Presidentide eelistused vahuveinimaailmas. Mida me sellest õigupoolest teame?

Presidendid ja šampanjad.

Mida me tuntud riigipeade eelistustest õigupoolest teame?

Just äsja vannutati ametisse Ameerika Ühendriikide 46.-es president, demokraat Joe Biden (ristinimega Joseph Robinette Biden Jr.). 4. veebruaril aastal 1789, 232 aastat tagasi, valiti aga George Washington USA esimeseks presidendiks. Temast sai moraalne eeskuju ning riikliku ühtsuse kehastus, oma autoriteediga suutis ta vastuoludes lõhestatud kolooniad liita enam-vähem ühtsena toimivaks riigiks. Tema eeskuju nii poliitilises kui ka laiemas, rahvuslik-müütilises mõttes, oli USA-s määrav: just Washington rajas presidendiinstitutsiooni suure autoriteedi ja mõjukuse ning kehtestas tava, et president pole ametis üle kahe ametiaja (seda rikkus alles Franklin Delano Roosevelt 1940. aastal). Kuni Donald Trumpi ametisseasumiseni 2017. aastal oli ta kõige rikkam Ameerika Ühendriikide president. Washintoni nime said nii pealinn kui ka osariik ning ta on ilmselt tänapäevani üks tuntumaid ameeriklasi maailmas.[i] Ajaloost ei ole täpselt teada, kas ja milliseid noobleid kihisevaid jooke Washingtoni ametissevannutamisel tarbiti. Seda enam, et Washington ise olevat eelistanud eeskätt tumedat, Philadelphias valmistatud, porterit.[ii] Et esimene ametlikult registreeritud šampanjamaja Prantsumaal, Ruinat, pärineb aastast 1729, ameeriklaste poolt läbi aastasadade väga armastatud Veuve Clicquot aastast 1772, noobel Louis Roederer aga näiteks aastast 1776 ning vanade nooblite ja ameeriklaste poolt armastatud majade üleslugemist võib siinkohal veelgi jätkata, ei saa me väita, et šampanja oleks neil aastatel jõudnud Ameerikasse. Ajaloost on teada, et osava kaubandussuhete sõlmija Mdm Clicquot maja nested leidsid tee Ameerikasse alles daami elutee lõpul (Mdm Clicquot suri aastal 1866; selleks ajaks oli tema elulooandmetele tuginedes maja toodang jõudnud 750000 pudelini aastas ning šampanjad leidnud tee Prantsumaalt mujale Euroopasse, Ameerikasse, Aasiassse ja loomulikult Venemaale, kus kollase sildiga pudelit selleks ajaks lausa jumaldati). Ka Champagne Charlie'ks nimetatud Charles Heidsieck'i šampanjad vallutasid Ameerika alles peale Heidsiecki esimest külaskäiku Ameerikasse aastal 1852. Nii ei saa me eeldada, et päris ehtne šampanja oleks olnud jõudnud Washingtoni ametisse asumise ajaks aastal 1789 Ameerika võimuladviku laudadele. Aga seda ei saa ka lõpuni välistada. Milline neste valati 4. veebruaril 1789 USA esimese presidendi ja tema külaliste pokaalidesse, ei ole selle loo autorile teada, see-eest on erinevatest allikatest võimalik leida palju huvitavat teiste riigijuhtide eelistuste kohta just rubriigist "šampanja" hilisemal ajal. Mõningatel neist selles loos peatumegi. Alustame aga sealtsamast Ameerikast ja kiikame ajalukku esmalt superriigi presidentide ja nende ametiaegade kronoloogilises järjekorras.

Ajaloost on teada USA presidendi James Madisoni (neljas ametijärjekorras, oli ametis aastatel 1809-1817) šampanjalembus. Kord olevat ta külalistele isalikult nimetanud, et šampanja on parim vein, kui  seda mõõdukalt tarbida, kuid rohkem kui paar klaasi tekitavat järgmisel hommikul alati peavalu.[iii] Kas Madison pidas neid sõnu öeldes silmas tõelist šampanjat (Champagne only comes from Champagne!), ei saa kinnitada. Venemaale oli Veuve Clicquot selleks ajaks kindlasti jõudnud, aga Ameerikasse kas ja kui, siis milline šampanja, ei julge arvata. Seda põnevam on kunagi detektiivitööd siitsamast kohast jätkata. Ja seda muuhulgas ameeriklaste enda poolt valmistatavate vahuveinide ehk American Sparkiling, nimetatud aga ka kui American Champagne, kontekstis. Aga vaatame edasi! 

Ka Madisonile järgnenud James Monroe olevad Burgundia veinide kõrval eelistanud just šampanjat. Nii ka John Tyler (muuhulgas nautinud ta neid külaskäikudel President ja pr Madisoni juures). James K. Polt olevat tarvitanud üldjuhul veini, aga ka šampanjat ja viskit vähesel määral. Šampanjat nimetatakse ka Ulysses S. Grant'i puhul. Nii olevat üks tema vastuvõtu arvetest sisaldanud ainuüksi 1800 dollari eest šampanjat. William H. Taft, kellest tema kogukuse tõttu arvati, et tegemist on kõvemat sorti alkoholisõbraga, ei olnud seda tegelikkuses mitte ning kui tähistas, siis pigem klaasikese šampanjaga.[iv] 

Ühendriikide 35.-es president John Fitzgerald Kennedy, tuntud ka initsiaalide JFK all, oli aastal 1960 kõige noorem mees, kes kunagi USA presidendiks valitud. Ta astus ametisse pärast Dwight Eisenhowerit, kes oli omal ajal omakorda vanim, kes USA presidendiks valitud (hiljem on veel vanemana valitud Ronald Reagan ja Donald Trump, nüüd ka vastne president Joe Biden).[v] Kennedy kohta on teada tema üldine napsulembus ning kindlat lemmikut olevat ka ajaloolastel raske välja tuua. Pigem jõi ta kõike, mis oli tol ajal kõrgemas seltskonnas populaarne - daiquirid, Bloody Mary, Heinekeni õlu.[vi] Mõnedele allikatele tuginedes oli teada aga ka tema šampanjaarmastus, ta olevat avanud pidudel pudeli pudeli järel. Või õigupoolest, nagu täpsustavad needsamad allikad, oli üldteada tema naistelembus, mis käis niiöelda orgaaniliselt käsikäes maailma veetlevaima vahuveini šampanjaga. Huvipakkuv on kindlasti see, et üsna mitme allika väitel olnud Kennedy lausa sõltuvuses väljamõeldud superagent 007'st[vii] ning tema 10 armastatuima raamatu hulka kuulunud Ian Fleming'i From Russia With Love. JFK olevat Flemingiga ka kohtunud, seda oma 1960nda aasta presidendikampaania ajal ning arutanud temaga koguni seda, mida teha kommunistliku Kuubaga.[viii] Kennedy olnud matkinud James Bondi maneere ning ka joogieelistusi. Kui superagent eelistas raamatus ja filmilinal Dom Perignon'i (Dr No, 1962) või Taittinger'i (From Russia With Love, 1963), olnud see ka Kennedy valik.[ix] Proua Kennedy lemmikuks olnud seevastu Veuve Clicquot.[x]

President John Kennedy ja pr Jacqueline Kennedy. Foto: Internet

JFK ühe kuulsaima südamedaami Marilyn Monroe šampanjaarmastus on samuti üldteada. Väidetavalt olevat ta võtnud lausa luksuslikke šampanjavanne. Ka paljudes filmides, milles Marilyn kaasa tegi, näeme teda tihti just šampanjapokaal näppude vahel. Nii ka temast tehtud lugematutel fotodel ja posteritel. Kuigi Marilyni enese lemmikfotoks olnud hoopis Cecil Beatoni 22. veebruaril 1956. aastal New Yorgis tehtud foto, millel naine lamab voodil hoides rinnal lillekimbust juhuslikult rebitud nelgiõit. Just selle foto allkirjastatud koopia lisas ta tihti fännikirjadele vastates.[xi] Marilyni lemmikšampanja osas käib aga väike vaidlus. Paljudel temast tehtud fotodel poseerib ta erkpunase etiketiga Piper Heidsieck'i pudeliga. Nii väidab ka samanimeline maja, et just see olnud filmidiiva lemmikšampanja ning majas kohapeal esitletakse heal meelel erinevaid fotosid ja ka filmikilde demonstreerimaks väite paikapidavust. Samas väidab LVMH konglomeraadile kuuluv Dom Perignon, et just see olnud blondi kaunitari lemmik. Marilyni 1959. aastal lausutud sõnad "Ma arvan, et olen fantaasia" (I guess I am a fantasy) iseloomustavad aga ehk kõige paremini orbudekodu kasvandikust seksisümboliks kujunenud naise olemust ja seda, mida me temast õigupoolest teame või siis mitte.[xii] 

Ühendriikide esimene mustanahaline president Barack Obama armastab eeskätt õlut ning just tume õlu olevat tema väidetav lemmik. Aga oleme ausad, ei kujuta ette ühtegi kõrgetasemelist vastuvõttu, millelt tänapäeval puuduks šampanja. Michelle Obama elulooraamatust "Minu lugu" leiab toreda killukese ka presidendi ametissepühitsemise õhtust: "Õhtu kõige parem osa pidi saabuma viimasena - erapidu paarisaja sõbraga Valges Majas. Seal võisime end lõpuks vabaks lasta, juua pisut šampanjat ja mitte muretseda enam selle pärast, kuidas me välja näeme. Kavatsesin kindlasti kingad jalast võtta."[xiii] Paraku ei nimeta Michelle, millist šampanjat selle peol maitsti. Küll on internetiavarustest võimalik leida artikkel selle kohta, et inauguratsiooni vastuvõtul pakutud Kalifornias toodetud Korbel Natural Special Inaugural Cuvée Champagne'i. Selline oli vahuveini ametlik nimetus ja sellisena kirjas ka lõunasöögi menüükaartidel koos desserdiga. Viimane ajas harja punaseks šampanjabüroo esindajal Washingtonis, sest Champagne only comes from Champagne![xiv] Jah, USA seaduste kohaselt on sellest globaalsest reeglist erandid, millel siinkohal pikemalt peatuma ei hakka. Hoopis toredam on teada, seda eriti usaldusväärsest allikast ehk Champagne Drappier majalt saadud info põhjal, et president Obama on päris kindlasti nautinud ka selle maja nesteid. Niinimetatud kuulsuste seinal Drappier maja võõrastetoas, otse kamina kohal, on foto president Obamast toredas kollaažis koos Nõukogude Liidu kunagise liidri Mihhail Gorbatšovi, aga ka Prantsusmaa esimese presidendi Charles de Gaulle'i, Jean Paul Belmondo, Venus Williamsi, Jennifer Lopezi ning teiste kuulsustega, kes läbi aegade nautinud Drappier'i maja suurepäraseid šampanjasid. 

Kui rääkida aga sellest, milliseid vahuveine on USA presidendid vastuvõttudel külalistele pakkuda eelistanud, siis kindlasti on esirinnas kodumaised veinid ja ka vahuveinid. Üks kindel soosik Schramsberg, mille ajalugu ulatub 19ndasse sajandisse, mil saksa emigrant Jacob Schram asutas oma veinimaja Diamond Mountain. Enam kui sada aastat hiljem, 1965. aastal, taastasid selle Jack ja Jamie Davies, asudes tootma ilmselt ameerika enim armastatud vahuveni, mis mänginud märkimisväärset ajaloolist rolli ka Valges Majas. Näiteks tähistas just nenede Blanc de Blancs aastal 1972 president Nixoni ja Hiina liidri Zhou Enlai kohtumisel rahutoosti ("Toast to Pease"). Schramsberg'i vahuveine on presidendi administratsiooni poolt serveeritud riigi ametlikel vastuvõttudel sellest ajast arvates.[xv]

Nixoniga seoses meenub aga ka üks põnev foto, mille uuesti üles otsisin, mis tehtud Nõukogude Liidu toonase liidri Leonid Brezhneviga, kes, tähistades riigipeade kohtumist, loksutas oma šampanja kaunist pokaalist maha. Seda hetke ei jätnud ei fotograafid ega ajakirjandusväljaanded kasutamata. YouTube'st on aga leitav video, kus Brezhnev võtab lonksu oma klaasist üksnes peale seda, kui Nixon on oma pokaalist sõõmu hauganud, naljatades, et soovib olla kindel, et šampanja ei ole mürgitatud. No võrreldes nõukogude inimesele tuttava Sovetskoje Šampanskojega oli iga vähegi kuivem vahuvein "nõukogude karastusega" inimese jaoks ilmselgelt pigem mahaloksutamist väärt, kui et mõnusat mekkimist. Samas, kindlasti oli nõukogude nomenklatuur juba tollal väga hästi varustatud ka väilsmaiste veinidega ning ehtsa šampanjagi maitse ei olnud kõrgetele riigitegelastele võõras. 

Brezhnev ja Nixon. Foto: Internet

Kui meenutada aga viimast ametis olnud presidenti Donald Trumpi, siis sellel mehel ei olnud ilmselt oma valikute tegemisega raske. Kuulub ju talle aastast 2011 (aastast 2012 ametliklikult tema pojale Ericule) omanimeline veinitehas Virginias - Trump Winery. Maailmakuulus veinikriitik James Suckling on selle vahuveini Blanc de Blancs 2009 hinnanud 90 punktiga ning 2010 Sparkling Reserve'i 91 punktiga. 2020. aasta San Fransisco rahvusvahelisel veinivõistlusel (San Fransisco International Wine Competition) tunnistati Trumpi 2014 Sparkling Reserve parimaks Brut kategoorias ning vein sai ülikõrged 97 punkti (mis oli kõrem saavutus, kui Napast, Sonomast, Hispaaniast, Austraaliast ja ka Champagne'st võistlustules olnud vahuveinide puhul).[xvi] Vägisi on tahtmine Trumpi vahuveinid ka ise ära proovida (jah, on veel proovimata!) ja jääb vaid loota reisimisvõimaluste normaliseerumisele.

Huvipakkuva infona veel, et eBay'st on võimalik soetada Champagne Ronald Reagan Seal Of The President, 8" Green New York Winery, hinnaga 51,95 dollarit - väike, keeratava korgiga roheline pudelike, millel ilutsemas presidendi vapp. Tõsi, seda pudelikest sellest müügikanalist Eestisse tellida ei saa, sest kuigi ameeriklased kasutavad siseturul sõna Chamapagne osade oma kohalike vahuveinide nimedes, ei ole lubatud sellise nimekuju kasutamine väljaspool riiki. Niiet siinkohal teinegi põhjus üle ookeani reis ette võtta ja oma silmaringi avardada.

Tulles aga Ameerikast kaarega šampanjade kodumaale Prantsusmaale, ei saa kindlasti peatumata jätta Prantsusmaa legendaarsel presidendil Charles de Gaulle'il. Seda enam, et samanimeline cuvée valmib täna Mulligalerii portfellis olevas Drappier šampanjamajas. Kuuekümnendatel valmistati Drappier majas üksnes de Gaulle'le eksklusiivselt šampanat vaid vähem kui hektari suuruselt alalt, täpsemalt kolmest kõrvutiseisvast veiniaiast korjatud marjadest (Les Egrilles, Le Montouillet ja la Belle Haie). Kui de Gaulle 1970 suri, lõpetas Drappier selle šampanja tootmise ning nende aedade erakordse kvaliteediga saaki hakati kasutama teistes cuvéedes. Täna valmistatakse eelnimetatud aedade korjest taas eksklusiivset, maailma kindlasti üht kallihinnalisemat šampanjat Boërl & Kroff (juhtivaks veinimeistriks Michel Drappier).[xvii] Kuulsa kindrali ja presidendi auks aga alates 1990. aastast samanimelist cuvéed Charles de Gaulle. Viimane on võitnud siiralt paljude meesterahvaste südamed ka Eestis ning on nõutud kingituseks nii jõulde ajal, aastavahetusel, sõbra- kui ka isade- ja meestepäeval.

Vast kõige enam Prantsusmaa presidentidest nende veiniarmastuse võtmes on räägitud aga Emmanuel Macronist. Eksperdid hindavad, et tal on kindlasti parem arusaamine ja ka maitse veinide alal kui tema kolmel eelkäijal. Ka on Macron ise öelnud, et vein on (tema) riigi saadik. Juba teda kasvatanud vanavanemad olevad elanud moto "punane vein on antioksüdant" vaimus.[xviii] Kui otsida infot selle kohta, milline võiks olla Macroni lemmikšampanja, on tulemus ümmargune null. Ent ilmselt on asi ka selles, et nii kõrge diplomaat ja maailma juhtiva veiniriigi esindaja ei saakski välja tuua seda ühte ja ainukest. Küllap kuuleme Macroni eelistustest siis, kui ta jälle eraisikuna sõna võtta saab. 

Väikese põikena ka šampanjat alati armastanud Venemaale kiigatses tuleb tunnistada, et praegusest, tõsi, juba mitmendat korda ametis olevast presidendist ja tema eelistustest ei ole samuti palju teada. Teda on eksponeeritud kui eriti tarmukat ja töökat riigijuhti, kes toitub tervisilikult, rassib sporti teha ning pigem teed kui kangemaid jooke joob. Ometi on temaga seotud ka üks eriti närvekõditav lugu oktoobrist aastal 2015, kui Louis Hamilton, võitnud F1 GP etapi Venemaal Sotšis ning saanud Venemaa presidendilt Vladimir Putinilt oma võidukarika, avas poodiumilt laskudes šampanjapudeli sellise hooga, et kallis vahuvein ka presidendi märjaks kastis. Tegemist oli Mummi maja šampanjaga Gordon Rouge. Hiljem olevat Hamilton olnud suures kimbatuses, et kuidas Putinilt vabandust paluda. No saada kastetud vahuveinist, mida Vene keisrid ja keisrinnadki läbi ajaloo väga armastanud, ei ole vast midagi nii väga koledat. Ometi sai sellest loost pisuke skandaal ning hetke jäädvustust on näinud ja järelvaadanud miljonid inimesed planeedil Maa. Samas, milline reklaam šampanjale?!

Ootamatu intsident oktoobris 2015. Foto: Internet

Kui uurida aga, mida on eelistanud Eesti Vabariigi presidendid, siis pikema loo meie esimesest presidendist Konstantin Pätsist ja tema veinikledrist kirjutasin aastal 2018.[xix] Selles loos tõin esile, et presidendi veinikelder sisaldas kindlasti ka šampanjat ning säilinud inventuurilehtedelt vaatavad vastu sellised nimed nagu Ayala, Charles Heidsieck, Pommery jt. Ometi ei olnud Päts väga vahuveinilembene. Tõsi, vastuvõttudel pruukinud ta siiski klaasikese nagu mäletab tema minia Helgi Alice Päts (Pätsi poeg Viktori abikaasa). 

Kui mõtelda, milline oli aeg meie riigi taasiseseisvumise ajal ning tuletades meelde president Lennart Meri poolt algatatud 24. veebruari ehk Vabariigi aastapäeva vastuvõtte, meenub ka kodumaine vahuvein Fest, Eesti esimene vahuvein, pidujook, mis valmistatud Põltsamaa veinikeldris, mille ajalugu ulatub aastasse 1920.[xx] Olles väisanud presidentide Toomas Hendrik Ilvese ja Kersti Kaljulaidi vastuvõtte, saan omast kogemusest nimetada, et ei ole neilgi ehtsat šampanjat pakutud, vahuveine siiski alati. Jääb loota, et ühel kenal päeval pakutakse nii tähtsal päeval nagu seda on meie riigi sünnipäev siiski ka maailma kõige ehedamat, traditsioonidest ja ajaloost tulvil ning vaieldamatult parimat vahuveini - šampanjat. Samas on arusaadav iga riigipea soov tõsta esile just oma riigi toitu ja jooki ning sellestki tuleb aru saada. Ent, šampanja on šampanja ning minu kindla arusaamise järgi just nimelt parimaid hetki ja emotsioone väärt! 

Selle mõtte jätkuna on jagamist väärt aastasse 2020 jäänud suurepärased hetked Mulligalerii justkui visiitkaardiks saanud Champagne Drappier cuvée Carte d'Or (tõlkes: kuldne kaart) sattumisest siiski ühe presidendi pidulauale. Ja lausa kinolinal! Nimelt eestlastele tuntud, tõsi väljamõeldud, perekond Salmonite suures filmis "Salmonid. 25 aastat hiljem", mis esilinastus 1. juulil 2020, proua president Ella Salmoni laual restoranis Gloria, kus president pidi filmi süžee kohaselt kohtuma Venemaa saadikuga. Toreda juhuse tahtel pakkus filmi meeskond Mulligaleriile võimalust kaasa lüüa ning nii saidki meie Carte d'Or'id teha kena etteaste kinolinal, aga mis tegelikult kõige toredam, nii suurepärase näitleja nagu Ita Ever pokaalis. Et sellesama laua taga istusid võttepäeval ja hiljem filmis ka Eesti Vabariigi president hr Arnold Rüütel ja pr Ingrid Rüütel, võib julgelt väita, et ka nemad on nautinud meie suurepärast visiitkaarti šampanja vormis ning armsa tagasisidena näitlejatelt ja episoodis teistelt osalenutelt oleme saanud ka toredad komplimendid. Sest tõesti, vaid parim on piisavalt hea ja nii just olema peabki!

Pr president Ella Salmon (Ita Ever) ja Drappier Carte d'Or. Jäädvustus kinolinalt 1.07.20, autori foto.

Et lugejat infoga ja vestetega mitte liigselt üle külvata ja jääda ikka sellise Easy reading ehk kerge ning mõnusa lugemise formaadi juurde, võtame muud presidendid ja vahvad seigad ette järgmistes lugudes. Kirjutajale pakkus see väike detektiivitöö ja mõnusad tagasivaated kaugemasse ja ka lähemasse ajalukku igatahes suurt lusti ja loodetavasti ka lugejatele. Jääb siis hetkel hõista vaid terviseks ja Santé!

---

[i] Vikipeedia.

[ii] Mark Will-Weber. A Complete list of  every presdent’s favorite drink. New Your Post veebiväljaanne, 18.10.2014. Arvutivõrgus: https://nypost.com/2014/10/18/what-every-president-drank/#content-wrapper (31.01.2021)

[iii] Vt viide „ii“.

[iv] Samas.

[v] Vikipeedia. Tasub teada sedagi, et 22.-24.05.1939 külastas JFK osana Euroopa ringreisist eraviisiliselt ka Eestit. Ta saabus 22. mail Poola lennufirma LOT lennukiga ja veetis siin kaks päeva. Tõenäoliselt peatus ta USA suursaadiku Eestis ja Lätis John C. Wiley residentsis, mis asus majas Vabaduse väljak 7 (praegune Tallinna linnavalitsuse hoone). Eestist lahkus Kennedy 24. mail Narva kaudu NSV Liitu. See külastus on oluline episood ka Mart Sanderi romaanitsükli "Litsid" II osas. (Ibid.)

[vi] Vt viide „ii“. 

[vii] Karin Halperin, Colleen Curry. 14 Things You Didn't Know About JFK. ABC News, 12.11.2013.  Arvutivõrgus: https://abcnews.go.com/US/14-things-jfk/story?id=20633994 (31.01.2021)

[viii] Josh Lee. 14 facts about JFK you need to know. Politics, 26.10.2017. Arvutivõrgus: https://www.gq-magazine.co.uk/article/jfk-assassination (31.01.2021);

[ix] Shawn Zylberberg. What Do You Drink When You're the President? New Wine Book Tells All. WineSpectator, 16.10.2020.  Arvutivõrgus: https://www.winespectator.com/articles/what-do-you-drink-when-you-re-president-new-wine-white-house-book-tells-all-unfiltered (31.01.2021); vt ka viide „ix“

[x] Laura Seal. White House wine - what do US Presidents drink? Decanter, 20.01.2016. Arvutivõrgus: decanter.com/wine-news/white-house-wine-what-do-us-presdents-drink-341404/

[xi] Merilyn Monroe. Fragmendid. Kirjastus Oceandi, Tln, 2012, lk 260.

[xii] Samas, lk 14.

[xiii] Michelle Obama. Minu lugu. Kirjastus Helios, 2018, lk 310.

[xiv] Lucy Shaw. Obama inauguration „Champagne“ angers French. The Drinks Business, 10.01.2013. Arvutivõrgus: www.thedrinksbusiness.com/2013/01/obama-inauguration-champagne-angers-french/(01.02.2021)

[xv] Vt lisa Schramsberg’i kodulehelt. Arvutivõrgus:  https://www.schramsberg.com/about/history/ (31.01.2021)

[xvi] Wikipedia. Arvutivõrgus: https://en.wikipedia.org/wiki/Trump_Winery (31.01.2021)

[xvii] Vt ka Fine Wine International. March, 2017. Boërl 6 Kroff. A Well-Kept Champagne Secret, p 32. Arvutivõrgus: http://www.finewine.nu/res/PDF2017/FW1-17ENG.pdf. Tasub teada, et Boërl & Kroff šampanjasid valmistatakse vaid eriti headel eestatel, seega on tegemist alati vintage’tega ning vaid magnumites (150cl). Nt 2006. aasta aastakäigu (90% PN, 7% Chardonnay, 3% Meunier) saab soetada hinnaga 3990.- eurot (müüb Eestis Balen AS).

[xviii] Laura Seal. French presidents and wine: Macron’s blind tasting skills put him ahead. Decanter, 9.05.2017. Arvutivõrgus: www.decanter.com/wine-news/french-president-macron-wine-tastint-368661 (01.02.2021)

[xix] Kristel Voltenberg. Vabariigi sünnipäeva eel. Mõtiskleme koos mei esimese presideni pojapojapoja Madis Pätsiga. Mulligaleristi blogiraamat. Aruvitvõrgus: https://mulligalerist.blogspot.com/2018/02/vabariigi-sunnipaeva-eel-motiskleme.html (31.01.2021)

[xx] Vt ka Põltsamaa, ehtnejahea.ee. Arvutivõrgus: https://ehtnejahea.ee/toode/poltsamaa-fest-classic-85-poolmagus-750ml/(31.01.2021)