Pudelitäis numbreid
Šampanja muudab eriliseks selles lahustunud
süsihappegaas. Igas tavamõõdus ehk 0,75-liitrises šampanjapudelis leidub enne
selle avamist gaasi keskmiselt viie liitri jagu. Seda on pudeli mõõtu, 750ml arvestades, väga palju. Vahuveinis lahustunud gaasi
hulka kirjeldab Henry seadus – gaasi lahustuvus vedelikus on jääval
temperatuuril võrdeline gaasi rõhuga. Lihtsalt öeldes tähendab see, et isegi
suhteliselt väikese lahustunud gaasi hulga korral peab rõhk vedeliku kohal olema äärmiselt suur. Ideaalsel serveerimistemperatuuril, 8–10 °C juures, on süsihappegaasi ühes pudelis keskmiselt üheksa grammi jagu. Rõhk ületab pudelis
atmosfäärirõhku umbes viis korda. See aitab selgitada ka seda, miks on vahuvein
läinud moodi alles viimasel mõnesajal aastal. Klaasi kehvem kvaliteet muutis
pudelid varem kohati lausa ohtlikuks pommiks. Harvad ei olnud veinimeistrite ja
-kaupmeeste tõsised vigastused. Vanimatesse šampanjakeldritesse suundudes
on nende seintel tänaseni vehklemismaski meenutavad nöokatted või fotod sellistest, mida keldrites
töötavad mehed ohutuse tagamiseks kandsid. Ja ei ole tänagi šampnajapudeli
avamine midagi sellist, millesse võiks kergekäeliselt suhtuda. Olen liigagi
tihti näinud restoranides, veelgi enam suvistes välikohvikutes, šampanjapudeleid avatavat üsnagi kergemeelse
hooletusega. Kui avajaks noor algaja, olen delikaatselt noormehe või neiu
kõrvale kutsunud ning õpetanud lihtsaid ohutusreegleid. Muuhulgas seda, et
šampanjapudelit ei ole tarbeks enne avamist käes loksutada ega eriti hasartselt
ja hooga tellijale tutvustada, samuti tuleb hoida sõrm, soovitavalt pöial, igas olukorras pudeli
korgil, vajadusel käsi korki tähelepanuta jättes vahetades, ning kindlasti mitte korki suvalises suunas
lendu lastes, sest rõhk šampanjapudelis on keskeltläbi kolm korda kõvem, kui
tavalises autokummis ning korgi vallandumine ei ole lihtsalt pisike sulnis
pops, mis kõrvale kena kuulata, vaid korralik plahvatus. Hea seega, kui
kontrollitud plahvatus. Selline võrdlus jääb ehk kõige paremini meelde ja
manitseb ka mõistlikule ettevaatusele. Ja ehk seegi tõik, et väidetavalt on viiendik
tõsistest silmavigastustest põhjustatud just šampanjapudeli korgist ehk pudeli avamisest hooletult. Tasub teada sedagi, et joogi
temperatuuri tõusuga kasvab ka pudelilt pealt lendava korgi kiirus. See on ka üks oluline põhjus, miks šampanjapudelid tuleb enne serveerimist kenasti alla jahutada. Korgi liikumine ise on aga nii kiire, et selle eest on raske ära hüpata, kui see on juba lendu läinud, on nentinud asjatundjad. Seega, ohutus ja veelkord ohutus ka kõige argisemas šampanjapudeli avamise olukorras, pidulikest puhkudest rääkimata.
 |
| Foto: Pexels Kindel Media vabafotod |
Katsed on näidanud
Katsed on ka näidanud, et pudelist selle avamisel väljapaiskuv gaas võib liikuda helist kiiremini. Kork lendab sarnastel lööklainetel, kui tekivad helibarjääri murdmisel hävituslennukite taha. Korgi kiirus ulatub seejuures keskmiselt 50–60 km/h-ni. Katsed on näidanud sedagi, et kui šampanja temperatuur oli neli kraadi, lendas kork ära kiirusega 40 kilomeetrit tunnis, kui aga mullidega alkohoolse joogi temperatuur oli 18 kraadi, oli korgi lendamise kiirus 54 kilomeetrit tunnis. Seega, mida soojemal temperatuuril me šampanja avame, seda kiirem on korgi lendamiskiirus ja ka sellega tuleb avajal arvestada.
Kindlasti olete näinud ka pudeli avamisel selle suult õusvat sinist suitsu. Mitte küll iga kord pudelit avades. Ülikiire paisumise tõttu ei jõua gaas atmosfääris leiduvate molekulidega soojust vahetada. Pudeli avamisel võib langeda gaasi temperatuur seeläbi 80–85°C võrra. Nii veeaur kui ka šampanjas leiduv etanool kondenseeruvad, mille tulemusel tekib pudeli kohale sinakas uduvine. Mida kõrgemal temperatuuril vahuveini serveeritakse, seda suuremad on moodustuvad kuiva jää mikrokristallid. See muudab nende hajutatava valguse lainepikkust. Kohati võib olla seega udu valge või hallikas.
Sõltuvalt nende suurusest võib vabanevate mullide arv ulatuda 100 milliliitri kohta ühe miljonini. 75 milliliitri puhul, mis on tavapäarse šampanjapudeli mõõt, siis umbes kolmandiku vähem. Üldise arvamuse kohaselt on mullide arvuks šampanjapudeli kohta pool miljardit, paljudes raamatutes ja teatmikes on nimetatud numbrit 49 miljonit. Mullide täpset arvu mõjutavad muuhulgas ka nii teisel kääritamisel lisatava suhkru hulk kui joogi temperatuur ning klaaside puhtus.
Kord vedeliku pinnale jõudes jäävad mullid sinna hõljuma nagu jäämäed. Suurem osa mullist jääb seejuures selle pinna alla. Väljaulatuva vedelikukile lagunemisele järgneb keerukas hüdrodünaamiline protsess, mis päädib mulli šampanjaaluse osa purunemisega. Selle tulemusena vallandub kiiresti liikuv väike šampanjajuga. Viimane jaguneb õige pea väikesteks piiskadeks. Protsess sarnaneb ookeanides toimuvale. Pinnale tõusvad ja seejärel purunevad mullid haaravad kaasa kümneid erinevaid pindaktiivseid ühendeid. Keemilise koostise põhjal moodustasid neist suure hulga molekulid, millest tekivad omakorda aromaatsed ühendid. Viimase tõttu on šampanja mõningate eranditega alati mitmetahulisem kui tavaline vein.[1]
Klaaside rollist
Uurijad on teinud katseid ka šampanja valamisel erinevatesse klaasidesse – kitsasse ja pikka ning madalasse ja laia. Teadlaste sõnul tulevad aroom ja maitse kõige paremini (täpsustavalt tuleb öelda, et kiiremini, autori märkus) esile kitsast, pikast, torukujulisest klaasist, ning mullide kogunemine pinnale on kiirem. Klaasidesse valatud šampanja uurimine aga näitas, et laiemas ja madalamas klaasis kadusid süsinikdioksiidi mullid kolm korda kiiremini kui pikas ja kitsas klaasis. Plastiktops omakorda muutis joogi maitset, kuna anuma seinad on vedelikku eemale tõrjuvad. Mullid kogunevad sel juhul anuma seinte juurde kobarasse ning šampanja olemus muutub. Siinkohal siiras soovitus - jäägem ikka ja alati klaaside juurde!
Sommeljeed on tänapäeval üsna ühisel arvamusel, et parim on šampanjat nautida mitte vahepeal mingiks veidraks moeks saanud valge veini klaasist (kusjuures kohalikud restoranid "hiilgasid" minu suureks meelehärmiks päris pikka aega väga rohmakate ja odavate valge veini klaasidega, mis surmasid šampanja nautimise rõõmu üsna kiiresti ja kindlasti), vaid tulbikujulisest klaasist. Muuhulgas on tulbikujulisi klaase leida erinevatelt tootjatelt ja erinevas suuruses ning reegel on, et mida vanem ja väärikam on šampanja, seda suurem olgu ka klaas. Väga vanu ja väärikaid šampanjasid võib nautida aga ka päris suurtest Chardonnay klaasidest või isegi suurtest punase veini klaasidest. Ärge siiski klaasi suurusega üle pingutage, et mitte šampanjat ja selles loo alguses nii palju tähelepanu saanud mulle klaasi "ära uputada".
Tasub teada sedagi, et jahutatud šampanjas säilib selle originaalmaitse kauem, kuna gaasimullid liiguvad aeglasemalt.[2] Samas, meile eestlastele, on kombeks jahutada oma šampanja liiga alla ehk liiga külmaks, mis lukustab joogi maitse ja aroomi ning ei lase sellel veinimeistri nähtud vaeva ja soovitud tarbimiskogemusena meie meeli paitada. Siingi kehtib reegel: mida vanem ja väärikam šampanja, seda kõrgem ehk soojem olgu selle serveerimistemperatuur. Jääkülm šampanja ei ole elamus. Ka kuumal suvepäeval mitte. Santé!
Kommentaarid
Postita kommentaar