Šampanjamaailma viimased trendid

Vahetult enne juba traditsiooniks kujunenud iga-aastast kevadreisi Champagne’sse õnnestus mul põigata põhjanaabrite suurejoonelisele šampanjafestivalile Grand Champagne Helsinki, mis sel aastal tähistas ka oma väikest juubelit – 5 aastat. Festivali üldisele melule lisaks toimuvad töötoad ehk Master Class’id täituvad, nagu ikka, kiiresti ning on hea, kui oled maikuu teise nädalalõpu tähistanud oma kalendris juba varakult ning hoiad ise hoolsalt infol silma peal, et mitte festivali ega selle ägedaid töötubasid maha magada. Erksa šampanjanärviga inimesed ei maga 😊 ning nii õnnestus mul kohe esimese töötoana väisata MW (Master of Wine) Essi Avellan'i meistriklassi šampanjatootmise viimastest trendidest.

Vahetult peale Helsingi festivali lendasin nädalaks Champagne’sse ning kui esmalt arvasin, et hea oleks festivalilt kogutud mõtted panna kirja veel enne reisi ning viia oma head lugejad ootusärevale lainele praktikaga tembitud lugudeks mullimekast naasnuna, siis pikemalt kaaludes läksin seda teed, et mõtestada ammutatud teooria esmalt läbi isikliku ja vahetult viimati kogetud praktika, suhelda erialainimestega ning arutada trendide üle ka kohapealsete veinitootjate ja -kaupmeestega ning nii pikendasin kirjutamiskirele allumist reisilt naasmiseni. Tegin, tõsi, vahepeal siiski hunniku märkmeid, et olulist mitte unustada. Kogutud mõtted teie ees ehk 10 trendi järgemööda.

Loo autor šampanjapealinnas Epernay's. Pilk suunatud trendikõverale :) Foto autor: Olga Makina.

1. Blanc de Blancs’id ehk valged valgetest jätkavad võidukäiku

Ajaloost teame, et mineraalne ja kirgas Chardonnay ehk Blanc de Blancs’ide peamine (kuid mitte ainus) mari on Champagne piirkonnas nö hilisem tulija kui algselt Burgundiast pärit Pinot Noir. Muide, maailma kuulsaim hele viinamarjasort Chardonnay on punase Pinot Noir ja valge Gouais Blanc’i ristand ning samuti pärit Burgundiast. Nime on mari saanudki Burgundia Maconi piirkonnas asuva Chardonnay küla järgi. Selle esiletõus Champagne piirkonnas algas aga alles I ja II Maailmasõja järgselt, alates millisest ajast leiab šampanjapudelite siltidelt ka sõnad Blanc de Blancs ehk valge valgetest. 

Viimased 45-50 aastat on mari teinud tublit „sõitu“, eeskätt viimasel kolmekümnel aastal, mil marja osakaal Champagne maakonna põldude lõikes on kasvanud 26lt protsendilt 30le protsendile ning nii põllud, millel seda kasvatatakse kui ka mari ise, millelt oodatakse valmivasse nestesse mineraalsust, kirkust ja ahvatlevat elegantsi, on muutunud aasta-aastalt nõutumaks, paraku ka kallimaks. Tuleb siiski märkida, et Pinot Noir säilitab Champagne piirkonnas oma liidripositsioni, mh hinna osas (vt ka trend nr 4).

Veinimeistrid ja -tundjad üle maailma teavad, et Chardonnay on valge sort, mis suudab eri kliimavööndites anda mitte lihtsalt huvitavaid, vaid ka väga erineva aroomide ja maitse ülesehitusega veine. Aga isegi nii suhteliselt väikese piirkonna nagu Champagne erinevatel põldudel kasvatatud Chardonnay’d ei ole kõik ühe vitsaga löödud. Vastupidi, kohalikud veinimeistrid teevad vägagi vahet ning seda konkreetseid põlde, eeskätt pinnast, viinapuude kasvunõlva, avatust päikesele, suhet näiteks ka jõe lähedusega ja muud seesugust arvestades.

Kui tahate teada, kuidas Chardonnay kõlab (jah, mitte maitseb, vaid kõlab), siirduge aga Maison Krug’i või ka selle kodulehele ning saate teada, kuidas veinitundjad ja muusikud koostöös eristavad erinevate aedade ja ka aastakäikude Chardonnay’sid (vt ja kuula nt: https://www.krug.com/champagne/krug-1998), aga ka kahte teist Champagne maakonna peamist viinamarja - Pinot Noir’i ning Meunier’i. See kogemus paneb mõistma Chardonnay ehk valgete viinamarjade kuninganna hingeelu ja ülimuslikkust veelgi paremini ning ennustan, et daami hiilgus Blanc de Blancs’ide ema ja valitsejannana jätkub veel pikalt.

2. Solera, Champagne’s perpetual reserve, meetodi üha laiem kasutamine 

Perpetual reserve, prantsuse keeles réserve perpetuelle. Mida see õigupoolest tähendab? Üldjuhul säilitatakse aastakäigu baasveine eraldi mahutites või vaatides. Seda nii nn vaiksete veinide kui ka vahuveinide puhul ning aastakäigu veinid ja šampanjad valmistatakse just neist. Solera meetodi puhul, mida kasutatakse vaiksete veinide valmistamisel, toimub erinevas küpsusastmes olevate veinide dünaamiline segamine tammevaadis, et saavutada soovitud maitsete ja aroomide segu. Meetod võimaldab tõsta ka veini vanust. Perpetual reserve’i puhul, mida kasutatakse šampanjatootmises, võetakse aga igal aastal teatud osa säilitamisel olevast aastakäigu veinist (olenevalt tootjast 20, 30 või isegi kuni 40%) kasutusse ning asendatakse see ehk puudujääv osa konkreetse aasta korjest saaduga, misläbi vein uueneb pidevalt. Nii võib sellisel meetodil valmistatud šampanjas, mille säilitamise ja asendamisega alustati nt 1985ndal-1986ndal aastal, sisalduda väike osa sedasama 1985nda aasta veini ka 2017nda aastal valminud cuvées.

Perpetual reserve meetodil saadud šampanjasid nimetatakse šampanjamaailmas üldise arusaamise tagamiseks multi vintage’ks, kuigi sellist nime me pudeli etiketilt ei leia. Küll võib leida viiteid sellele, kui mitmest erinevast aastakäiguveinist on selline šampanja veinimeistri käe all sündinud ning need numbrid võivad olla aukartustäratavalt suured, sh üle saja. Ametlikult on tegemist non vintage (NV) šampanjadega. Praktikas on aga tegu vaieldamatult kõrgema klassiga kui tavapärased aastakäiguta šampanjad ning sellisel meetodil valmistatud nestete tuntuimad esindajad nagu Krug (Grande Cuvée), Lanson (Extra Age), Lurent Perrier (Grand Siecle) või ka Bruno Paillard, kelle kõik non vintage cuvéed – nii Premiere Cuvée Brut, Rose Premiere Cuvée kui ka Blanc de Blancs Grand Cru, kinnitavad kõigile vähegi teadjamatele šampanjasõpradele, et tegemist on ekstra tähelepanu väärivate jookidega, samas kui mingit ajaloolist aastaarvu me üheltki eelnimetatud pudelilt ei leia, v.a šampanjamaja enese asutamise aasta. Aga eks ka non vintage,’i mille reeglitekohaseks vähimaks laagerdumisajaks Champagne’s on 15 kuud, mõiste ole praktikas pikenenud. Nii on 15st kuust saanud pigem 30-36 kuud, teatud tootajate puhul isegi 4-5 aastat. AEG on Champagne’s üks kõvemaid valuutasid, mille väärtustamise teel astutakse, vastupidiselt „kiire vurtsu pudelisse surumise meetoditele“, üha uusi ja uuenduslikke samme ning sellise lähenemise eeskõnelejad väärivad vaieldamatult ka tarbijate poolset austust. 

3. Vanade arhailiste viinamarjasortide kasutamine 

Teame, et šampanjat võib valmistada ühtekokku 7st viinamarjasordist – Pinot Noir, Chardonnay, Meunier, Arbanne, Petit Meslier, Pinot Blanc (Champagnes on kasutusel küll pigem nimekuju Blanc Vrai; just selle nimekuju leiab ka pudelite etikettidelt) ning Pinot Gris (Champagnes kasutusel ka keskajast pärit nimekuju Fromenteau). Esimesed kolm on nn traditsioonilised šampanjaviinamarjad, viimased neli, kõik muide valged, aga sordid, mis vahepeal kaotasid oma tähtsuse (eeskätt kehvema saagikuse ning haigustele vastuvõtlikkuse tõttu, sh eeskätt just Arbanne’i ja Petit Meslier’i puhul), kuid maailmas, kus kõike on küllaga, hing ihkab aga ikka midagi uut, võib ihaldusväärseks uueks osutuda ka hea vana. Nii nagu moes, kas pole? Nii on eeskätt Champagne piirkonna lõunapoolses osas – Cote des Bar’is – hakatud üha enam tegelema ka vanade sortidega (tõele au andes on just see piirkond hoidnud ainsana üleval vanade ajalooliste sortide kasvatamise traditsiooni), mh kasutama neid segudes, samas valmistades ka nt üksnes 100% Pinot Gris või 100% Pinot Blanc marjast valmistatud šampanjasid. Tõsi, selliste marjade osakaal šampanjade kogutootmises on veel väike – erinevatel andmetel 0,3-0,5% Champagne's kasvatatavate viinamarjade kogumahust, kuid trend on olemas ja näitab tõusunurka. Eeskätt väiketootjate hulgas ning neil tasub hoolega silma peal hoida, et oma maitsepaletti rikastada ning maailmapilti avardada.

Tõsistele šampanjasõpradele soovitan Champagne's ringi käies väisata väiksemaid juustu- ja gurmeepoode, samuti spetsiaalseid šampanjapoode ja vinoteeke, kus selliseid toredusi kas ise või küsimise peale leida ja kohapeal ka proovida saab. Esmakohtumisel võivad sellistest marjadest valmistatud šampanjad olla võõrapärase maitsega; nt on Pinot Blanci ehk Blanc Vrai iseloom väga teistsugune võrreldes tradistioonilise Chardonnay’ga, andes mineraalsest Chardonnayst nii erienva, rikka ja kohati isegi veidi õlise maitse, mida me tavapäraselt šampanjaga pigem ei seosta. Pimedegustatsioonidel on just see mari saanud ka kõige segadusttekitavamat tagasisidet ning arvatud on, et tegemist ei ole šampanja, vaid tavalise veiniga, küll kergelt kihisevaga. Mis aga ei tähenda, et see mari oleks sobimatu šampanja valmistamiseks. Liiatigi meeldib meile kõigile ka pisuke põnevus, kas pole.

Mulligaleriis saadolevates šampanjades on vanadest marjadest esindatud neli arhailist marja viiest. Nii näiteks leiab Champagne Drappeir Blanc de Blancs Signature segust 95% Chardonnay kõrval ka 5% Blanc Vrai’d ning eriti uhke cuvée on sama maja poolt segatud kokku 4st valgest marjast, mille nimeks „IV“ ehk Quattuor Blanc de Blancs ning milles võrdsetes osades esindatud Chardonnay, Blanc Vrai, Petit Meslier kui ka Arbane. Puudu on vaid 1 – Pinot Gris, kuid selle 100%list etteastet eraldiseisvas pudelis soovitan nõutama minna näiteks Ludovic Paste käest tema vahvas vinoteegis Le bois joli teel Reimsist Hautvilliers’i või küsida samast Mulligaleriist, mis täiendab oma huvitavate šampanjade varusid ka sellistelt väiketootajatelt pisikesi koguseid aeg-ajalt Eestisse tuues.

4. Blanc de Noirs'id ehk valged punastest

Blanc de Blancs’idest juba rääkisime, mh lausa esimesena nimetatud trendina, kuid trendinurga tõusu näitavad ka valged punastest ehk Blanc de Noirs’id, eeskätt siis Pinot Noirs’st valmistatud šampanjad. Aga et šampanja valmistamiseks on lubatud kasutada kahte punase kestaga marja, siis käib jutt ka Meunierist, mh nende kahe segust (vt ka p 7).

Šampanjatootjad ise väidavad, et lihtne (seda siiski teatava reservatsiooniga, mis puudutab šampanjatootmist üldiselt) on teha Chardonnay’st Blanc de Blancs’i, kuid et Pinot Noir on nii rikkaliku, kohati lausa küllusliku maitse- ja aroomibuketiga, on sellest kundede seniseks peamiseks eelistuseks oleva pigem delikaatse maitse- ja aroomibuketiga šampanja tegemine keeruline. Tihti on Pinot Noir’ist tehtava šampanja puhul oht kalduda liiga jõulise ja raske lõpptulemuseni, sh aroomis, mis võib mõjuda liigselt raskena, mõnikord isegi veidi animaalsena. Nii eelistab suurem osa maju lisada Pinot Noir’le pisukese osa Chardonnay’d, mh tehes sel moel ka roseesid (nagu teame on Champagne’s kasutusel peamiselt 2 roosa šampanja valmistamise meetodit: nn saignée ehk otsetõlkes veritsemise või ka nõrutamise meetod, kus punase kestaga marjadest valge veini pressimisel lastakse toimuda pikem kestakontakt, mille ajal saavutab valge vein punastest kestadest tuleneva soovitud värvi, ning segamine, kus roosa veini saamiseks segatakse valgele veinile, mis omakorda võib olla valmistatud nii valgete kui ka punaste kestadega marjadest, juurde punast veini).

Minu kui suure Pinot Noir austaja hingele teeb punaste marjade võidukäik muidugi ekstra rõõmu, kuid mitte kõik Blanc de Noirs’id ei ole, paraku, ühteviisi nauditavad ning siinkohal tuleks siiralt heade valikute puhuks küsida nõu kogenud sommeljeedelt või selliste šampanjade maaletoojatelt otse. Ja mõtiskleda pisut ka selle üle, mida pakkuda sellise šampanja juurde toiduks, et maitseelamus oleks tõesti rikastav.

5. Single-vineyard Champagnes ehk ühe aia šampanjad 

Single-vineyard šampanjad on teinud tõusukäiku juba hea mitu aastat, või lausa viimase kümnendi, kui päris aus olla. Ning kui veel umbes 10-12 aastat tagasi sai turul loetleda umbes 20-30 single-vineyard šampanjat (st kõigi tootjate peale kokku), siis tänaseks on selliseid juba umbes kümme korda enam ehk 250 (kokku 130lt tootjalt) ning iga kord Champagne’t külastades leidub taas mõni uus, mille tooteid maitsta ning avastada ja ka postiivselt üllatuda. 

See trend on saanud ka ilmselt enim kriitikat, kuivõrd šampnajat loetakse siiski eeskätt seguveiniks ning mitte niiivõrd terroir’ga seotud veiniks. Kuid just single-vineyard šampanjad tõestavad, et šampanja on samavõrd terroir’ põhine vein kui mistahes muu vein. 

Mis peidab end aga sõna terroir taga? Kõige lihtsamalt öeldes tähendab terroir (sõnast terre, prantsuse keeles "maa") veiniviljeluses, aga ka muudes põllumajandusliku taimekasvatuse valdkondades, kompleksi, mis koosneb konkreetse viinapuude kasvuala klimaatilistest tingimustest, reljeefi topograafilistest eripäradest ja muidugi pinnase ehitusest ja koostisest. Järjest enam kõneletakse terroir'i puhul aga ka inimtegevusest ehk inimkonna tegevuse mõjudest (mh kui olulisest terroir'i osast), sh ja eeksätt kliimale, pinnasele ja reljeefi ümberkujundamisele. Räägitakse aga ka linnastumisest, tööstuse arengust, keskkonna saastamisest ja selle mõjudest, samas ka teaduslikust lähenemisest viinapuude kasvatamisele ja veinide valmistamisele. Kokkuvõtvalt on teadmised terroir'st veinide valmistamise puhul see baas, mis määrab ära kasutatavad viinamarjasordid, valmivate veinide tüübid ja veinide lõpliku iseloomu. Ilma teadmisteta terroir'st pole võimalik viinapuid kasvatada ja tänapäevast kvaliteetset veini valmistada. Ning loomulikult on need teadmised ja ka teadmiste esiletõstmine olulised ka šampanjatootmises.

6. Brut Nature elik zero dosage ehk naturaalselt kuiv(ad)

Aina kuivem, aina naturaalsem - see on trend. Ehk kunded soovivad üha enam šampanjasid, millele ei ole lisatud täiendavalt suhkruid, täpsemalt küll šampanjasid, mille jääksuhkru sisaldus on null või nullilähedane. Ja kuigi müüginumbrid ei näita otseselt selliste šampanjade suuremat müügiedu võrreldes teistega, on tajutavad nihked toimunud tarbijate filosoofias ning veinimeistrid arvestavad sellega üha enam. Jah, on turud, kus nn magus šampanja on jätkuvalt populaarne. Need on eeskätt Ameerika Ühendriigid ja Venemaa, kuid ka seal on märgatud teatavat tarbijakäitumise muutust ning muutused suurtel turgudel muudavad ka üldisi trende.

Miks peaks šampanja olema ülepeakaela (jääk)suhkruvaba? On ju suhkur see, mida veiniviinamarjas soovime ning mille sobiva tasemeni jõudmist enne korjet pikisilimi ootame. Ilma suhkruta ei toimu käärimist ega alkoholi moodustusmist, ilma suhkru ja pärmi tubli koostööta ei sünni soovitud jooke ülepeakaela mitte. Ent teadmised veiniviljelusest on pidevalt arenenud, kliima soojenemine annab sellele omapoolset kammertooni ning viinamarjades juba naturaalselt leiduv suhkur suudab hea aia- ja veinimestri käe all teha nõutud töö kvaliteetse veini saamiseks. Tõsi, sellised veinid ei ole mõeldud pikalt säilitamiseks ning korraliku aastakäigušampanja tootmiseks läheb vaja suhkrut (suhkur aitab veinil läbida mh soovitud küpsemisprotsessi). Ent suvele vastu minnes ning „patuvabast“ (loe: tarbetuid kilokaloreid ja sellest johtuvaid kilosid lisavast) veinist unistades võiks piknikule või aiapeole külakostiks kaasa haarata just ühe toreda zero-dosage’i. Oma veinikülmikusse nende varumisest rääkimata!

7. Meunier

Meunier, mari, mis leidis trendina äramärkimist juba aastal 2016. Täna tundub, et trend jätkub. Ja õigusega, sest see mari on pikalt olnud justkui kohatäide Pinot Noir’i ja Chardonnay kõrval. Enam mitte, mh ei ole haruldane, et pudelist leiab 100% ehk üksnes Meunier marjast valmistatud šampanjat.

Šampanjade puhul räägime tihti nende vanusest ning aastakäigušampanjade sobilikele laagerdumis- ja oodatud vananemisprotsessidele kaasaaitavatest faktoritest. Meunier tuuakse sellistes kõnelustes pildile kui mari, mis küpseb kiiresti ning mille puhul ei ole võimalik tagada pikka soovitud vananemist-küpsemist ja seega ka korralike aastakäiguveinide tegemist. Teate ju küll seda kuulsat Dom Perignon’i segu, milles umbes pooles ulatuses Pinot Noir'i ja teises pooles Chardonnay'd ning ei piiskagi Meunier'i. Samas on umbes 1/3 šampanjaviinapuude põldudest (parimad neist jaheda Marne’i jõe orgudes) allokeeritud just Meunier’i kasvatamiseks ning tegemist on ses mõttes juba olemuslikult tähtsa viinamarjaga Champagne piirkonnas. 

Meunier on iseenesest külma suhtes vastupidav (ja teame kui heitlikud on ilmad Champagnes, kus kõige suuremaks viinamarjakasvatajate hirmuks lisaks viinapuude haigustele on ootamatud rahed ja külm). Liiatigi on tema saagikus väidetavalt u 10-15% kõrgem kui teisel tumeda kestaga marjal Pinot Noiril. Nii on viimastel aastatel sellele marjale pööratud üha rohkem tähelepanu (paljus ka selle marja nn esikasvatajate lobby-töö tulemusena), mh on single-vineyard tootjate hulgas marja austajate hulk kasvanud. Ootame seega põnevusega, millised on lähiaastate edasised arengud. 

8. Orgaaniline, biodünaamiline ja bioenergeetiline šampanjatootmine 

Kui teame täna juba üsna hästi, mida tähendab orgaaniline ja biodünaamiline veinitootmine ning orgaanilised ja biodünaamilised veinid, sest oleme neid trende jälginud eeskätt nn vaiksete veinide puhul, seejärel Champagne maakonda jõudnuna ka vahuveinides, siis tänaseks oleme mõistnud ka seda, et tegemist on trendiga, mis jätkab tänu tarbijate suuremale nõudlikkusele kasvu ning areneb muudkui edasi, sh Champagne's. Iseenesest on orgaanilise ja biodünaamilise viinamarjaviljelusega kaetud üksnes 2,1-2,5% kogu Champagne maakonna viinapuude kasvualast, ent üha rohkem maju on jätkusuutlikust veiniviljelusest (sustainable viticulture) astumas samme sertifitseeritult orgaanilise ja biodünaamilise veiniviljeluse suunas.

Bioenergeetiline suund läheb aga nii orgaanilisest kui biodünaamilisest suunast veelgi kaugemale. Kõige enam võiks sellist veiniviljelust võrrelda ehk kujutuluspildiga sellest, kui spetsiaalsete metallvarrastega maalapil ringi kõndides ja veesooni otsides leitakse kaevule sobiv koht; nii ka, põhimõtteliselt samu energeetilisi meetodid kasutades, otsustatakse, milline vein, lähtuvalt selle energeetikast, segada millisega (seda nimetatakse kohalike tootjate poolt ka speed-dating without tasting ehk otsetõlkes kiirkohting (või ka kiirsobitamine, mis oleks õigem sõna eesti keeles) ilma maitsmata), et saada parim segu ehk cuvée. Ja kuigi see teoorias tundub väikestviisi woo-doo’na, on see ometi midagi, kui hästi mõtleme, mida oleme meiegi õppinud oma esivanemate tarkusest ning külvikalendreid avaldatakse meil erienevas vormis ja väljaannetes tänagi. Ja mis muud see viinamarjade kasvatamine on, kui puhas põllumajandus ning šampanjatootmine selle üks kõrgemini väärtustatud väljundeid.

9. Šampanjade veealune arendamine 

Šampanjade veealune arendamine ehk šampanjade tahtlik, mitte juhuslik, veealune küpseda laskmine ning aina uued ja laiemad katsetused sel teel aina enamatelt tootjatelt - see on trend. Ning siingi püütakse tabada vee (eeskätt ookeani) energiat (nt tõusud ja mõõnad) ning anda seeläbi šampanja arendamisele uus, sh bioenergeetiline, mõõde. Pudelite nn uputamine teatud sügavusel, kontrollitud teadaoleva temperatuuri ja rõhu all, kestab tavaliselt aastast mitme aastani ning mingeid kindlaid reegleid selles osas ei ole. Pigem katsetused ja nende hindamine. Kuid trend on kohal ning kui eelnevalt paistsid sellega silma nt Drappier ja Louis Roederer, siis nüüd teevad üha enamad majad omi katsetusi. Viimasel ajal on selle trendi järgijate teele veeretatud aga ka kummalisi taksitusi. Näiteks ei tohi pudeleid merre tahtlikult (enam) uputada olemata registreeritud kalur/ettevõtja sel alal. Omamoodi tuleb seda mõista, sest ka mereelu peab olema kaitstud ning tegevused sellel ja selles jälgitavad. Millised on uued tuuled ja arengud, eks see selgub lähiaastatel.

Siikohal meenutuseks, et aastal 2010 leidis sukelduja Christian Ekstrom Ahvenamaa lähedal Läänemeres sukeldudes 200 aastat merepõhjas lebanud aarde. Varandust peitnud 75 jalga pikk kahe mastiline kuunar lebas Ahvenamaa lähedal meres 53 meetri sügavusel. Vrakist leiti esmaklassilist šampanjat, kastid krimpsu tõmbunud viinamarjadega, kohviube, vürtse ja neli õllepudelit. Arvatakse, et kuunar oli teel Prantsusmaalt Peterburi tsaar Aleksander II õukonda, kui leidis merephõjas oma lõpu. Leid näitas, et Läänemere põhi pakub piisavalt häid tingimusi veinide säilitamiseks: piisavalt pime, jahe ja stabiilne keskkond on veinidele üsna sobilik. Tänu korkidele suudeti tuvastada ka šampanjade tootjad: Juglar ja Veuve Clicquot. Šampanjapudelid lahti korkinud veinieskperdid (lahti tehti leiust 4 pudelit) tõdesid hämmeldusega, et šampanjadel oli säilinud tugev maitse ja aroom. Eksperdid tunnistasid Ahvenamaa leiu maailma vanimaks (seni vanim joodav Veuve Clicquot šampanja pärines aastast 1904). 

Tänapäevane nn uputamissügavus on ekspertide hinnagul või ka soovitusel umbes seesama kuni 60m. Loomulikult ei teavitata kohtadest kuhu šampanjasid uputatakse detailitäpsusega varem, kui sellised šampanjad ilmuvad tootjate käest ka turule. Ja eks see ole ilmselt ka üheks järelevalveorganitega suhtlemise komistuskiviks, mida on asutud reguleerima. Aga jätkem see siinkohal.

10. Tamme kasutamine 

Tammevaatide kasutamine ehk veinide fermenteerimine ja ka arendamine väikestes tammevaatides - trend, mis kadus 1960ndatel ja 1970ndatel uute terasmahutite tuleku ja kiire võidukäiguga. Kuid mitte täielikult ning mitte igast majast ja kindlasti mitte Champagne'st tervikuna. Läbi aegade on tammevaatidele truuks jäänud näiteks Bollinger (viimasel on siiski ka terasmahuteid). Nüüd aga on see vana komme tegemas mitte lithsalt come-back’i, vaid muutumas justkui uueks trendiks. Kasutatakse nii väikeseid, keskmisi kui ka suuremaid tammevaate. Käibel on lausa eraldi väljend: elevé en foudre ehk laagerdunud suures tammevaadis, mis kantakse uhkusega ka tooteetiketile. Näitena siinkohal Champagne Drappier Millesime Exception 2013, mida leiab Mulligaleriist aadressil Rävala pst 19 Tallinnas, ning mille etiketi tagaküljel on suure tammevaadi kasutamine tarbijale teavituseks selgesõnaliselt ka kirjas. 

Vaieldamatult on „tammega mängimine“ keeruline, sest šampanja puhul on siiski tegemist väga delikaatse joogiga ning puiduga üledoseerimine võib šampanjale mõjuda lausa hukatuslikult. Kuid on ka väga ilusaid ning delikaatseid uusi näiteid, sh 100% Chardonnay puhul, sest tegelikult sobib Chardonnay hästi ka tammevaadis arendamiseks ning lisab ju tammes ehk naturaalses keskkonnas veini arendamine eelkõige šampanjaski oodatud ja soovitud kreemisust ning brioche’ noote.

Ja olemegi saanud ringi peale tänastele peamistele trendidele, kokku kümme, ning jääme ootama ja vaatama, mida toob uus hooaeg ja uued trendid, et hinnata, kas tegemist on moega või stiiliga (sest mood muutub, aga stiil jääb!). Seniks aga kauneid trendikaid elamusi, imeilusat eesootavat suve ning prantsusepäraselt: Sante! 

Kasutatud allikad: Autori isiklikud märkmed MW Essi Avellan meistriklassist 10. mail 2019 Grand Champagne Helsinki festivalilt; MW Anna Krebeihl, Champagne soleras and perpetual reserves: the timeless essences of place and style. Arvutivõrgus: http://www.anneinvino.com/wp-content/uploads/2018/01/2017-12-Champagne-Timeless-Essences-of-Place-and-Style-Anne-Krebiehl-MW-for-WOFW.pdf; Champagne Krug ametlik koduleht. Arvutivõrgus: https://www.krug.com/champagne/krug-1998 (20.05.2019); Per and Kitt Karlson. Three New Trends In Champagne. Forbes, 8.01.2016. Arvutivõrgus: https://www.forbes.com/sites/karlsson/2016/01/08/three-new-trends-in-champagne/#2fb4062b6115 (20.05.2019); Igor Sööt. Terroir. Kõik, mida oled eales tahtnud teada terroir’st. VINE, 3.06.2017. Arvutivõrgus: https://www.vine.ee/jutud/teadus/terroir/ (24.05.2019); Sukelduja leidis Ahvenamaa lähedal merest aarde. Toimetaja Astra Kallasmaa. ERR, 18.12.2010. Arvutivõrgus: https://novaator.err.ee/250426/sukelduja-leidis-ahvenamaa-lahedal-merest-aarde (24.05.2019)