Naised - sitked ja julged Champagne'i kirkas ajaloos

„Naiseks olemine on nii kummaline, nii segadusttekitav

ja nii keeruline, et sellega tulevad toime üksnes naised.“

/ Soren Kierkegaard /

Olen viimasel ajal erinevates seltskondades liikudes kuulnud arutletavat, et šampanjamaailm on ennekõike meeste pärusmaa. Mulle tundub see naiste rolli šampanjatootmise ajaloos ja tänapäevas täiesti tarbetult pisendavat. Muidugi leiame ajaloost rivi uhkeid mehi, kes andnud oma väärika panuse kuningate veini ja veinide kuninga toonasesse ning ka tänasesse eduloosse, ehtsad kuningad, haritlased, kultuuriinimesed ja poliitikud kõigi kuulsate veinimeistrite kõrval sealhulgas, aga kuulsate meeste kõrval said juba siis, päris šampanjatootmise sünni aegu oma rolli maailma hinnatuimate kihisevate nestete loomisel ja populariseerimisel edukalt näidata ka naised. Olid just nemad šampanjatootmise pika ja küllalt käänulise ajaloo alguses need, kes panid aluse mitmetele uudsetele tootmisvõtetele ja ka stiilidele (etteruttavalt: kuivem stiil ehk brut kuni tänasel päeval väga populaarse zero dosage'ni). Samuti šampanja kui eriliselt nauditava kihiseva joogi laiemale tutvustamisele nii šampanjade sünnimaal Prantsusmaal kui ka laiemalt. Rääkimata naiste hoolest vahuveine tootvate majade jätkuva au ja kuulsuse tagamisel tänapäeval. Tõsi, enamus veinimeistritest ja ka ettevõtete juhtidest sel alal on ka tänapäeval mehed, aga kui lugeda uudiseid selle kohta, et 40% önoloogiat ehk teadust veinidest ja veinivalmistamisest tudeerivatest üliõpilastest ainuüksi Bordeaux ülikoolis on naised ning igal aastal ühineb veinimeistrite ridadega naisi aina enam, on see julgustav trend. On ka neid, kes väidavad, et naistel on juba looduse poolt paremad eeldused just vahuveinidest arusaamiseks ja nende loomiseks, aga las see väide jääb teadlaste uurida ja kinnitada. Üks mis selge, vaatamata sellele, et loo alguses tsiteeritud taani filosoof Kierkegaard on naisi pidanud kõige kummalisemateks ja segadusttekitavamateks olevusteks, on nende panus šampanjade tootmisesse, arengusse ning edasise edu tagamisse äärmiselt selge. Ja sellest sedakorda, vastavalt tänaseks märksa suuremale lugemusele ja kohapeal Champagne’s kuuldule ja üles tähendatule, taaskord pajatada soovingi. Taaskord seepärast, et olen kirjutanud sellest ka varem, kuid pigem fragmentaarselt, teinekord ka teiste lugude sees. Sel korral pikemalt. Head lugemist!

***

Kui kõnelda šampanjade tähelennust ja naiste ajaloolisest rollist selles, tuleb päris kindlasti alustada daamist, kes andis eriti olulise tõuke šampanjade tootmisele ja levikule ning kes selle eest on ilmselt ka kõige enam tuntust pälvinud. Tegemist on Champagne ajaloos esimese naisega, kes võttis äri ohjad ning keda võib auga nimetada šampanjamaailma esimeseks ärinaiseks. Tuntud kõigile šampnajasõpradele ka kui La Grande Dame de Champagne. Jutt on loomulikult Madame Clicquot Ponsardin’st, sünninimega Barbe-Nicole Ponsardin, edaspidi tuntud kui Veuve Clicquot (veuve tähendab tõlkes leske), kes koos oma abilisest veinimeistriga leiutas, olles 27 aastasena jäänud leseks ning võtnud üle perekonnaäri juhtimise, meetodi, mille abil sai senise hägusa vahuveini muuta selgeks ja läbipaistvaks, seega ka oluliselt paremini turustatavaks. Sündis remuage meetod ehk veinis leiduva pärmisette aeglane liigutamine pudeli suudmesse, et see siis eemaldada. Seni kasutati šampanja ettevaatlikku ümbervalamist uude pudelisse, proovides jätta sete algsesse pudelisse. Sellega koos jäi pudelisse aga ka märkimisväärne osa šampanjat ehk tootmiskadu oli märgatav. Uue meetodi katsetamiseks kasutati algselt madaami köögilauda, hiljem pupitre’t. Pupitre on iseenesest püramiidjas puidust riiul, milles paiknevad pudelid, ühel alusel tavapäraselt 120 pudelit, suue allapoole. Neid käib keldrimeister regulaarselt keeramas, et pudeli kaldenurk iga pöördega suureneks ning käärimisel tekkinud pärmisade pudelit sulgevale korgile valguks. Protseduuri lõppedes pudelikael korgi juurest külmutatakse ning kork eemaldatakse. Korgi eemaldudes eemaldub surve mõjul ka sade (õigupoolest külmunud sademe klomp). Eemaldub ka pisut vahuveini, mis asendatakse, soovi korral lisatakse magusust timmimaks vahuveini lõplik maitse, misjärel suletakse pudel lõpliku korgiga. Tänapäeval asendavad pupitre’id ja pudelite käsitsi keeramist metallist gyropalette’id, milles kindla programmi kohaselt liigutatakse pudeleid mehhaaniliselt jõnkshaaval horisontaalasendist vertikaalsesse ning käsitöö on minimaalne. Kuid Madam Clicquot’ ajast ei ole šampanjapudelist sademe kogumise ja eemaldamise põhimõte kui selline muutunud! Spetsialistide arvamuse kohaselt ei mõjuta mehhaanilise meetodi kasutamine šampanja või ka muu vahuveini kvaliteeti. Ometi viljeletakse, eeskätt ajaloolistes šampanjamajades ning just nende eriliste aastakäigušampanjade valmistamisel, samuti suuremõõtmeliste pudelite puhul, mis mehhaanilistesse metallkorvidesse lihtsalt ei mahu, tänaseni ka pudelite käsitsikeerutamist, hellitlevalt nimetatud ka kui tantsitamist ning eks ole seegi osa loost, mida maailma kaunimat nestet juues naudime, mõeldes tänulikult ka Madame Clicquot’le.

Pikka aega peeti Veuve Clicquot' maja ka roosa ehk rosé šampanja autoriks ning arvati, et just seal valmistati selline jook 1775. aastal ehk esmakordselt Champagne’i ajaloos. Paraku näitavad ajaloodokumendid, mille suure LVMH (Louis Vuitton Moët Hennessy) konglomeraadi, kuhu kuulub tänasel päeval ka Veuve Clicquot' maja, uurijad läbi töötasid, et esimese roosa šampanja valmistamise au kuulub siiski Champagne piirkonna esimesele ametlikule šampanjamajale, milleks on Ruinart (asutatud 1729, ka nimetatud maja kuulub täna LVMH'le). Dokumendid kinnitavad, et 14. märtsil 1764 müüdi just sellest majast pärinev rosé šampanja, mis muudab senist ajalookäsitlust. Ajaloouurijad usuvad küll ka seda, et sellise vahuveini valmistamine võis olla pigem juhus ehk isegi praak (lihtsalt öeldes: punaste marjade pressimisel eraldus kestadest soovitud valgesse virdesse liigselt värvainet, mis virde „määris“). Küll aga tuleb Veuve Clicquot' maja tunnustada selle eest, et just seal valmis esimene segumeetodil valmistatud roosa šampanja ehk valgele veinile lisati juba teadlikult soovitud koguses punast veini, et saada roosa lõpptulemus. Tänapäeval viljelevad sellist roosa šampanja valmistamise meetodit enamik šampanjamajadest.

Madame Clicquot oli aga vaieldamatult ka osav kaupmees ning šampanja populariseerija ehk tänepäevases mõistes tugev brändisaadik ja influencer. Napoleoni sõdade ajal, vaatamata segastele oludele, tegi ta tõsiseid edusamme oma vahuveinide tutvustamiseks kuninglikes kodades kogu Euroopas, eriti Venemaal, suutes tarnida oma veine suure saladuskatte all ja salakaubana ka läbi blokaadi. Nii olid just tema šampanjad need, millega tähistati võitu õukonnas. Vene tsaar Alkesander I’le meeldis see šampanja sedavõrd, et ta kuulutas kõigile, et eelistab edaspidi juua vaid Clicquot’ šampanjat. Champagne Clicquot’st saigi venelaste jaoks otsekui šampanja sünonüüm ning isegi tänapäeval kuuleb veel väidetavalt juba tollest ajast pärit hellitusnime sellele - Klikovskoje.

Kui uurida ülestähendusi Clicquot' majas kohapeal ning rääkida maja esindajatega, saab teada, et vanimad teadaolevad lastid Eestisse, kokku kolm eraldi saadetist, pandi sellest majast teele aastal 1808. Täpsemalt oli tegu 5700 pudeli šampanjaga aadressiks Reval (Tallinn) Eestis. Kahe saadetise adressaatidena olid omakorda märgitud Revalis asuvad ettevõtted. Selgub ka, et nimetatud kogusest olid 480 pudelit rosée šampanjad. Nii saab väita, et see šampanjamaja ja selle tooted olid Eestis tuttavad juba 19. sajandi algul. Leidsin aga ka toreda katke raamatust „Ühe baltlase võitlustee“, mis räägib 19. sajandi lõpuaastatest, ja tsiteerin: “Venelasi suvitas Sillamäel üha sagedamini ja meie suvituskoht (jutt käib Eduard von Stackelbergi vanemate suvekodust, autori märkus) õitses neil aastatel. Minu ema kui lady patroness jälgis rangelt, et peetaks kinni euroopalikest käitumisnormidest – ning tegi seda üldiselt päris edukalt. Vene seltskonnas, mille moodustasid professorid, arstid ja juristid, oli veel ülekaalus läänelik suund ja idee slaavlaste kultuurilisest üleolekust ei olnud vähemalt veel riigi piirialadeni tunginud. Ka ei olnud vene seltskond toona veel liiga laia joonega. Palgad olid madalad, eluviis väga lihtne. Suvitushooajal juuni keskpaigast kuni augusti keskpaigani toimus iga nädal Vauxhall’is – nii kutsuti vana maanteekõrtsi sestsaadik, kui sellest oli saanud kuursaal – kaks balli; need tantsupeod kestsid kuni hommikuhahetuseni – ilma supee, vahuviina või boolita. Lihtsusest hoolimata leidus vähe daame, kes oleksid saabunud ballile või läinud sealt koju jalgsi. Üüritroskasid oli palju ja taluperemeeste pojad, kes seda äri ajasid, konsumeerisid kõrtsi kutsarikambris kaugelt enam kui nende härrased „salongis“. Ainult üks jõi siin nooblilt ja üksinduses oma Veuve Cliquot’d, serveerituna teekannus. See oli Waldmann-juunior (algselt kandis perekond nime Walk, autori märkus), Türsamäe rikaste eestlaste elegantne poeg, kes parvenüü ja Pariisi roué’na (elumees, keigar, autori märkus) ei saanud kontakti ei meie ega ka venelastega.“ 

Veuve Clicquot šampanja on paljudele teada ka kui Tartu rahulepingu sõlmimise tähistamise jook. Selle jahtimisest ja jõudmisest õigeaegselt Tartusse olen pikemalt kirjutanud oma blogis, vt: http://mulligalerist.blogspot.com/2018/02/sampanjast-millega-tartus-rahulepingu.html

Selleks ajaks, kui Madam Clicquot 1866. aastal kõrges 89-aasta vanuses suri, oli Clicquot maja saanud väga oluliseks šampanjamaks, mille edu kestab säravana tänaseni. Sel aastal tähistab maja oma 250ndat juubelit. Maja keldri seinalt leiame väidetavalt just Madam Clicquot’le kuuluva mõtte: „Only one quality: the finest“, mis võtab hästi kokku daami pärandi sajanditeks. Madam Clicquot'le kuuluvad ka sõnad: "The world is in perpetual motion and we must invent the things of tomorrow." Aastal 2021 oli Clicquot maja reklaamlauseks: "Be a champagne bubble - alwyas rise to the top". See meeldib mulle eriti! Olgu kõik tsitaadid toodud siinkohal inglise keeles, et neist arusaamist lihtsustada.

Erakordselt meeldiva kõrvalpõikena olgu nimetatud, et Madame Clicquot’ga on mul endal ja mu armsal Mulligaleriil ka oma eriline suhe. Nimelt esindame me leskproua viimaseks elukohaks saanud Château de Boursault nimelise lossi ja selle valdustes asuva šampanjamaja tänast toodangut Eestis.

Château de Boursault on iseenesest imekaunis neorenessanss stiilis ehitatud loss Boursault’ külas Champagne’ maakonnas, šampanjapealinnast Epernay’st 10 kilomeetrit mööda kuulsat Marne’i jõge allavoolu suundudes jõe vasakul kaldal, laotudes pindalalt üle 13 hektari suuruse endise lossipargi. Mis teeb asja muidugi põnevaks, on see, et lossi lasi ehitada ning selles elas oma viimased aastad just Champagne’i piirkonna vaieldamatult kõige legendaarsem naine Barbe-Nicole Bonsardin-Clicquot.

Barbe-Nicole’l oli üks järeltulija, tütar Clémentine. Viimase ainsa tütre ja oma tütretütre Marie-Clémentine’i pulmadeks ehitas madam iidsetele parun Boursault valduste varemeile suursuguse lossi. Ta palkas selleks arhitekt Jean-Jacques Arveuf-Fransquin’i, kes, saanud inspiratsiooni Chaetau de Champord’ist Loire’ orus, nägi lossile ette 365 akent ja samapalju uksi. Just niipalju kui on aastas päevi. Maire-Clémentine’i pulmad peeti kaunis lossis ning ta sai selle abiellumisel heldeks kaasavaraks. See oli ilmselt ka üks abiellumise argumente ja tagatisi küllalt nõudlikule kõrgemast soost peiule. Liidust sündis tütar Anne, kellest omakorda sai läbi abielusidemete Uzes’i hertsoginna, seda aastal 1867 ning päris lossi oma emalt.

19. sajandi keskpaigaks kujunes Boursault aga piirkonna üheks populaarsemaks paigaks: Champagne’i kõrgseltskonda esindava “Reimsi kuninganna” ümber toimusid meeldejäävad koosviibimised ja kuulsad õhtusöögid, kus voolas hinnaline šampanja. Madame Clicquot võttis oma uhkete tseremooniatega vastu kliente toona muidugi omanimelise maineka kaubamärgi toodanguga. Ta läks pensionile 64-aastaselt ja lahkus taevastele radadele 89-selt. Tema pärija, Uzés’i hertsoginna, müüs lossi 1913. aastal Kanada päriolu Berry perekonnale. Puhkes esimene maailmasõda ning oktoobris 1914 vallutasid sakslased lossi. Okupatsioon kestis õnneks vaid 8 päeva ning lahkudes ei võtnud sakslased kaasa midagi peale juveelide ja gobeläänide, olles joonud siiski ära ka keldritäie šampanjat. Muud kahju ei sündinud ja keegi selle intsidendi ajal elu ei kaotanud. Tuleb siinkohal märkida sedagi, et lossi kasutati sõjaväehaiglana nii esimeses kui ka teises maailmasõjas.

See oli aastal 1927, kui alagas Fringhian’ide ajastu lossis, mil Achod Fringhian, tänase veinimeistri vana-vanaisa, igatpidi imposantse olemisega mees, kelle suur kivikuju vaatab lossi sissepääsu poole tänagi, ostis Château de Boursault’ kinnistu. Park muudeti mõisas šampanjatootmise varustamiseks viinamarjaistandusteks. Neli põlvkonda hiljem, aastal 2015 liitus tiimiga Alex Fringhian, võttes äri üle oma isalt, kes juhtis mõisa üle 40 aasta. Alexi motoks on perekondlike väärtuste ülekandmine viinamarjakasvatusse ja šampanjatootmisse. Oma muretul moel, teksades ja T-särgis, on noor lossihärra valmis esitlema uhket ajaloolist maja ja selle kaunidust ka headele sõpradele-huvilistele ning pakkuma loomulikult majas täna valmivat šampanjat.

Château de Boursault on tänaseks üks väheseid Champagne’i piirkonna mõisaid, millel on suurte kiviaedadega piiratud ala, tegemist on ainsa piirkonna lossiga, kust leiab üheskoos nii viinamarjaistandused, veinipressi kui keldrid. Kasutatakse kõiki piirkonna peamisi viinamarju – Pinot Noir, Chardonnay ja Meunier. Siinkohal väikese vahemärkusena, et Madam Clicquot armastatuimaks marjaks oli Pinot Noir ja see on jäänud maja stiilis domineerivaks ka tänapäeval. Kui vaadata, kuidas on Château de Boursault'l läinud, siis heaks stiilinäiteks on nende Brut Tradition, maja visiitkaart, mis on viimati saanud järgmised auväärsed tiitlid: hõbemedal võistluselt Glass of Bubbly 2021, hõbe ka võistluselt Terre des Vins 2020. Või siis küllalt vähekasutataval saignée meetodil valmistatv roosa šampanja - Brut Rosé de Saignée, mis pälvis võistlusel Glass of Bubbly 2021 kuldmedali. Ega leiagi sellest portfellist naljalt šampanjat, mis ei oleks pälvinud mõnd auhinda. Usutavasti on sel moel hästi hoitud ka madam Clicquot, kes suri Boursault lossis 29. juulil 1866, vaimne pärand ja ta võib pilvepiirilt õndsalikult alla vaadata kõigele sellele, mis toimub nii temanimelises majas kui ka imekaunis Boursault lossis.

Ilmselgelt on Madame Clicquot’st teada kõige enam. Ülevaadegi sai parajalt pikk ja põhjalik, mõne kõrvalpõikega. Kuid tegelikult samal ajal temaga pidi šampanjatootmise võlude ja valudega silmitsi seisma ka teine toonane lesk, Apolline Henriot, kes väiksest varustajast kasvatas välja korraliku valikuga tootja. Juba oma mehe Nicolas Henriot eluajal tegutsesid nad koos peamiselt Pinot Noir marjale pühendnud šampanjaveinide loomisel. Kui abikaasa 1808 suri, asutas toona 33-aastane Apolline omanimelise maja – Veuve Henriot Ainé, millest hiljem sai Champagne Henriot. Just sellest aastast arvates arvestatakse ka maja ametlikku ajalugu. Apolline’i loodud esimene Henriot cuvée, milles esindatud kõik kolm peamist šampanjatootmises kasutatavat viinamarja ning mis on segu erinevatest aastakäikudest (juba selle loomisest arvates, kuivõrd Apolline’i hinnangul ei peegeldanud üks või teine eraldiseisev aasta piisavalt kogu nende põldude erinevust ja viinamarjade küllust) kannab täna nime Henriot Brut Souverain. Souverain tähendab prantsuse keeles valitsejat. Ja mitte asjata. Kui Veuve Cliqcuot šampanjad vallutasid Vene tsaari õukonna, siis Apolline’i toodangu kuulsaimateks nautijateks olid Habsburgid. Aastal 1850 kuulutati Champagne Henriot ametlikuks Austria kuningakoja varustajaks ja sellest sai ka Austria-Ungari kaksikmonarhia (1867-1919) lemmikjook. See lugu tuli mulle eriti eredalt meelde sel kevadel Austriat ja imekaunist Shönbrunni lossi külastades. Otse loomulikult pidasin oluliseks osta pudelike Henriot šampanjat ja sellega mälestust Apolline’st, kes on minu hinnangul ka üks kauneimaid ja stiilsemaid daame šampanja ajaloos, kohapeal tähistada.

Erakordselt oluline naine, keda šampanjaveinide ajaloos esile tõsta, on ka Madame Louise Pommery, ristinimega Jeanne Alexandrine Louise Pommery, samuti hilisem lesk, kellel 1858. aastal tuli pärast oma abikaasa ootamatut surma pereettevõtte juhtimine üle võtta. Villaäris oli madalseis, küll aga oli veiniäri tõusuteel (perekonna äriks oli selleks ajaks saanud ka punaveini tootmine) ning Louise’i üks esimesi otsuseid leseks jäänuna oli villaäri mahamüümine ja keskendumine punaveinide asemel šampanjatootmisele. Üks silm konkurentsi võtmes Clicquot’l, nagu temast on räägitud, oli ta peamiseks eesmärgiks qualité d’abord (ingl. keeles: quality first) ehk kvaliteet ennekõike, keskendus ta sel ajal pigem alahinnatud Inglise turule. Ja teda saatis edu.

1860ndatel tekkis Louise’l mõte hakata tootma kuivemat šampanjat kui seni tavaks. Olles nooruses õppinud internaatkoolis Inglismaal, tundis ta selle maa olemust ja eelistusi paremini kui keegi teine tema konkurentidest. Nagu inglise huumor – delikaatne, peen ja kuiv -, pidi olema ka tema šampanja. Mitte mingil juhul magus! Seda suunda mõjutas ka õpingute ajal proovitud inglise siidrite küllalt jõuline stiil. Tasub teada, et sel ajal olid šampanjad, mida müüs näiteks Veuve Clicquot, 10-15 korda magusamad sellest, mida täna tunneme demi-sec šampanjadena. Tihti serveeriti neid poolkülmutatuna, kergelt sorbeele sarnanevas kontsistentsis. 

Just hetkel, kui kirjutasin ülestähendust sellest, kuidas kunagi serveeriti šampanjat poolkülmutatuna, tuli täiesti "teisest ooperist" meelde ometigi päris ooperiga seotud tõik. Nimelt esietendus aastal 2000 Soomes helilooja Ilkka Kuusisto kammerooper "Naine nagu jäätunud šampanja", mis põhineb soome-eesti kirjaniku Aino Kallase päevikutel ning räägib kuulsa naise elu dramaatilistest hetkedest ja karile jooksnud armastuseotsinguist. Kallas on kirjutanud luuletusi, novelle, romaane ja näidendeid. Tema päevaraamat aastaist 1907-1915 kannab aga pealkirja "Jäätunud šampanja". Kallas ütleb ses raamatus enda kohta nii: "Mul ei ole ühtki vaimset, hingelist sõpra, olen loodud suureks sõpruseks, mitte suureks armastuseks" ning ka: "Ja ma ise - mina ise, kas ma üldse elan? Kas tunnen midagi, kas värahtan veel vihast või armastusest? Kui hästi tabab märki Byron oma  "Don Juanis": "Naine nagu jäätunud šampanja". Seda oleks ta ka minu kohta ütlenud." Sellest mõttekujundist saigi Kallse päevaraamatu pealkiri. Raamat ilmus eestikeelsena aastal 1994 ning seda on antikvariaatides veel saada. Soovitan lugeda. Pokaalike, et mitte öelda pudel, šampanjat käeulatuses ja malbelt keelekasteks huulil.

Ja kui mõelda Kallase armastuseotsinguile, tundele mida ta nii ihkas, kuid ei osanud tihti ise ei kanda aega anda, paneb see mõtlema ka kõigile neile naistele Cjampagne's, kellelt surm viis armsama ning kes armastatud naiseks olemise asemel leidsid ehk olude sunnil ehk tihtigi "jäätunud" olekust.  

Tulles aga tagasi Loiuse'i juurde, siis sõda küll katkestas šampanjaveiniga katsetamise, kuid pärast sõda jätkas kindlameelne Louise eksperimenteerimisega. Sellise uuenduse suhtes olid algul skeptilised isegi tema lähimad kaastöölised ja müügiagendid, kuid Louise ei jätnud jonni. Tema 1874. aasta vintage vallutas Victoria aegse Inglismaa tormijooksuga ning väidetavalt oli Louise poolt poolt valmistatud seesama 1874. aasta šampanja ka esimene tõeliselt kuiv ehk brut šampanja. Kuninganna Victoria, kellest sai maja üks suurimaid kliente, aitas Pommery nesteid oma üritustel pakkudes edendada šampanja reputatsiooni ka terves maailmas.

Teada on ka see, et Louise hoolis oma töötajatest väga ning kehtestas reegli, et igal aastal tema sünnipäeval, 18. märtsil, oli kõikidel töötajatel vaba päev. Tänutäheks saatsid töötajad talle tema lemmiklilli – roose. Saatuse tahtel suri Louise oma 71. sünnipäeval ning tema matustel osales sadu inimesi. Lugupidamise märgiks andis Prantsusmaa president välja määruse, et Chigny küla, kus asusid Louise'i roosiaiad, nimi muudeti Chigny-les-Roses’iks. Muuhulgas kannab Louise’i nime ka maja tänane prestige cuvée. Alati millesime (aastakäigušampanja, vintage inglise keeles), ka rosé ja brut nature’na.

Kui Eugéne Laurent, kes oli pärinud šampanjamaja oma endiselt tööandjalt Alphonse Pierlot’lt, kellel ei olnud järglasi, 1887. aastal suri, võttis äri üle tema lesk Mathilde Emilie Perrier. Sündis kahest nimest ja lesknaise staatusele viitavast sõnast kombineeritud Veuve Laurent-Perrier & Cie, täna tuntud kui Laurent-Perrier. Mathilde viis edasi Louise Pommery tööd kuivemate veinide tootmisel, arendades välja oma Grand Vin sans Sucre ehk šampanja, millele ei lisatud enne teist fermentatsiooni täiendavat suhkrut. Tulemuseks oli kuiv šampanja, mis oli samuti just inlgaste maitsele väga sobiv. Šampanja debüüt leidis aset aastal 1889 Eiffeli tornis, seega enam kui sada aastat enne seda, kui brut nature / zero dosage šampanjad alustasid oma tähelendu. Mathilde juhtis ettevõtte edukalt kahekümnendasse sajandisse. Aastal 1939 (mõnedel andmetel 1938) ostis maja järgmine naine, järgmine lesk - Marie-Louise de Nonancourt.

Marie-Louise Lanson de Nonancourt’ist sai lesk pärast tema mehe surma I maailmasõja ajal. 1938. aastal võttis ta suure riski, jättis perefirma (Lanson Père et Fils, üks vanimatest ja kuulsamatest šampanjamajadest), et osta selleks ajaks lagunev, peaaegu pankrotis šampanjamaja Laurent Perrier. Nonancourt pani kogu oma südame ja hinge maja päästmisse ning vaadakem nüüd, milline edulugu sellest on saanud! Maja praeguse põlvkonna hulka kuuluvad õed Alexandra Pereyre de Nonancourt ja Stéphanie Meneux de Nonancourt, kes jätkavad maja tipptaseme ja laitmatu maine säilitamist.

Üks ehk avalikkusele mitte nii tuntud leskproua, kes kindlasti väärib samuti eile toomist, oli ka Camille Olry-Roederer, kes praktiliselt pankrotistunud Roederer’i šampnjamaja taas elule äratas. Nagu teame, oli tegemist Vene tsaar Alexander II lemmikšampanjaga ning maja, et parimal võimalikul moel teenindada oma kuulsaimat kundet, lasi tsaarile toota ka puhtast kristallist erilise ilma pudelipõhjas oleva nõgususeta šampanjapudeli. Kristallpudelist oli hästi näha šampanja elegantne värv. Nõgususeta pudelipõhi pida aga tsaari kaitsma ka võimaliku atendaadi eest – pudeli põhja alla oli sel moel võimatu peita lõhkeainet või muud ebasoovitavat. Et puhkes revolutsioon, jäid paljud arved tasumata ja maja oli laostumise äärel. Selle elluäratamine õnnestus alles 1930ndatel, mil Camille Olry-Roederer võttis juhtimise üle, taas lesena. Ta organiseeris ladudesse jäänud šampnaja müügi ning vahetas veini magusa stiili, mida keegi enam ei armastanud (välja arvatud venelased, kes ehk ajaloos kõige pikemalt on olnud magusa vahuveini austajad), kuivema vastu. Saadud rahast ostis ta erakordselt kõrgekvaliteedilisi põlde, mis toovad majale seni kuulsust. Sealhulgas legendaarsele Cristal šampanjale, mis ekspertidelt alati ülihäid hinnanguid saab. Tasub nimetamist, et Roederer’i Millesime 2008 (magnum pudelis) sai just äsja ekspertidest koosnevalt žüriilt 100 punkti 100st, teatas rahvusvaheliselt tunnustatud ekspert James Suckling 18. juulil 2022.

Üks daam, kes elas sama kaua kui Madam Clicquot ehk 89 õndsa elusaastani ning mängis oma majas, aga ka rahvusvaheliselt tunnustatud rolli šampanjakultuuri edendamisel, oli ka Odette Pol-Roger, kes on üldsusele tuntud ka kui Sir Winston Chruchilli eriline sõber. Kui neid teineteisele 1944. aastal Pariisis tutvustati, serveeriti Pol Roger vintage 1928’t. Sellest sai Chruchilli lemmikšampanja, mida madam Pol-Roger kuulsale inglasele igal tema sünnipäeval kastikese saatis, kuni selle varud lõppesid. Kui Winston Chruchill suri, oli daam ühena vähestest isiklikest sõpradest kutsutud mehe matustele Londonis. Teame ka seda, et aastal 1984 nimetati maja prestige cuvée inglise suurmehe järgi. Kui aga rääkida veel Odette’ist, oli ta oma šampanjamaja heaks mitteametlikuks saadikuks nii 1940ndatel kui ka 1950ndatel aastatel. Peale oma abikaasa surma aastal 1956 sai temast üks ettevõtte direktoritest, kelle missiooniks, nagu ta seda ise kirjeldas, oli julgustada inimesi nautima šampanjat. Oma naeratuse, šarmi ja pidudelembusega ei olnud tal seda missiooni ka kuigi raske täita, kirjeldavad mälestused temast.

Ja last but not least selles minu poolt valitud daamide reas, mu eriline lemmik - Dame Lily - tuntud hellitlevalt ka kui Bolly, muuhulgas maja tänastes reklaamtekstides ja fotodel, ristinimega Elisabeth Bollinger – kes oli enam kui lihtsalt maineka brändi - Champagne Bollinger - suurepärane (brändi)saadik. 1941. aastal, kui tema abikaasa Jacques Bollinger suri, võttis Lily ettevõtte üle kontrolli. Sageli nähti teda sõitmas jalgrattal viinamarjaistandustes kontrollimaks viinapuude arengut ja tervist, küsitledes kasvatajaid ja arutledes nendega šampanjatootmise üle. Lily oli ennekõike ärinaine, kuid ei unustanud kunagi olulist tõde – šampanja on nautimiseks. Tänaseni on tuntud tema sõnad, mille toon teieni inglise keelsetena, kuivõrd iga tõlge eesti keelde on andnud neile pisut isemoodi aktsendi:

„I drink Champagne when I’m happy and when I’m sad. Sometimes I drink it when I’m alone. When I have company I consider it obligatory. I trifle with it if I’m not hungry and drink it when I am. Otherwise, I never touch it – unless I’m thirsty.“

Lily juhtis Bollingeri šampanjamja aastani 1971, kui selle võtsid üle tema kaks vennapoega. Maja on viimastel aastatel pööranud suurt tähelepanu nii Lily pärandi jäädvusamisele kui ka maja senisest avatumale ja kliendisõbralikumale tutvustamisele. Lily viimastes eluruumides on võimalik korraldada muuhulgas seltskondlikke lõuna- ja õhtusööke, samuti korraldatakse ühiseid suareesid ja isegi ühiseid viinamarjakorjamisi Club 1829 (Bollingeri maja asutamisaasta) liikmetele. Valdustes asub ka piirkonna ainus järjepidevalt tegusev puitvaatide, mis Bollingeri toodangus tähtsat rolli mängivad, taastamise töökoda. Ja ei saa nimetamata jätta, et iga kord, kui vaatan Bollingeri maja vastuvõtuleti vastas seinal olevat Lily fotot naine ratta seljas, meenub mulle mu armas isapoolne vanaema. Nii sarnane on mõlema varjamatult soe olemus, isegi mõnusalt kumerad kehavormid. Ja oli mu vanaema nimi Marianne Elisabeth ehk et ka nimed on daamidel sarnased. Kuulus Lily ratas ise on kõigile näha maja väikeses muuseumiosas.

Nagu panite tähele, oli kõigi kirjeldatud ajalooliste naiste puhul tegemist leskprouadega, prantsuse keeles veuve’dega, vähemasti hetkel, mil neil tuli võtta üle maja ja tootmine ning teha ärilisi otsuseid. Tasub teada, et Prantsumaal (aga mitte ainult) ei olnud neil aegadel, millest juttu alustasime, naistel iseseivat sotsiaalset staatust, välja arvatud lesed, kes omandasid selle abikaasa surmaga. Vallalised naised sõltusid oma isast ja vendadest, abielunaised meestest. 19ndal sajandil ei saanud naistel olla oma pangakontot ega sissetulekut. Lese staatus andis naistele aga hoopis teise staatuse ja rolli – üleöö võis neil olla nii vara, valdused kui raha, ka ettevõtted ja otsustusõigus; nad võisid seltskonnas vabalt ja saatjata liikuda, mis oli äri ajamiseks vältimatu. Nii võib öelda, et šampanjatootmine oli üks esimesi moodsa maailma tööstusharusid, kus naised võtsid juhtivaid rolle ning kujundasid ka tööstust ennast.

Lesestaatusega käis kaasas ka teatav ühiskondlik respekt, nii et „tiitel“ veuve oli šampanjaetiketil lausa staatusesümboliks. On teada ka juhtumeid, kus see nimetus lisati maja etiketile üksnes turunduslikel eesmärkidel. Aga las need nimed jäävad ajalukku ühtegi siinkohal välja toomata.

***

Naistes on läbi sajandite olnud vajalikku sitkust ja tarkust, ka paindlikkust ning head vaistu, mida viinamarjakasvatus ning šampanjatootmine hädasti vajasid ning vajavad tänaseni. Olen näinud noorema põlvkonna naistest šampanjameistrite ja selle neste tublide eestkõnelejate säravaid silmi ning selles on midagi palju enamat, kui lihtne veinitootmine või -äri. Sellest aga juba edaspidi.

Kasutatud allikad (lisaks isiklikele tähelepanekutele ja ülestähendustele külastatud majadesse hunnitus Champagne’s):

Katie Kelly Bell. Women In Wine: The Grand Dames Of Champagne. Arvutivõrgus: https://www.forbes.com/sites/katiebell/2016/05/10/women-in-wine-the-grand-dames-of-champange/#363398631c82 (01.03.2018)

Alison Napjus. First Rosé Champagne? Older Than You Think. Arvutivõrgus: http://www.winespectator.com/webfeature/show/id/49701 (13.03.2018)

Frederik Schelin. Champagne. 49 million bubbles in a bottle. Lava Förlag. Jelgavas Tipografija, 2018.

Jan Hendrik van der Westhuizen. The daring widows of Champagne. Arvutivõrgus: https://janonline.com/stories/the-daring-widows-of-champagne/(2.08.2022)

Eduard von Stackelberg. Ühe baltlase võitlustee. Püüdlused, võidud ja kaotused. Kirjastus Hea Lugu. Tallinna Raamatutrükikoda, 2017.

Lauren Hubbard. You have the Founding Mothers of Champagne to Thank for the Bubbly You Drink Today. Town&Country, 8.03.2019. Arvutivõrgus: https://www.townandcountrymag.com/leisure/drinks/a26592142/women-champagne-history-veuve-cliquot/(3.08.2022)

Mullimaailm. Arvutivõrgus: https://mullimaailm.wordpress.com/category/vranken-pommery-monopole/pommery-vranken-pommery-monopole/(01.03.2018)

Veinitundja baaskursus. Eesti Sommeljeede Erakooli jaotusmaterjal 2017-2018 õppeaastal.