champagne", mis omakorda hübriid teeroosi sordist "Champagne Rosé". Saadaval nii üksiktaime kui põõsasroosina. Samuti roosa pegooniasordi "Pink Champagne", aga ka ilusa kreemika iirisesordi "Champagne Elegance". Otsimise peale tuli esile ka Hiinas, samuti mujal Aasias ning Vahemeremaades kasvav epimeedium, eeskätt puude ja põõsaste all kasutatava pinnakattetaimena tuntud püsik, nimetusega "Pink Champagne". Aune Pasti loo algul refereeritud raamatust leidsin aga viite rabarberisordi kohta, millel nimeks "Red Champagne". Nii et palun väga! Rääkimata kõigist neist kunstlilledest, mis olenemata sordist kas heledama või volüümikama šampanja karva ning millega dekoreeritakse pidulikke üritusi, et anda neile sära ja glamuuri, kõigi nimedes kenasti uhkeldav nimetus "Champagne". Usutavasti annavad vähemasti šampanjainglid andeks selle, kui lilled kaunist nimetust kannavad, pole nad ju süüdi inimeste alpuses. 

[1] Vt ka Justiitsministeerium. Tööstusomandi apellatsiooni otsus nr 1006-o, 31.12.2012. Arvutivõrgus: epa.ee/sites/default/files/d7/toak/b/2012/03/OTSUS-nr-1006-o.pdf (15.08.2022)

[2] Vt ka Põllumjandus- ja Toiduameti koduelehl olevaid selgitusi. Arvutivõrgus: https://pta.agri.ee/geograafiliste-tahiste-kaitse (15.08.2022)

[3] P. 1.

[4] P. 1.

[5] P. 1.

[6] Kohtuasi C-393/16. 20.07.2017. Arvutivõrgus: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=ecli:ECLI:EU:C:2017:581

[7] Kohtuasi C-783/19. 9.09.2021. Arvutivõrgus: https://curia.europa.eu/juris/liste.jsf?language=en&td=ALL&num=C-783/19

[8] Prantsusmaa loodab lahendust šampanjatülile Venemaaga. AFP/BNS, 18.11.2021, 17:30. Arvutivõrgus: https://majandus.postimees.ee/7389067/prantsusmaa-loodab-lahendust-sampanjatulile-venemaaga (15.08.2022)

[9] Vt ka Joshua Malin. The 100-Year-Old Loophole That Makes California Champagne Legal. VinePair, 29.06.2015. Arvutivõrgus: https://vinepair.com/wine-blog/loophole-california-champagne-legal (15.08.2022).

[10] Ibid.