Kuuekümnendate restoranikultuurist mitme huvitava naise pilgu läbi

 

12. aprilli, päeva, mil see lugu kirja sai, tuntakse Venemaal kui kosmonautikapäeva. Just sel päeval aastal 1961 tegi Juri Gagarin esimese inimesena maailmas kosmoselennu, tehes Vostok 1 pardal tiiru Maa-lähedasel orbiidil. Valentina Tereškova (sündinud 6. märtsil 1937, praegune Venemaa Riigiduuma saadik, auastmelt lennuväe kindralmajor) oli aga maailma esimene naiskosmonaut, kes käis kosmoses Vostok 6 pardal 16.-19. juunil 1963. Samal aastal sai ta Nõukogude Liidu kangelase aunimetuse.[i] Esimene inimene puudutas Kuu pinda 21. juulil aastal 1969. See mees oli Neil Alden Armstrong. Umbes 15 minutit hiljem astus Kuu pinnale ka tema meeskonnakaaslane Buzz Aldrin ja kokku veedeti Kuu pinnal 2 tundi ja 31 minutit.[ii]

Kuuekümnendad olid kõikjal maailmas imeliste muutuste ajaks, kui ajalukku kirjutati nii mõnigi uus muster või suund ka inimeste sotsiaalses käitumises. Neid aegu on nimetatud ka kui „kuldsed kuuekümnendad“. Televisioon ja raadio paiskasid eetrisse showsid ja seebioopereid ning üha uusi filme. Philips tutvustas esimest kassettmagnetofoni. USA-s loodi esimene muusikariistana kõlblik süntesaator. Sündisid unustamatud moevoolud – mood oli vabameelneja ulatus aastakümne jooksul miniseelikust maksipikkuseni. Moes andsid tooni Biitlid ja hipiliikumine.[iii]

Nõukogude Eestis oli suursündmuseks Soome presidendi Urho Kaleva Kekkonieni visiit Eestisse märtsis 1964. Eestist lahkudes käis Kekkonend välja Eesti-Soome laevaliini idee, mis juba järgmise aasta suvel teostuski. Nii sai Kekkonenist ka sümboolselt hõimusilla taastaja.[iv]

1960. aastad olid ka Soomes suurte struktuursete muudatuste aeg. Majandus kasvas mühinal koos toodangu ja elatustasemega. Soomest sai tasahilju linnastuv teenuste ühiskond, kirjutab Ulla-Maija Paavilainen raamatus „Suurim neist on armastus“ ehk Kirsti Paakkaneni, naise Marimekko edu taga, loos, mida hiljuti lugesin. Kirjutab aga sellestki, et kuigi popkultuuri tarbimine oli hoogustunud juba 1950. aastatest, kui Soome jõudis rock’n’roll, hakati alles 60.-date lõpus arutama naise rolli üle restoranides. Sellest sai lausa ühiskondlik debatt. „Rangetest alkoholipiirangutest loobutakse samuti. Restoranid muutuvad meelelahutuskohtadeks. Riigimonopoli Alko poodides kasvab veinide läbimüük. [..] 1967. aastal võtab Alko ametliku seisukoha, mille järgi naiskliendid ei langeta restoranide taset. Peagi lubatakse naisi restoranidesse ilma varem kohustuslike meeskaaslasteta.“[v] See on julgete muutuste kümnend, kirjutab Paavilainen. Neid ridu lugedes mu mõte jõnksatas ning pani loetut uuesti üle lugema ja vaagima. Kas tõesti oli ajal, mil mitte üksnes esimene mees, vaid ka naine oli käinud juba kosmoses, võimalik, et naiste restoranis käimine sai olla teema, mida pidi lahkama ühiskondliku debatina ja kuidas olid asjalood Eestis?

Ajaloost teame ja oleme ka Mulligaleristi lugedes rääkinud, et Stalin käivitas töölisklassi šampanja – Sovetskoje šampanskoje - tootmise juba 1930.-ndatel. 1936. aastal toodeti esimesed pudelid töölisklassi vahuveini, et näidata tervele maailmale, kuidas nõukogude töörahvas elas uue riigikorra tingimustes nagu vana maailma aristokraat. Ka šokolaad ja kalamari ning kaaviar olid üsna odava hinnaga kättesaadavad. Mitte et elu ise oleks siinmail kuidagi vaba või üdini õnnelik olnud. Aga las see siinkohal jääb, sest see ei ole mitte selle loo teema. Et kuuekümnendate isiklik taju mul puudub, samas olen näinud fotosid oma vanemate elust-olust enne mind, sättisin sammud kõigi oma küsimustega oma 1939. aastal sündinud ema juurde ja uurisin temalt nende aegade ja asjade kohta kohe põhjalikumalt.

„Kuuekümnendad, küsid. Tulin kuuekümnendatel Pärnusse tööle. Ja ei, sellist asja küll ei olnud, et restorani minna ei saanud,“ naerab ema, kui küsin, et kuidas siis meil asjad olid. „Ilusad ajad olid“, ütleb ta hoopis ja jätkab: „Ainult pikad järjekorrad restoranide ukse ees, et sisse saada. Aga kuna mul tekkisid kohe sellised soodsad tutvused, just ettekandjate näol, siis käisime tagaukse ja ka köögi kaudu sisse. Põhiline koht oli Rannakohvik. Ja me käisime igal õhtul seal, välja arvatud esmaspäeva õhtul, kui see oli suletud.“ Rääkides Rannakohvikust, siis ilmselt teab igaüks kena suurt kohvikuhoonet suure seenrõduga Pärnus Ranna puiesteel, mille 1938. aastal projekteeris Olev Siinmaa, arhitekt, kes kinkinud suvepealinnale märkimisväärse koguse imeilusat arhitektuuri. Hoone ehitati 1939, mil tähistati Pärnu kuurordi 100. sünnipäeva. Toonane leht kirjutas nii: „Meie kuurort, olgu ta nii ilus ja hästikorraldatud kui tahes, ei saa oma arnegut, mis suures osas kaheldamatult seisab alles ees, normaalselt jätkata ... nohisedes. Pärnu kuurort, olgugi juba 100aastane, wajab weel palju lärmi enese ümber. Wajab tänapäeval nii wõimsat tegurit kui seda on porpaganda“[vi] Jah, Pärnus on harjutud olema esimene – esimene moodne mudaravila, esimene rannahoone, esimene Rannahotell. Rannakohvikut on hiljem, juba peale sõda, tugevasti ümber ehitatud ja ka rekonstrueeritud. Hoone on tunnistatud ka riiklikuks kultuurimälestiseks.

Pärnu rannahoone, milles asus ka rannakohvik. Foto: Internet.

Kui küsin, et kellega või kuidas toona naised restoranis käisid, kinnitab ema, et sellist asja, et naised üksi restorani ei saanud või lausa minna ei tohtinud, ei ole meil, see tähendab Eestis, küll iialgi olnud. „Me käisime ikka üksi. Meil polnud ju kavalere siis. Kavalerid tekkisid ikka seal, restoranis,“ muigab ema. „Me käisime tüdrukutega, peamiselt viiekesi. Ja nii iga päev.“ Ja kui küsin edasi, et läksite, noored naised, restorani, mis te seal tegite, pajatas ema edasi: “Võtsime kohvi ja ühe koogikese või midagi. Raha meil tüdrukutel ju palju ei olnud. Kõige olulisem oli sisse saada. Kasvõi köögi kaudu. Ja siis istusime lauda ja jäime ootama, et keegi kutsuks tantsule. Igal õhtul mängis orkester. Rannakohvikus oli ju oma orkester – see oli super. Heidy Tamme laulis. Mehed, kes orkestris mängisid, olid meile juba hästi tuttavad. Minu lemmiklugu oli „Tišina“, see oli vene lugu, insturmentaallugu. Kui muusikud nägid, et ma tulin, siis nad mängisid seda lugu“, ütleb ema ja ma näen, kuidas kohe 82’e aastaseks saava daami silmad lausa sädelevad neid meenutusi heietades. „Seda ma enam ei mäleta, mis kell orkester lõpetas, aga kui ametlik osa oli läbi, sai lugusid lisaks tellida. No ja neid ikka telliti, nii viis, kuus või seitse ja pidu siis kestis niikaua edasi, kui tellijaid jagus. Iga lugu maksis 3 rubla. Oi, see oli ilus aeg! Me siiamaani tuletame seda aega meelde,“ õhkab ema. Ja muidugi, kui sa oled eas, kus oled lõpetanud koolid ja saanud linna töökoha, oled valmis oma nooruses ja ilus vallutama maailma, on iga aeg vaatamata mistahes riigikorrale ilus. Ja ei mingit sellist asja, et naised viletsamad kuidagi kui mehed.

Heidy Tamme, toona Laanemäe, on seda aega, mil ta veel dirigendiametit õppis ja Pirita restoranis laulmas käis ning seal niiöelda avastati ja Pärnu rannahoonesse laulma kutsuti ning temast suvepäranakas sai, ise kirjeldanud nii: „Suvine Pärnu! Pigem paradiis! Päeval võtsin naisteparadiisis päikest, õieti päike võttis mind, ja õhtul laulsin rannahoones. Pärnus on kõik ilmas ilusad, ka vihmased ilmad.[..] see linn on hubane ja pärnakad oskavad sellest hetkes olla, kus nad on. [..] Need olid tõepoolest minu parimad aastad, me kurameerisime ja laulude pausi ajal istusin nurgas ja lugesin raamatuid ning unistasin, millal Avo siia tuleb.[..] Noored tüdrukud, keda sel ajal rannakohvikusse veel sisse ei lastud, käisid kohviku akna taga hiilimas ja lauasõnu pähe õppimas“.[vii] Kui noor Heidy oli armunud ja unistas oma Avost (helilooja Avo Tamme, kellega laulja ka abiellus), siis minu ema oli kohanud oma Avot.  

See võib tunduda liigagi isiklik, aga kui juba, siis pidin siiski uurima, et kus siis minu ema ja isa kohtusid, ja sain vastuseks, et ikka sealsamas Rannakohvikus. Muidugi! Kui minu ema ei oleks sel eelnevalt esile toodud 1967ndal aastal saatjata restorani lubatud, ei oleks olnud seda armumist ja ei oleks ka mind, muhelen endamisi. Nii et olen väga tänulik nõukogude korrale, kes usinasti naiste ja meeste võrduse eest seisis ning töölisklassi olenemata soost lahkesti kohvikutesse ja restoranidesse lubas. Ma ei hakka siin rääkima esimeset tantsust minu ema ja isa Avo vahel, millest lõpuks ometi lähemalt kuulsin, aga tänu Kirsti Paakkaneni elust rääkivale raamatule ja minu jaoks nii kummalisele avastusele ja lausa intriigile aastast 1967, rullus mu ees lahti hoopis iselaadi lugu, hoopis teistsugune aja lugu. Just kaks sõna mu meeltes, aja lugu. „Kui mina seda raamatut lugesin, siis mina aru ei saa, mis elu seal Soomes elati. Ei olnud süüa, ei olnud eluaset. Aga see oli ju Soome. Alles oli uudis, et Soomes elavad maailma kõige õnnelikumad inimesed,“ imestas ema. „Ma ei mäleta, et meil oleks kunagi sel ajal olnud söögipuudust. Iga lõuna käisime restoranis söömas. Kas Baltikas või Pärnu restoranis. Iga lõuna. Kodus oli meil süüa teha, millest tahtsime. Kõik oli olemas. Must kalamari oli suurtes vaagnates kaaluga poes müügil. Söögipuudus tuli meil alles talongide ajal. Jah, meil ei olnud apelsine ja Coca-Colat, Pepsi vist tuli esimesena. Aga me ei osanud siis sellest unistada lihtsalt. Muidugi, elasime ju ka küllalt kasinates tingimustes, üürikorterites. Nii nagu Paakkanengi, et 8 ruutmeetrit ühiskorterist. Meie võtsime ja kirjutasime Brežnevile kirja, et oleme kooli lõpetanud ja asunud tööle ja vajame nüüd korterit. Et me ei saanud ise seda kirja siit postitada, siis mu toakaaslase sõber, kes õppis Moskvas, postitas selle seal. Vastus tuli ka. Seal oli, et meil ei ole õigust niimoodi korterit saada. Mul on see kiri maal alles.“ Selle peale, tunnistan, kukkus minu suu küll korralikult lahti ja naeran neid ridu kirjutades omaette kohe pikalt, et no kuraasi olen pärinud ilmselgelt emalt ja sellest meil suguvõsas puudust ei tule.

Kokkuvõtvalt, olen tänulik natuke rahulikumale tempole, mida see kevad (taas) on pakkunud. Ei mäletagi, millal viimati nii palju ilukirjandust lapata-lugeda saanud oleksin. Kirsti Paakkaneni elust pajatav raamat tekitas aga selgelt ühe toreda intriigi, otsingud ajaloos ja sellest johtuva veelgi toredama jutuajamise emaga. Ja soovi saada sest ajast veelgi enam teada ja juba tean sedagi, kellega järgmisena neil teemadel räägin. Soome ajaloost ja taustast saan ka aru ning ei tõmba maha ühtegi joont või jutti, et neil nii ja meil naa ja mis hea või vastupidi. Igaühel oma saatus lugu. Aga uutele lugudele ainest sain kuhjaga ja see on hindamatu.

Kuniks uute lugudeni kõigile toredat kosmonautikapäeva ja elagu ka kõik maailma naised! Olgu nad sündinud ja elanud millal ja kus tahes ja vallutanud kas maailmaruumi või teinud midagi pisut tagasihoidlikumat. Parimat šampanjat, seda päris ehtsat-ehedat, ei ole kunagi liiga palju, et tähistada elu! Tehkem siis seda ja rõõmustagem just tänases kaunis päevas!

---

[i] Valentina Tereškova. Vikipeedia. Arvutivõrgus: https://et.wikipedia.org/wiki/Valentina_Tere%C5%A1kova (8.04.2021)
[ii] Neil Armstrong. Vikipeedia. Arvutivõrgus: https://et.wikipedia.org/wiki/Neil_Armstrong (12.04.2021)
[iii] 60-nendad. Arvutivõrgus: https://www.miksike.ee/docs/elehed/4klass/2olid/elutuba/60.htm (11.04.2021).
[iv] Pekka Erelt. Kassikuldsed kuuekümnendad. Eesti Ekspress, 20.06.2008. Arvutivõrgus: https://ekspress.delfi.ee/artikkel/69185767/kassikuldsed-kuuekumnendad (11.04.2021)
[v] Ulla-M. Paavilainen. Suurim neist on armastus. Kirsti Paakkaneni lugu. Naine Marimekko edu taga. Helios Kirjastus OÜ, 2021, lk 57.
[vi] Olaf Esna. Suvi 1939: Pärnu tipphooaeg enne Teist maailmasõda. Pärnu Postimees, 3.07.2009. Arvutivõrgus: https://parnu.postimees.ee/138076/suvi-1939-parnu-tipphooaeg-enne-teist-maailmasoda (12.04.2021)
[vii] Marvi taggo. Heli Läätes, Hiey Tamme, Ülle Ulla ja Arvo Haugi suvi. Eesti Naine, Delfi, 12.08.2015. Arvutivõrgus: https://eestinaine.delfi.ee/artikkel/72192915/heli-laatse-heidy-tamme-ulle-ulla-ja-arvo-haugi-suvi (12.04.2021)