Saapad jalas ma šampanjat ei joo!

Ehk etiketist ja protokollist pikaaegse protokolliülemaga

Eesti Vabariigi sünnipäev tuleb sel aastal teisiti. Riigilipu pidulikule heiskamisele Pika Hermanni torni 24. veebruari varahommikul suuri rahvamasse ei oodata. Iga-aastase kaitseväe paraadi asemel saavad televaatajad näha-kuulata kaitseväe juhataja kõnet, toimub Eesti ja liitlasvägede lennuvahendite ülelend Eestimaa linnadest. Vabariigi Presidendi vastuvõtu ja kätlemistseremoonia asemel kantakse riigipea kõne ja aastapäevakontsert üle Eestimaa südamest, Paide muusika- ja teatrimaja publikuta saalist. Viiruse vastu oleme hetkel paraku üsna jõuetud, aga sünnipäev on sellele vaatamata sünnipäev ning iga eestimaalase südames, usun, lehvib sinimustvalge sel aastal ikka sama erilise tundega. 

Eestlane teeb pidupäeva eel toad puhtaks, paneb ka sel aastal ikka pidulikud rõivad selga, mis-sest, et kodukontoris pikalt veedetud aeg on soosinud pigem mõnusaid dresse ja susse. Sünnipäeval istume, usun, ikka kaunilt sätituina hoolega kaetud laua taha. Ei puudu sealt kindlasti ei kiluleivad ega pitsike haljast. Viiruse ajal oleme küllap uuesti harjutanud ka koduste toitude tegemist ning eelaimus lubab arvata, et sotsiaalmeedia fotodelt saame just sel aastal näha erilisi hõrgutisi, mis valminud oma käte ning erilise hoole-armastusega. Kindlasti ei puudu laualt ka kihisev mullijook, milleta ei kujuta hästi ette ühtegi tähtsamat päeva, eriti mitte sünnipäeva. Olgu see vahuvein, päris ehtne šampanja või ühe enam populaarsust koguv alkoholivaba mullijook. Igale maitsele leidub kindlasti oma.

Riigi 103.-nda sünnipäeva eel oli Mulligalerii sõpradel väiksemas ringis hea meel degusteerida erinevate riigipeade poolt läbi ajaloo eelistatud šampanjasid. Et seltskonnas oli ka pikaaegne protokollitöötaja ja koolitaja Marika Põldma, jõudsime üsna kiiresti ka protokolli ja etiketi teemadeni. Osalejatele jäi küllap eriliselt meelde Marika kindlameelne seisukoht: „Saapad jalas ma šampanjat ei joo!” See lause kõlanud, vaatasid kõik kohalolnud Marika laitmatuid kõrge kontsaga kingi, panid tähele nende läbimõeldud valikut ning sobivust kleidi ja ehetega. Mis omakorda pani mõtlema etiketile laiemas võtmes. Nii sündis ka mõte sel teemal pisut pikemalt arutleda. 

Marika, oled oma karjääri vältel olnud üle kümne aasta riigikantselei protokolliülem ning vastutanud terve kümnendi meie valitsuse ja teiste kõrgemate riigiametnike ülesannete täitmise eest protokolli võtmes. Seda nii Eestis kui ka meie võimuesindajate visiitidel teistesse riikidesse. Kuidas mõtestad sina professionaalina mõisteid protokoll ja etikett?

William, Walesi printsi vanem poeg, astub tuppa, kus ma istun ja vestlen sõpradega. Kõik jäävad vait ja tõusevad koheselt püsti. Prints, kes ea poolest on minust oluliselt noorem, astub mu juurde ja ulatab käe. Ma võtan käe vastu ja kummardan. Seejärel ootan, kas ta mind ka kõnetab. Ainult siis, kui ta midagi ütleb, võin ma vastata. Kui ta ei ava oma suud, hoian ka mina enda oma kinni.

See näide illustreerib erinevust protokolli ja etiketi vahel. Sest kui William poleks Walesi printsi poeg, ei peaks me jääma sisenemisel vait ja ma ei peaks tõusma püsti. Vastupidi, ma jääksin istuma ja ootaksin, et tema tuleks minu juurde ja tervitaks. Siis oleksin mina see, kes otsutab, kas anda talle kätt. Mina alustaksin temaga juttu ja jätkaksin vestlust. Prints, rikkudes tavapärast viisakusreeglit - vanem enne nooremat ja daamid enne härrasid - lähtub aga hierarhiast ja protokollireeglistest, mis põhinevad võimul.

Etiketireeglite tundmine lihtsustab parketikõlbulikku ülesastumist ja annab meile teadmise, mis on õige, mis vale. Etikett igapäevaelus tähendab viisakat ja sõbralikku käitumist. See on justkui korrektsete sotsiaalsete käitumisreeglite kogum. 

Diplomaatiline protokoll on sajandite pikkune kogemus rahvusvahelise suhtluse alal. Selle väljakujunemine on toimunud järk-järgult, selle autor ei ole konkreetne isike ega riik. Kehtestatud reeglid tuletatakse põhimõttel "rahvusvaheline viisakus". See põhimõte nõuab lugupidamist kõige suhtes, mis tähistab või sümboliseerib riiki. Tseremooniad, protseduurid, kindlad käitumisjuhendid on omased väga erinevate kultuuridega riikidele. Vaatamata reeglite paljususele on protokoll ikkagi selleks, et riikide vahelisi suhteid vormiliselt lihtsustada.

Protokoll on diplomaatilisest protokollist üldisem ja laiem mõiste, mis dikteerib riikide ja nende austamise põhimõtteid ning moodustab raami ametlikele ja ärilistele kohtumistele. Etikett kirjeldab seltskondlikke käitumisviise hõlmates häid kombeid ja austust üksteise vastu.

Ehk lihtsamalt kokku võttes - protokoll hoolitseb ürituse raamide ja läbiviimise eest, etikett aga külaliste ja peremehe käitumisviisi ja lauakommete eest.

Tuleb kohe märkida, et tänapäeval pole paljud reeglid enam nii jäigad kui varem. Ka diplomaatilise protokolli väljakujunemne on toimunud järk-järgult ning see muutub ajas edasi. Siiski tahame me kõik - ükskõik, millisel parketil me ka ei liigu, teha ilusaid poognaid. Selleks vajame teatud raamistikku, mis hõlbustaks meil üksteisega austusväärselt suhelda.

Stiil ja etikett on justkui visiitkaart, millega me suhtluses silma paistame või läbi kukume.

Kui palju erinevad või võivad erineda nii-oelda teooria ja praktika? Ning kuidas on protokoll ja etikett ajas muutunud? 

On üsna loomulik, et see, mida planeerime, ei pruugi alati 100 protsendiliselt plaanitu kohaselt minna. Ikka võib ette tulla ootamatusi. Külaliste vastuvõtmisel oleme kõik teenindajad, oleme sõbralikud ja probleeme lahendame loominguliselt. Tähtis on see, kuidas asi välja tuleb, mis mulje jääb, mitte protseduur või kui palju vaeva me oleme näinud. Põhiline, et “traagelniite” näha poleks. Nagu eestlaste puhul ikka - kui keegi ei laida, on töö hästi tehtud (Marika muheleb). 

Näiteks veel kümmekond aastat tagasi ei peetud e-kutse saatmist hea tooniks. Praegu on see aga üsnagi levinud, ka diplomaatilises suhtluses. Mainimata ei saa jätta kõrgetasemelisi kohtumisi, mis nüüdseks olude sunnil suuresti internetti “üle kolinud” on. Mis ma tahan öelda - nii nagu protokoll seni sajandite jooksul arenenud on, areneb see ka edaspidi koos meie igapäevaeluga. Küll aga ei kao kuskile viisakus. Austus, väärikus ja tähelepanu teiste suhtes jääb. Ka austus külla minnes - paneme end kenasti riidesse; teatrit või kontserti külastades - ärme oleme saabastega ja võtame kingad kaasa! Ning isegi seda pole keegi öelnud, et tööriided peavad vanad ja koledad olema. 

Kas Eesti Vabariigi sünnipäev, mida sel aastal küll täiesti teistmoodi tähistame, on protokollitöötjatele tavapäraselt pigem pidupäev või üks pingeline päev, millele eelneb tohutu töö, teinekord ehk ka veenmine teemal miks midagi teha või mitte teha? 

Vabariigi aastapäeva ettevalmistused ja ka päev ise on korraldajatele kindlasti üks aasta raskemaid. Algab see ju varakult päikesetõusul ja lõpeb hilisõhtul pärast presidendi vastuvõttu. Kusjuures päeva jooksul on veel mitmeid teisi üritusi. 

Keeruline aeg oli EV100 tähistamise aasta, kui pea igal nädalal toimusid pidustused erinevates Eesti linnades. 24 veebruaril tuli ühe päeva jooksul olla nii Tallinnas, Paides kui Tartus. Kogu selle tempo juures oli riietevahetus ja meikimine autos üsna tavapärane. 

Selles osas on sel aastal kindlasti veidi kergem. Kuigi paljud tegevused on siiski kõrvaltvaataja jaoks nähtamatud. 

Olen ajaloolistest meenutustest lugenud kui tähtis oli esimese vabariigi ajal näiteks kutsekaardiks kasutatav paber, milline pidi olema tindi värv, seadusega reguleeritud asjust rääkimata. Mis on veel need niiöelda kohustuslikud elemendid pidulikel puhkudel?

Millisele paberile kirjutada ja kuidas vormistada kutse - seda võiks teada mitte ainult vabariigi aastapäeval, vaid ka muudel puhkudel, kui külalisi kutsume. 

Külaliste tervitamisel on protokolli tuntuim sümbol kindlasti punane vaip. Riigivisiitidel, galaüritustel, aga ka hotelli lobby'des rullitakse külalistele lahti punane vaip, et neid väärikalt ja uhkelt vastu võtta.

Muide, esimest korda mainiti punast vaipa Kreeka mütoloogias u 500 a eKr. Aishylose tragöödias laseb Klytaimnestra oma abikaasale Agamemnonile, kes Trooja sõjast tagasi tuleb, punase vaiba lahti rullida, selleks, et tema jalad ei puudutaks maapinda. Tookordse arusaama järgi oli punane vaip jumalatele mõeldud ja seega keeldus alguses Agamemnon sellel kõndimast. Kui ta abikaasa ta aga ümber veenis, võttis Agamemnon kingad jalast, et mitte jumalaid ärritada. 

Aga miks just punane vaip? Tead sa selle traditsiooni tagamaid?

Punane värv särab ja on ilus (Marika muheleb). Nii lihtne see siiski pole. Punase värvi tähendus läheb tagasi kaugesse minevikku. Punane või purpur oli juba kreeka ja rooma ajal kalleim värvaine maailmas, mis saadi purpurtigude sekreedist. See oli nii aeganõudev ja kallis, et üheainsa grammi purpuri saamiseks oli vaja tuhandeid tigusid ning selle ainsama grammikese saamine võttis aega nädalaid. Nii oli purpuri värvi kangaste kandmine ülikute privileeg ning nii esindati heaolu ja jõukust. Punane värv sai kiiresti staatuse sümboliks, oli mõeldud valitsejatele ja rikastele. Pärast antiikaega võtsid punase kandmise üle ka kirikupead. Punane on tänapäevani näiteks kardinalide ametlik värv. 

Väga põnev! Kas on veel mingi regaalia, ilma milleta üht riigi sünnipäeva või muud pidulikku sündmust ette ei kujuta?

Otse loomulikult ei saa me rääkimata jätta lippudest. Eesti lipu heiskamisega väljendame austust, rõõmu ja kurbust. Lipp märgib identiteeti ja riiklikku kuuluvust. Sinimustvalge Eesti lipu all on toimunud eestlaste rahvuslik ärkamine, omariikluse loomine ning edendamine. Igaüks võib kasutada Eesti lippu, järgides lipuseadust ning head tava. Esimene sinimustvalge lipp pühitseti ja õnnistati 4. juunil 1884. aastal Otepää kiriklas. Eesti Üliõpilaste Seltsi lipp muutus peagi rahvussümboliks ning Eesti Vabariigi sündimisel sai trikoloorist riigilipp.

Mulligalerist küsijaks, ei saa me üle ega ümber toidust-joogist riigi sünnipäevale pühendatud pidulikul vastuvõtul. Olen väisanud ühtekokku kümmet vastuvõttu ning pean kurvastuseks tõdema, et ühelgi neist ei ole pakutud jookide kuningat šampanjat. Ometi teame näiteks riigi esimese presidendi Konstantin Pätsi kohta, et tal riigipeana oli oma käsutada veinikelder, milles ka šampanjad esindatud ning mida pidulikel vastuvõttudel ka tarbiti. Miks meil enam vastuvõttudel päris ehtsat šampanjat ei pakuta? Või on see nii vaid riigi sünnipäeval ja muudel puhkudel siiski šampanjat mekitakse?

Eks ikka mekitakse (Marika muheleb taas talle omasel veidi saladuslikul moel). Üritusi on ju väga erinevaid.

Esimest Eesti Vabariigi aega mäletatakse kui väljapeetud riietuse ja tasakaalukat peent šampanja aega. Nõukogude aastad tõid meile Sovetskoje Šampanskoje, Eesti uuem aeg Põltsamaa Festi – mida on pakutud ka Vabariigi Presidendi vastuvõtul. Igal ajal oma kombed ja tavad. Siinjuures peab tõdema, et igal heal asjal on ka oma hind.

Küll aga tasuks meeles pidada ja taaselustada traditsioon, kus pärast eduka lepingu sõlmimist pakutakse klaas šampanjat. Nii nagu tehti ka näiteks Tartu Rahu sõlmimisel aastal 1920, kui pidujoogiks oli Veuve Clicquot Brut 1914.

Nõus. Mõtlen ka nii, et pokaalike šampanjat riigi sünnipäeval võib mõnelegi kutsutule olla elu esimeseks elamuseks päris šampanjast. Joogimaailma mõistes tippude tipust. Kas ehk oleks aeg taastada presidendi elegantne veinikelder pidulikeks puhkudes? Miks mitte ka ajaloolise mälu huvides, sest vaieldamatult on kõik presidendid eeskätt inimesed oma eelistustega ning nii nagu räägivad Pätsi aegsed inventuurilehed toonase riigipea veinikeldri sisust, võiksid sama huvitavat ajaloolist mälu kanda ka tänaste riigijuhtide kirjutatud ajalooread.

Absoluutselt! Jääkelder on ju Kadriorus olemas (Marika naerab mõnusal moel). Aga nali naljaks. Maailmas on hiigelsuuri veinikeldreid, kus hoitakse riigijuhtide ja muude tähtsate persoonide veinikogusid. Nendes maa-alustes sügavustes on kilomeetrite ja tuhandete pudelite kaupa aardeid. Kuna Eestis viinamarjade kasvatamine kliimatilistes oludest lähtuvalt on alles arenguteel, siis sellist kohalikku maa-alust veinimaailma meil niipea luua ei õnnestu. Küll aga on toidu- ja joogigurmaanidele huvitav teada, milliseid jooke on pakutud riigivisiitidel ja muudel tähtsatel üristustel aperitiiviks või  milliseid neist on sobitatud söökide juurde. Kindlasti on šampanja see, mis teeb iga pidusöögi veel uhkemaks.

Konstantin Pätsi veinikeldrist rääkides võib tõdeda, et ei puudunud sealt head Pommery ja Cliquot šampanjad. Samas olid ka näiteks Austriast Neusiedlersee Rusti veinikeldri valged veined need, mis pakuti siinsetel pidusöökidel.

Jääb siis üle oodata ja loota, et presidendi veinikeldri pidamine taaselustuks. Aga kes üldse vastutab ja otsustab tänasel päeval tegelikkuses, millist toitu-jooki vastuvõttudel, seejuures riigi sünnipäeva vastuvõtul, pakkuda? Kui palju valitsusjuhil või riigipeal selles asjas sõnaõigust on? 

Väga oluline on et, riigipea või valitsusjuhi ja tema ürituse korraldava meeskonna vahel on usalduslik suhe. See tähendab, et ma tean, mida president või peaminister eelistab süüa-juua. Kõik on inimesed, koos oma erisuste ja soovidega. Ei ole ju mõeldav, et ma valin lõuna- või õhtusöögi ja vastuvõtu menüüsse midagi, mida minu tööandja ei armasta. Samas on tähtis ka teada, mis on külalise eelistused, kasvõi näiteks dieet või allergiad. Tegelikult peaks selliste asjadega arvestama ka iseenda külalisi vastu võttes.

Toidu-joogi valik oleneb muidugi ka ürituse temaatikast, ka aastaajast või ürituse toimumise asukohast. Ka sellest, kes on külalised – kas lapsed või täiskasvanud, või mis rahvusest nad on.

Tegelikult on väga oluline, ja ma rõhutan VÄGA OLULINE, kuidas me oma külalisi vastu võtame – millist jooki pakume, kuidas on serveeritud toit, kuidas kaetud laud. Inimene on ju tegelikult oma loomult lihtne – mõju avaldavad elementaarsed instinktid – ilu, maitse, lõhn. Kui kõik need meeled oma olemuselt sobivad, siis jääb see külaskäik meelde, uskuge mind! Mäletan, et kord on alustanud üks Soome peaminister pressikonverentsi sõnadega: “Ma tean, et siin saab väga hästi süüa!”.

On sul endal aastatega kujunenud oma mõtteid-ettepanekuid selles osas, kuidas võiksid välja näha riigipea ja ka valitsusjuhi vastuvõtud?

On olnud väga erinevaid üritusi ja vastuvõtte, traditsioonilisemaid ja lennukamaid. Milline üks vastuvõtt välja näeb, oleneb suuresti ka riigipeast või valitsusjuhist endast - tema isiksusest, maitsest ja ka maailmavaatest. Protokollitöötaja asi on nende mõtted teoks teha. Muidugi tuleb alati kasuks ka enda loomingulisus ja korraldamisvõime. Mul teinekord ongi liiga palju mõtteid, mis ei pruugi hallidele ametnikele meeldida (ja Marika muigab kelmikalt taas).

See viimane lause meeldib mulle eriti! Lõpetuseks tahaksin veel küsida sinu soovi meie riigile ja muidugi šampanjasõpradele?

Austagem oma riiki ja üksteist, see võiks olla meie elustiil. Nii nagu ka šampanja! 

Fotol Marika Põldma suvisel aiapeol loo autori koduaias Pärnus, 2020.

***

Marika Põldma on töötanud välisministeeriumi protokolliosakonnas aastatel 2000-2006, seejärel Riigikantseleis 13 aastat protokollijuhina, olnud kolme peaministri protokolliülem. Täiendanud end ISPD (the World leading Organisation in International Protocol, Soft Diplomacy and Cross Cultural Intelligence) juures, osalenud Protocolbureau ja Europrotocoli kursustel. Protokolli- ja etiketiteemalist nõuannet ja ka koolitusi saab Marika Põldmaga kokku leppida: protokoll.mp@gmail.com, tel. 5156507