Underwater champagnes
15. oktoobril 2019 saab Lennusadamas Tallinnas toimuma midagi täiesti erilist ja esmakordset Eestis. Lisaks väga intiimsele ja kindlasti kõige intrigeerivamale näitusele kohalikul näitustemaastikul, mis jutustab merest ja meremeestest ning nende unistustest ja kirest, pealkirjaga "Sex & the Sea", mis avatud veel tuleva aasta jaanuari keskpaigani (täpsemalt 19. jaanuarini) ning mida tasub kindlasti külastama minna, astuvad sel ühel õhtul valitud publiku ette šampanjad, mille küpsemine on toimunud sügaval merepõhjas. Underwater Champagnes on jõudnund Eestisse! Selle etteaste võiks vabalt nimetada ka etenduseks "Champagne & the Sea" ning õigemat kohta kui Lennusadam selliseks ülesastumiseks ilmselgelt leida pole võimalik. On selliseid merepõhjas küpsenud šampanjasid nimetatud ka kui Submarine Champagnes ning vaieldamatult loovad meie Lennusadama interjöör ja eksponaadid ise suurepäraselt sobiva õhustiku ja vajaliku meeleolu, et teemasse sügavamalt sisse minna. Millega täpsemalt tegu, avan sedakorda kokku kahes loos, rääkides pisut enam lahti tausta selles lugemises ning sealt edasi tuues lugejateni ka inglise keelse intervjuu Michel Drappieriga, mehega, kes teab teemast usutavasti enam kui ükski teine juhtiv veinimeister šampanjamaailmas või ka planeedil Maa. Nii et lugemist ja avastamist, loodan, saab olema igal šampanja- ja meresõbral mõnuga. Aga alustame algusest.
Šampanjade veealune arendamine ehk šampanjade tahtlik, mitte juhuslik, veealune küpseda laskmine ning aina uued katsetused sel teel aina enamatelt šampanjatootjatelt - see on trend. Nii sai teemast põgusalt räägitud juba ühes eelmises loos sel kevadel, milles tõin esile šampanjamaailma viimased moetuuled, nii nagu kevadele moevallas kohane. Lugu ennast loe: https://mulligalerist.blogspot.com/2019/05/sampanjamaailma-viimased-trendid.html. Ent sellel trendil on pikem eellugu. Põnevus, millest vast enamik viimase aja katsetusi alguse on saanud, on tänaseks põimitud teadlikkusega, luues üha uusi huvitavaid tulemusi.
Šampanjasõbrad ehk juba teavad, et aastal 2010 leidis sukelduja Christian Ekstrom Ahvenamaa lähedal Läänemeres sukeldudes merepõhjast tõelise aarde. Varandust peitnud 75 jalga pikk kahe mastiline kuunar lebas Ahvenamaa lähedal meres 53 meetri sügavusel. Vrakist leiti esmaklassilist šampanjat, kastid krimpsu tõmbunud viinamarjadega, kohviube, vürtse ja neli õllepudelit. Arvatakse, et kuunar oli teel Prantsusmaalt Peterburi tsaar Aleksander II õukonda, vähemasti ühe artikli autori väitel aga hoopis Soome, olgu sellega kuidas on, kui leidis merepõhjas oma lõpu. Leid näitas, et Läänemere põhi pakub vägagi häid tingimusi veinide säilitamiseks: piisavalt pime, jahe ja stabiilne keskkond on veinidele igati sobilik. Tänu korkidele suudeti tuvastada ka lastiks olnud šampanjade tootjad: Juglar ja Veuve Clicquot. Šampanjapudelid lahti korkinud veinieskperdid (lahti tehti leiust kokku 4 pudelit) tõdesid hämmeldusega, et šampanjadel oli säilinud tugev maitse ja aroom. Eksperdid tunnistasid Ahvenamaa leiu maailma vanimaks (seni vanim joodav Veuve Clicquot šampanja pärines aastast 1904, Alksander II, kui meelde tuletada, valitses Venemaad aastatel 1855-1881).
Peale seda leidu, aga teadaolevalt mõned tootjad juba ka varem, mh nn vaiksete veinide vallas, asusid šampanjameistrid katsetama teadlikku pudelite uputamist. Tegelikult on tegu küll väga turvatud ja hoolega ettevalmistatud pudelite laskmisega merepõhja selleks kohandatud metallpuurides (nii võiks neid metallagregaate, kuhu pudeid asetatakse, vast nimetada), et anda šampanjadele lõplikuks küpsemiseks uusi senikogematuid võimalusi. Selliseid, mis ühelt poolt üsnagi lähedased tavapärastele keldritingimustele, samas siiski erinevad, püüdes tabada vee, st eeskätt mere ja ookeani, energiat (räägime siinkohal ennekõike tõusudest ja mõõnadest) ning andes veinide arendamisele lisaks omakorda trendiks olev bioenergeetiline mõõde. Pudelite nn uputamine teatud sügavusel, kontrollitud teadaoleval temperatuuril ja rõhu all, kestab tavaliselt aastast mitme aastani ning mingeid kindlaid reegleid selles osas ei ole.
Kui eelnevalt paistsid erinevate katsetustega silma juba eelnimetatud Drappier ja Louis Roederer, siis nüüd teevad üha enamad majad omi katsetusi ning publikul avaneb uusi võimalusi sellest ilust ka osa saada. Teadaolevalt on Veuve Clicquot majal käsil pikem, lausa 50. aastane, projekt. Muus osas toimuvad pigem lühemad ja ajas käegakatsutavamad katsetused ning nende hindamine. Arvestades kõiki tavatingimustes juba teadaolevaid mõõdikuid ning võrreldes neid veealuse maailma omadega. Võtame või rõhu, mis maismaal erinevas kõrguses on erinev. Nii ka vee all. Samuti valguse ning loomulikult temperatuuri, mis mängivad olulist rolli mistahes veinide küpsemisel. Tõsi, kogu ettevõtmine on kulukas ning massilist pudelite veealust "küpsetamist" ei toimu teadaolevalt ühegi tooja poolt. Pigem on kogused vägagi tagasihoidlikud, ulatudes mõnekümnest pudelist paarisajani.
Huvipakkuvaks on kindlasti võrdlused sama aastakäigu šampanjade keldris ja vee all küpsemisel, millele on rõhu pannud Drappier' maja, pidades silmas lühemaid ajahorisonte ning andes lisaks veinimeistritele ja -ekspertidele ka laiemale publikule võimaluse tulemusi hinnata. Nii on nende Immersion ehk meres küpsenud šampanjapudelid, mis kaetud kliendini jõudmisel kaunilt kõige sellega, mis merepõhjas pudelite külge aasta-paariga jäänud, olgu need väiksed merekarbid, pudelile settinud liiv koos nimetute mikroosakestega, pakkumisel koos sama šampanja keldris küpsenud versiooniga. Just mõttega anda tõsist huvi tundjaile võimalus ise võrrelda ja hinnata. Seda ikka oma eluajal, mitte jättes avastamisrõõmu üksnes lastele või lastelastele. Nii avatakse Lennusadamaski publikule nii keldris küpsenud, aastast 1952 Drappier maja "visiitkaardiks" olev cuvée Carte d'Or (tõlkes kuldne kaart) ning selle vee all sama kaua küpsenud magnummõõdus pudelid (Carte d'Or Immersion). Ning palutakse publikul võrrelda ja anda oma hinnang. Väikesel osal publikust on võimalik soetada endale komplekt maja ülipopulaarset cuvéed Brut Nature Zero Dosage ja selle underwater versiooni. Ka Champagne "kuldaasta" 2008 aastakäigušampanjat Grande Sendree ja selle veealust varianti. Mõlemad kenasti kahekesi puidust kastis, mida kaunistamas kuldne kiri.
Kui rääkida sellest, kuhu ja millistesse tingimustesse pudelid uputatakse, siis tänapäevane nn uputamissügavus on ekspertide soovitusel umbes 30 meetrit. Katsetatakse ka madalamaid (isegi alla 20 meetri) ja sügavamaid kohti (50-60 meetrit), et saada maksimaalselt aru rõhu, temperatuuri ja valguse-pimeduse toimest šampanjale. Temperatuuridega katsetamisel on saanud selgeks, et Atlandi ookean on selleks liiga külm ning eelistatud on soojemad mered ja lahesopid. Ilmselgelt Champagne maakonnale enim lähedased Prantsuse rannikuveed, nii maa loode- kui ka lõunaosas. Loomulikult ei teavitata kohtadest, kuhu šampanjasid uputatakse, detailitäpsusega varem, kui sellised šampanjad ilmuvad tootjate käest turule. Turule tulles on sellised toredused loomulikukult ka hinnalisteks oksjoniobjektideks, mispuhul avaldatakse ka pikemad lood kogu oksjonile pandud ilu taga, sest need on vaieldamatult osa mängu ilust ja maksimaalsest emotsioonist, mida kunded otsivad ja ootavad.
Näiteks šampanjamaja M. Hostomme Abysse Blanc de Blancs Grand Cru Brut (100% Chardonnay) mis veetis aastakese uputatuna Lõuna-Prantsumaa vetesse pisut enam kui 60 meetri (200 jala) sügavusele, müüdi eelmisel aastal Ameerika Ühendriikides oksjonil hinnaga 1900 dollarit. Enne merepõhja küpsema saatmist oli seesama šampanja laagerdunud 4 aastat settel nii terasmahutis kui ka osaliselt Burgundia tammest vaadis. Ühe pudeli hind peale oksjonihaarmi selle kohal "laksatamist", oleme ausad, on ainuüksi selle näite varal märkimisväärne. Eriti, kui mõtelda korraks, milline on tavapäraselt ühe 75cl mõõdus šampanjapudeli hind. Kuid selge on ka see, et sellistel elamustel ei ole seost tavapärasega ning üha kasvav nõudlus määrab ka hinna. Teisipäeval Lennusadamas saab sarnast ilu kogeda siiski vägagi mõistliku hinnaga.
Šampanjasõbrad ehk juba teavad, et aastal 2010 leidis sukelduja Christian Ekstrom Ahvenamaa lähedal Läänemeres sukeldudes merepõhjast tõelise aarde. Varandust peitnud 75 jalga pikk kahe mastiline kuunar lebas Ahvenamaa lähedal meres 53 meetri sügavusel. Vrakist leiti esmaklassilist šampanjat, kastid krimpsu tõmbunud viinamarjadega, kohviube, vürtse ja neli õllepudelit. Arvatakse, et kuunar oli teel Prantsusmaalt Peterburi tsaar Aleksander II õukonda, vähemasti ühe artikli autori väitel aga hoopis Soome, olgu sellega kuidas on, kui leidis merepõhjas oma lõpu. Leid näitas, et Läänemere põhi pakub vägagi häid tingimusi veinide säilitamiseks: piisavalt pime, jahe ja stabiilne keskkond on veinidele igati sobilik. Tänu korkidele suudeti tuvastada ka lastiks olnud šampanjade tootjad: Juglar ja Veuve Clicquot. Šampanjapudelid lahti korkinud veinieskperdid (lahti tehti leiust kokku 4 pudelit) tõdesid hämmeldusega, et šampanjadel oli säilinud tugev maitse ja aroom. Eksperdid tunnistasid Ahvenamaa leiu maailma vanimaks (seni vanim joodav Veuve Clicquot šampanja pärines aastast 1904, Alksander II, kui meelde tuletada, valitses Venemaad aastatel 1855-1881).
Peale seda leidu, aga teadaolevalt mõned tootjad juba ka varem, mh nn vaiksete veinide vallas, asusid šampanjameistrid katsetama teadlikku pudelite uputamist. Tegelikult on tegu küll väga turvatud ja hoolega ettevalmistatud pudelite laskmisega merepõhja selleks kohandatud metallpuurides (nii võiks neid metallagregaate, kuhu pudeid asetatakse, vast nimetada), et anda šampanjadele lõplikuks küpsemiseks uusi senikogematuid võimalusi. Selliseid, mis ühelt poolt üsnagi lähedased tavapärastele keldritingimustele, samas siiski erinevad, püüdes tabada vee, st eeskätt mere ja ookeani, energiat (räägime siinkohal ennekõike tõusudest ja mõõnadest) ning andes veinide arendamisele lisaks omakorda trendiks olev bioenergeetiline mõõde. Pudelite nn uputamine teatud sügavusel, kontrollitud teadaoleval temperatuuril ja rõhu all, kestab tavaliselt aastast mitme aastani ning mingeid kindlaid reegleid selles osas ei ole.
 |
| Üks kaunis underwater pudel Drappier šampanjamajalt Mulligaleriis ootamas oma etteastet Lennusadamas. Foto: loo autor. |
Kui eelnevalt paistsid erinevate katsetustega silma juba eelnimetatud Drappier ja Louis Roederer, siis nüüd teevad üha enamad majad omi katsetusi ning publikul avaneb uusi võimalusi sellest ilust ka osa saada. Teadaolevalt on Veuve Clicquot majal käsil pikem, lausa 50. aastane, projekt. Muus osas toimuvad pigem lühemad ja ajas käegakatsutavamad katsetused ning nende hindamine. Arvestades kõiki tavatingimustes juba teadaolevaid mõõdikuid ning võrreldes neid veealuse maailma omadega. Võtame või rõhu, mis maismaal erinevas kõrguses on erinev. Nii ka vee all. Samuti valguse ning loomulikult temperatuuri, mis mängivad olulist rolli mistahes veinide küpsemisel. Tõsi, kogu ettevõtmine on kulukas ning massilist pudelite veealust "küpsetamist" ei toimu teadaolevalt ühegi tooja poolt. Pigem on kogused vägagi tagasihoidlikud, ulatudes mõnekümnest pudelist paarisajani.
Huvipakkuvaks on kindlasti võrdlused sama aastakäigu šampanjade keldris ja vee all küpsemisel, millele on rõhu pannud Drappier' maja, pidades silmas lühemaid ajahorisonte ning andes lisaks veinimeistritele ja -ekspertidele ka laiemale publikule võimaluse tulemusi hinnata. Nii on nende Immersion ehk meres küpsenud šampanjapudelid, mis kaetud kliendini jõudmisel kaunilt kõige sellega, mis merepõhjas pudelite külge aasta-paariga jäänud, olgu need väiksed merekarbid, pudelile settinud liiv koos nimetute mikroosakestega, pakkumisel koos sama šampanja keldris küpsenud versiooniga. Just mõttega anda tõsist huvi tundjaile võimalus ise võrrelda ja hinnata. Seda ikka oma eluajal, mitte jättes avastamisrõõmu üksnes lastele või lastelastele. Nii avatakse Lennusadamaski publikule nii keldris küpsenud, aastast 1952 Drappier maja "visiitkaardiks" olev cuvée Carte d'Or (tõlkes kuldne kaart) ning selle vee all sama kaua küpsenud magnummõõdus pudelid (Carte d'Or Immersion). Ning palutakse publikul võrrelda ja anda oma hinnang. Väikesel osal publikust on võimalik soetada endale komplekt maja ülipopulaarset cuvéed Brut Nature Zero Dosage ja selle underwater versiooni. Ka Champagne "kuldaasta" 2008 aastakäigušampanjat Grande Sendree ja selle veealust varianti. Mõlemad kenasti kahekesi puidust kastis, mida kaunistamas kuldne kiri.
 |
| Vaadake vaid seda ilu! Nende pudelite omanikku ootab vaieldamatult kordumatu elamus. Foto: loo autor. |
Kui rääkida sellest, kuhu ja millistesse tingimustesse pudelid uputatakse, siis tänapäevane nn uputamissügavus on ekspertide soovitusel umbes 30 meetrit. Katsetatakse ka madalamaid (isegi alla 20 meetri) ja sügavamaid kohti (50-60 meetrit), et saada maksimaalselt aru rõhu, temperatuuri ja valguse-pimeduse toimest šampanjale. Temperatuuridega katsetamisel on saanud selgeks, et Atlandi ookean on selleks liiga külm ning eelistatud on soojemad mered ja lahesopid. Ilmselgelt Champagne maakonnale enim lähedased Prantsuse rannikuveed, nii maa loode- kui ka lõunaosas. Loomulikult ei teavitata kohtadest, kuhu šampanjasid uputatakse, detailitäpsusega varem, kui sellised šampanjad ilmuvad tootjate käest turule. Turule tulles on sellised toredused loomulikukult ka hinnalisteks oksjoniobjektideks, mispuhul avaldatakse ka pikemad lood kogu oksjonile pandud ilu taga, sest need on vaieldamatult osa mängu ilust ja maksimaalsest emotsioonist, mida kunded otsivad ja ootavad.
Näiteks šampanjamaja M. Hostomme Abysse Blanc de Blancs Grand Cru Brut (100% Chardonnay) mis veetis aastakese uputatuna Lõuna-Prantsumaa vetesse pisut enam kui 60 meetri (200 jala) sügavusele, müüdi eelmisel aastal Ameerika Ühendriikides oksjonil hinnaga 1900 dollarit. Enne merepõhja küpsema saatmist oli seesama šampanja laagerdunud 4 aastat settel nii terasmahutis kui ka osaliselt Burgundia tammest vaadis. Ühe pudeli hind peale oksjonihaarmi selle kohal "laksatamist", oleme ausad, on ainuüksi selle näite varal märkimisväärne. Eriti, kui mõtelda korraks, milline on tavapäraselt ühe 75cl mõõdus šampanjapudeli hind. Kuid selge on ka see, et sellistel elamustel ei ole seost tavapärasega ning üha kasvav nõudlus määrab ka hinna. Teisipäeval Lennusadamas saab sarnast ilu kogeda siiski vägagi mõistliku hinnaga.
Suur tänu, Lennusadam ja Iris Tomson sellise võimaluse eest tutvustada maailma parimas keskkonnas maailma ägedamaid šampanjasid ja loomulikult kõige ägedamale publikule!
Kasutatud allikad: Autori isiklikud märkmed MW Essi Avellan meistriklassist 10. mail 2019 Grand Champagne Helsinki festivalilt; Sukelduja leidis Ahvenamaa lähedal merest aarde. Toimetaja Astra Kallasmaa. ERR, 18.12.2010. Arvutivõrgus: https://novaator.err.ee/250426/sukelduja-leidis-ahvenamaa-lahedal-merest-aarde (24.05.2019); Richard Carleton Hacker. M. Hostomme Abysse is a Champagne that’s matured on the ocean floor. Bubbles Below: Champagne from Beneath the Sea Sells for $1,900 a Bottle. RobbReport, 14. aprill 2018. Arvutivõrgus: https://robbreport.com/food-drink/spirits/m-hostomme-abysse-1900-champagne-matured-under-sea-eg18-2786934/amp/(12.10.2019); Champagne Aged Underwater at the World's Best Restaurant. 67 Wine & Spirits Blog. Arvutivõrgus: https://www.67wine.com/blog/Champagne-Aged-Underwater-at-the-World-s-best-Restaurant-g5787147rt (12.10.2019).
Kommentaarid
Postita kommentaar