Minu lugu Champagne Drappier'ga

Minu lugu Champagne Drappieriga algas 2016. aasta varakevadel, kui tunnustatud sommeljee Kalle Müller saatis koostöös reisiettevõtte Mainor Meelisega ette valmistatud põhjaliku õppereisi kava kõigile huvilistele, kes maikuus nädalakeseks Champagnesse lustima soovisid minna. Mina soovisin väga. Kalle renomee sommeljeena, kelle eriliseks kireks šampanja, ei vajanud pikemat tutvustamist ja nii sai otsus kiiresti tehtud.

Esialgses kavas Drappieri maja külastust ette nähtud ei olnud. Küll oli viide selle kohta, et algselt väljakuulutatud seitsmele majale võib tulla lisa. Ja see tuli – kohe reisi esimesel nn ametlikul „tööpäeval“. Oma märkmetesse olen teinud järgmise sissekande:  Esmaspäev, 9. mai 2016, kl 14.00 -  Champagne Drappier, NM. ESIMENE!

Ega ma päris täpselt teadnud, mis mind ootab või mille poolest erineb üks šampanjamaja niinimetatud tavalisest veinimajast, millistes olin varasemalt käinud. Nii Lõuna-Aafrikas, Itaalias, Hispaanias või Gruusias. Kujutasin enim ette sarnasust Luksemburgis nähtud cremant’i tootjate keldritega ning teadsin, et iga majatuur lõpeb toreda degustatsiooniga. Et mind ootab minu uus lemmik ja kergekujuline armumine, ei osanud ma iial ette näha. Aga lemmikuks Drappier sai, seda esimesest hetkest, ning siin on põhjuseid rohkem kui üks. 

Drappieri maja puhul on tegemist ajaloolise pereettevõttega (erinevalt paljudest teistest, mis on kas pärijate puudumisel või muul põhjusel rännanud väljapoole suguvõsa või müüdud ärihuvidest lähtuvalt suurtele ettevõtetele). Drappieri suguvõsa ajalugu ulatub aastasse 1604, mil sündis Remy Drappier, kellest sai Reimsi piirkonnas tuntud riidekaupmees. Algselt oligi Reims tuntud just oma riidekaubanduse ja -kaupmeeste poolest, alles hiljem lisandus veinikaubandus ning Reimsist ja selle ümbrusest sai paljude šampanjamajade keskus. Remy Drappieri lapselaps Nicolas aga oli näiteks tuntud kui Louis XIV piirkonnaprokurör. 1808. aastal kolis perekond Urville'i külla Aube' piirkonnas. Samal aastal asutati seal veiniistandus ning šampanjamaja. Täna omab Drappier ligi 60 hektarit viinapuupõlde oma kodukülas Urville’s. Lisaks renditakse umbes samapalju põlde ning ostetakse viinamarju teistelt kasvatajatelt Aube’s, mis teeb neist piirkonna suurima ja tuntuima tootja.

Osa maja veinikeldritest asuvad Reimsis (etteteatamisel saab teha külaskäigu ka seal), kuid istandused paiknevad Aube’s ning lubjakivirikka pinnasega ja maalilises Urville’s. Nendel päikesele avatud vaatega nõlvadel kasvab Pinot Noir väga aromaatseks ja puuviljaseks. Lisaks Pinot Noirile , Chardonnay'le ning Meunierile kasvatatakse ka Petit Meslier’i, Blanc Vrai’d (aka Pinot Blanc), Arbane’i ja ka Fromenteau'd (aka Pinot Gris). Ehk kõiki Champagne's lubatud seitset viinamarjasorti. Just vanade viinamarjasortide kasvatamine ja ka kasutamine erinevates cuvee’des (v.a Fromenteau, mida küll kasvatatakse, kuid hetkel üheski segus ei kasutata) on üks, mis mind selle maja juures eriliselt võlub. Ajaloohõng, mida on tunda lehvimas ümber kogu majapidamise. Tasub teada sedagi, et kuni Teise Maailmasõjani kasvatati piirkonnas hoopis Gamay’d (purpurpunane mari, täna peamiselt tuntud Beajoulais’ piirkonnas) ning just tänase tegevjuhi Michel Drappier’i vanaisa Georges Collot' teeneks võib pidada Gamay asendamist Pinot Noir’ga. Ja kuigi meest peeti selles piirkonnas väga kapriisse marja kasvatamispüüete tõttu algul napakaks, pälvis ta hiljem Isa Pinot (Pére Pinot) auväärse nime.

Suure ja tõhusa töö maja edasise käekäigu edendamisel on teinud tänase tegevjuhi Michel Drappieri isa André Drappier, kes on tänase päevani vaatamata kõrgele eale äris kaasatud, muuhulgas kohtub heal meelel maja külastavate importööride ning ka muude külalistega. Just André Drappier oli see, kes lõi 1952. aastal tänaseni maja visiitkaardiks oleva cuvee Carte d'Or (kuldne kaart), mille erekollane silt on tuntud ja teatud kõigi tõeliste šampanjasõprade seas. 

Paljude grande marque snoobide arvates ei peaks Aube piirkonnana üldse šampanja apellatsiooni alla kuuluma. Kuid Drappier’i parim šampanja Grande Sendrée on mitte ainult puhas Aube cuvée, vaid ka ühe-istanduse cuvée. Ühe-istanduse šampanja valmistamise idee tuli tänaselt tegevjuhilt Michel Drappier’lt. Olles sidunud end veinivalmistamisega, lubas isa tal, kui Michel oli 15-aastane, alustada iseseisvalt just Les Sendrées aiast. Esimene katse läks kehva saagi tõttu aia taha, kuid juba 1975ndal aastal võttis asi tagasivõtmatud pöörded. Nii sai alguse cuvée Grande Sendrèe, mida on aastast 1975 peetud üheks parimaks Aube šampanjaks ning vastavalt ka pärjatud. 1990 lasti välja sama aia Rosé. 

Šampanja nimi Sendrée (pr. keeles tuhk, söestunud) tuleneb 1838. aasta metsapõlengu järgsest söestunud maast, millel nüüd asuvad suurepärased viinapuuistandused. Selliste šampanjade valmistamiseks kasutatakse üle 70-aastaseid Pinot Noir ja Chardonnay viinapuid, šampanja ise on sügav, intensiivse aroomi ning maitsega, samas on tegemist väga gastronoomilise šampanjaga. Olen "paaritanud" selle roséed lambaga (täpsemalt lamba pähklitüki ning ka ribiga) ning võin öelda: "Match made in heaven!". 

Drapper’i looduslik lähenemine viinamarjakasvatusele ja veinivalmistamisele on, võib öelda, lausa legendaarsed. Nad ise kirjeldavad oma stiili kui ülimalt loomulikku, kus kündmine käib hobustega (tänasel päeval vähemasti 3.5 hektari suurusel maalapil, mida harib üks tänaseks juba perekonna kaheksanda põlve esindajatest ehk Drappieride taas otsene järeltulija Antoine, pere noorim poeg). Viinapuuridade vahel kasvab muru (mida ma kohe, st esimese šampanjamaja külastuse puhul ei osanud kuidagi eriliseks pidada, hiljem selgus, et see seda siiski on) ning viinapuurivi otsas toretsevad roosipõõsad (roosidele meeldib üldjuhul viinapuudega sarnane pinnas, nad on väga tundlikud ning seega head märguandjad võimalikest haigustest või kahjuritest, mis viinapuid rünnata võivad, samuti lisavad nad aedadele lihtsalt ilu ning meelitavad õitega tolmeldavaid mesilasi), kasutatakse vaid orgaanilist väetist, jne. Enamik selle maja veinikeldrite elektrist tuleb päikesepaneelidest - ka see on teadlik võimalikult roheline ning jätkusuutlik lähenemine veinitootmises. Tänased maja veinimeistrid on Michel Drappier (ühtlasi tegevjuht) ning Yannick Desmarest (alates 2014).

Veinidele lisatav väävlikogus on üliväike või puudub üldse (sans soufre). Ka dosage ehk suhkru lisamine on nii vähene kui võimalik (kuni zero dosage’ni). 2008. aastal tuli Drappier välja šampanjaga - Pinot Noir Sans Soufre - kuhu polnudki väävlit lisatud. Samas muutis see kogu stiili oksüdatiivsemaks ning veini eluea ehk tarbimisakna kitsamaks. Mis ei tähenda, et majas ei valmiks veinid, mille säilivusaega võib mõõta aastakümnetes. Nende tootekaardilt (st neid saab huviline ka osta) võib tänagi leida Carte d’Or Brut'i aastakäigu numbritega  1979 ja 1976, isegi 1959. Rääkimata Grande Sendrée’dest, nii Brut’ist kui Rose’st, mis on majale toonud vast enim kuulsust (lisaks eelnimetatud Brut nature Zereo Dosage’le) ning mille 2008. ja 2010., samuti 2006. aasta šampanjad on majas kohapeal ning maja esindavate šampanjakaupmeeste portfellis soovijatele saadaval ja maitsevad imehead.

1968. aastal tuli Micheline Drappierile mõte tutvustada maailmale ka Drappieri maja rose’d ning maja asus tootma 100% Pinot Noir’st valmistatud rosé šampanjat. Villiti see esialgu läbipaistvatesse pudelitesse (mis oli üsna haruldane ning lasi roosa šampanja värvil väga hästi esile tulla; hiljem sellest loobuti ning asuti, vastupidi, tegelema uue tumeda pudeli väljatöötamisega kõigile cuveedele, et tõrjuda võimalikult tõhusalt UV-kiirgust; alates 2016 aasta lõpust - 2017. aasta algusest pudeldatakse kõik Drappieri maja šampanjad tumedatesse pudelitesse, mille kaelgi eelnenud pudelist kitsam võttes arvesse šampanjade küllalt suurt oksüdatiivsust). Drappieri maja roséede puhul on tegemist vaieldamatult eristuvate šampanjadega (100% Pinot Noir!) ning lisaks sellele, et roséede sünnilugu sai alguse aastal, mil ise sündisin, võluvad need mind oma jõulise, siiski sulni struktuuri ning ka läbivalt iseloomuliku pihlaka aroomiga (eriti tunda Rose de Saigne's), mida pean suure pihlapuu all vanaema hoovis kasvanuna ka emotsionaalselt kalliks.

Tasub märkida sedagi, et Drappier oli ka Prantsusmaa kunagise presidendi Charles de Gaulle’i lemmikšampanja. Küllap ka seetõttu, et de Gaule oli just selle piirkonna resident 1960ndatel. De Gaulle'i perekonna soovil töötas Drappieri maja välja spetsiaalse cuvée -  Cuvee Charles de Gaulle (80% Pinot Noir, 20% Chardonnay, dosaaž 7,5 g/L ehk 0,5 grammi vähem kui maja kõige kõrgema dosaažiga Blanc de Blancs'l). Taas šampanja, mis võlus mind koheselt ehk esmakohtumisel ning mitte kunagi hiljem ei ole ma pidanud selles valikus pettuma. Ka on see šampanja osutunud mu mitmete sõprade uueks lemmikuks.

Kui loo alguses nimetasin esimest sissekannet Drappier majast oma märkmikus, siis siit tuleb ka viimane, mille tol korral tegin. Ja vanaisa (André Drappier, kellega meil tõesti õnnestus degustatsiooni lõpuosas kohtuda ja ühisfoto teha) ütles, et pudel šampanjat päevas hoiab naised noorena! 

Selle aasta kevad tuli aga täiesti ootamatu teatega healt sõbralt sommeljeelt Igor Söödilt, kes andis teada, et Drappier'i maja ei ole liiga rahul nende šampanjade esindatuse ja esindamisega Eestis ning otsib põhimõtteliselt uut esindajat. Et olime rääkinud minu erilisest sümpaatiast selle mõnusa ajaloolise maja vastu ning armsatest mälestustest esimesest külaskäigust ja sellest saadud emotsioonidest, ka hilisematest kokkupuudetest just selle maja šampanjadega (sest silm otsis vinoteekides ikka meelde jäänud kollast silti ja tuttavat nime), võttis Igor ühendust ning küsis selge ja konkreetse küsimuse, millele sain vastata üksnes JAH. Sealt edasi viis tee mind kokku maja ekspordijuhi Philippe Verrier'ga, kellele esitasin oma nägemuse šampanjakultuuri võimalikust edendamisest Eestis ning mulle üllatuslikult väga kiiresti olime leidnud ühise keele. Minu küsimusele, et kas maja ikka usaldab üht juristi, kes mitte päevagi ei ole olnud veinikaupmees, restoranipidaja või sommeljee (sest mul on küll veinitundja diplom, kuid sommeljee tiitlini läheb veel 2 etappi tohutut tööd ning rakseid eksameid, kui üldse õnnestub konkursisõelast, mis kursustele saamisele eelneb, läbi tehaa), vastas ta reipalt: kui sul on selline kirg nagu sul tundub olevat ja nii hea soovitaja, siis on meie poolt suurepärased šampanjad ja täielik usaldus. 

See kõik juhtus vähem kui kahe kuuga... See aeg on läinud lennates, samas väga intensiivselt ning põhjendab ka teatavat vaiksemat aktiviteeti blogi pidamisega. Aitäh, Kalle! Aitäh, Igor! 

Täna saan lisada sellele kõigele kuupäeva 24.05.2018, mil toreda Drappieri perega nende kodus Urville's taas kohtusime, juba alustatud ühisest teest ning uutest mõtetest kõnelesime. Et sattusin majja päeval, mil pärale jõudis saadetis maja uute reklaamtrükistega, sain imeilusa prospekti esimeseks uhkeks omanikuks koos sissekirjutusega Numero 1. Külastuse kulminatsiooniks kujunes oodatult kohtumine ikka sama elurõõmsa André Drappieriga, kellega koos taas ka toreda foto tegime.  

Kui teil on nüüd tekkinud igati õigustatud sügavam huvi - väga loodan, et suutsin selle tekitada, siis igale küsimusele saab vastuse siinsamas Eestis, kus Champagne Drappier esindajana vastan neile heal meelel (mida ei tea, uurin välja!) ning pakun eelneval kokkuleppel nii degusteerimiseks kui väiksemateks ja ka suuremateks ostudeks võrratuid Drappier'i cuvee'sid. 

Lustime siis Drappier'ga, armasad sõbrad ja hoiame šampanjakultuuri ja arusaamist sellest suurest tööst ja hoolest ning imepärast alati kõrgel meie ees! Propageerimata alkoholitarbimist, vaid toidu- ja joogikultuuri ning parimat osa sellest - šampanjasid!   

Grupp šampanjaentusiaste 2016 mais Champagne Drappier'i külastamas.
Esireas vasakult teine André Drappier ning paremalt esimene Michel Drappier. Foto: erakogu.