Ärme tee vigu kõneldes šampanjast!

Mõnus sügis toob toidu- ja joogisõpradele erinevat laadi põnevaid üritusi, festivale ja kokkusaamisi. Kutsed koolitustele ja elamusüritustele vallutavad postkaste kui varased jõulukaardid. Paraku olen tähele pannud juba kutsetel esinevaid vigu, kuulnud aga kahjuks ka kõrva kriipivaid eksimusi, kui juttu tuleb šampanjast. Siinkohal on nii, et ma mitte vaiki olla ei saa, sest amet kohustab. Dame Chevalier de L’Ordre des Coteaux de Champagne ei ole vaid tiitel (eesti keeles lihtsustatult šampanjarüütel, dame nimetuses osundab naissoost rüütlile), vaid ka kohustus esindada ja endendada šampanjakultuuri alati ja igal pool heal tasemel. Nii et sõbrad, andke andeks noomiv toon, aga järgmised näited on elust enesest, lausa viimasest nädalast, kui olen lugenud kutseid ja kuulutusi ning kuulnud oma kõrvaga, mida ei oleks soovinud kuulda. Nii on hea mõned asjad üle korrata, et mitte eksida.

Nägin alles ühe toreda festivali kutsel koolituse pealkirja „Šampanjakoolitus – Pinot Meunier šampanjamari, mis üllatab südamega“. Ma väga loodan, et ma ei üllata siinkohal koolitajat toolilt maha potsatama, kui ütlen, et varasemalt nimetuse Pinot Meunier all tuntud tumedakestaline viinamari kannab täna ametlikku nimetust Meunier. Selle kohta saab rohekm lugeda nii Comité Champagne kodulehelt www.champagne.fr kui ka Meunier Institut kodulehelt www.meunierinstitut.fr. Kui veel vanematel pudelietikettidel leiame sõnapaari Pinot Meunier, siis seda ainuüksi seetõttu, et tegemist on vanemate aastakäikudega, mil veel sellist nimetust kasutati. Ka nimetavad šampanjalsed, eriti vanemaealised neist, tihti seda tumedakestalist viinamarja Pinot Meunier’ks, aga see nimetus on nende soontes voolanud kauem kui mitu põlvkonda ning seega tuleb see vääratus neile andeks anda. Koolitajate ülesanne on aga kõigile huvilistele anda asjakohast informatsiooni ja nii oluliste mõistete ja nimetustega mitte eksida.

Järgmine teema. Ühe nädala kohta kahel korral kuulda siinsete veinikaupmeeste ja nende esindajate kindlasõnalist väidet, et šampanjat valmistatatakse üksnes kolmest viinamarjast, paneb judinad üle selja jooksma. Jah, suur enamus šampanjadest valmivad tõesti Champagne’ piirkonnas enim kasvatatavatest viinamarjadest ja neid on kolm – Pinot Noir, Chardonnay ja Meunier, kuid tegelikult on viinamarju, millest täna šampanjat võib valmistada, kokku enam. Lisaks eelnimetatud kolmele veel Arbane, Petit Meslier, Pinot Blanc ja Pinot Gris. Kõik viimati nimetatud on heledakestalised. Lubatud on täiendavalt kaheksas sort Voltis, taas heledakestaline viinamari, mille puhul hetkel kehtiva regulatsiooni kohaselt võib viinamarjakasvataja istutada seda marja kuni 5% tema kasutuses olevale maale ning šampanjavalmistaja kasutada seda segudes kuni 10%. Tasub teada sedagi, et lisaks kolmele põhiviinamarjale kasvatatatakse teisi nimetatud sorte igal aastal pisut enam ja entusiaste lisandub ka nendest valmistatud šampanjade sõprade rivvi. Nii et jutud üksnes kolmest viianmarjast ei päde ja vaid kitsendavad šampanjast enam teada soovivate inimeste silmaringi, mis pole kohe mitte millegagi õigustatud. 

Siit edasi tuleb taas meelde tuletada, et termin Blanc de Blancs šampanjapudeli etiketil ei tähenda alati ja absoluutselt vaid 100% Chardonnay viinamarjast valmistatud šampanjat. Blanc de Blancs tähendab tõlkes valget valgetest ehk šampanjade kontekstis heledat šampanjat, mis on valmistatud üksnes heledakestalistest viinamarjadest. Aga neid, nagu just juttu oli, on lisaks Chardonnay’le veel 6. Nii on Blanc de Blancs šampanja ka näiteks Chardonnay ja Pinot Blanc segu (nt Drappier Blanc de Blancs Signature, mille koostises 95% Chardonnay ja 5% Pinot Blans aka Blanc Vrai, millist nimekuju samuti etikettidelt leida võib, viinamarju). Samuti näiteks üksnes Pinot Gris viinamarjadest valmistatud šampanja (nt Drappier Trop M´en Faut, valmistatud 100% Pinot Gris viinamarjadest). Ja kuigi enamus Blanc de Blancs šampanjadest on valmistatud Chardonnay viinamarjast, ei ole see absoluutne tõde ja seda ei peaks ükski koolitaja selliselt ka kuulutama.

Ükski suurema või ka väiksema seltskonna ette šampanjadest kõnelema tulev hea inimene, olgu asjaarmastaja või väga soliidse maaletooja esindaja, ei peaks, eriti kui juttu tuleb suurtest uhketest šampanjapudelitest, mis selgelt kõigi kuulajate tähelepanu köidavad ja meeled ärevaks teevad, kuulutama, et suuri pudeleid toodavad vaid loetud suurtootjad. Alustame sellest, et šampanjapudelite mõõte on ametlikult kokku 15 ning kõige suuremaks mõõduks 30 liitrit. Tinglikult võiks suureks pudeliks nimetada juba 3-liitrist šampanjapudelit ja seda kohtab enamiku tootjate puhul. Tõsi, üldtuntud mõõtudeks on tavapudel (75cl) ja magnum (150cl ehk kahte tavamõõdus pudeli suurust sisaldav pudelimõõt). Sellest järgmine mõõt – 3-liitrine Jeroboam on siiski üsna tavaline ka väiksemate tootjate puhul (no ehk vast mitte nö ühe küla tootja puhul, kes varustab kohalikku külarestorani ja vinoteeki, paari head sõpra ja tuttavat ning elatab oma pere ära ka puhtalt sellise tegevusega). Sellest omakorda järgmine lubatud suurus 4,5-liitrine Rehoboam on üldse väga vähe tänapäeval kasutatav formaaat, küll aga on tuntud 6-liitrine Methuselah, mida toodavad nii suurtootjad, aga päris kindlasti ka väiksemad tootjad. Sellest edasi veel 9, 12, 15, 18, 21, 27 ja 30 liitrit. Ülivähe on leida Sovereign nimelisi pudeleid, mille mõõduks 26,25 liitrit. Ei pea paika ka väide, et kõik pudelid peale 6-liitrisied pudeleid valatakse kokku teistest mõõtudest. Kui ma midagi sellist kuulen, olen kõnelejas kohe eriti pettunud. Jah, nii võib keegi teha, ja tehakse ka, sest regulatsioonid seda ei keela, aga lausuda seda kategooriliselt ja otsekui suure ukusega omandatud teadmist, mida kuulajategagi jagada, ei ole lihtsalt korrektne. Toon taas näite hästi lähedalt. Champagne Drappier (no googeldage seda nime ja näete, mille poolest see maja eriti kuulus on 😊) kasutab šampanjatootmises kõik peamisi pudelite suurusi ning kõik šampanjad läibivad teise fermentatsiooni täpselt sellistes pudelites, millistes nad kundedeni jõuavad elik mingit ümbervalamist ei toimu. Välja arvatud nn lennuki mõõt, täna keeratava korgiga 20cl elik 200ml pudelid. See maja on olnud aastaid eeskujuks ja innustuseks teistele tootjatele ning suurte pudelite tootjaid ja ka entusiaste maitsjate poolel lisandub iga hooajaga. Jutud sellest, et suuri pudeleid toodavad vaid nimekad suured brändid ja mitte üle 6, heal juhul 9 liitri ei valmista neid keegi ümbervalamiseta, ei vasta seega tõele. Seda tasub eriti tähele panna aastavahetuse pidude eel ning teada, et korralikku šampanjat suurtes formaatides on ka Eestis täiesti saada (paraku ei tähenda ka kõlav nimi alati kvaliteedigarantiid) ning neid jõuab veel ka kenasti tellida. Heal meelel aitan ise alati ning nõu ja abi võib küsida nii Mulligaleriist kui ka otse minult endalt.

Kes Champagne’st kui piirkonnast, viinamarjadest, pudelitest ja muust enam teada soovivad, saavad lisa lugeda ka esimesest eestikeelsest šampanjadest kõnelevast raamatust „Šampanjaga olen ma rõõmus“, mis leitav nii Mulligaleriist, Mulligalerii e-poest kui ka Rahva Raamatu, Apollo ja muude raamatutega kauplevate poodide riiuleilt. Tuleb ühel kenal hetkel aeg teha korrektuuure ka sellesse raamatusse, sest elu ei seisa paigal ja juba õige varsti võime rääkida ka üheksandast viinamarjasordist, kuid hetkel on see raamat, ilmumisaastaga 2023, täiesti päevakohane lugemisvara ja asjalik emakeelne teadmiste allikas.