Ühes rahutus hinges sündinud ideest ehk Mullfestist kaks nädalat hiljem

Ma ei oleks hakanud panema kirja lugu Mullfesti sünnist ega sellestki, mis tunne on olla ühe väikestviisi kultuuriürituse idee autoriks armastatud sünnilinnas, kui vana hea sõber festivali viimasel päeval poleks ligi astunud ja otse küsinud: “Kuule, miks sa seda teed? See ei ole ju ärilises mõttes mingi tuluüritus. Pärnu pärast või?“ Ja minu vastus oli lihtne ja aus „Jah, Pärnu pärast.“ Nii nagu sündis veiniklubi uus tulemine Pärnus 2018. aasta sügisel või aastapäevad varem tehtud esimene kultuurikatsetus alapealkirja "Mood ja Mullid" all, pidades ürituse korraldamisel silmas just suvepealinna rütmi ja melu, sündis sellest kõigest tegelikult veelgi varem mõte Pärnu hea joogi festivalist, mis sai lihtsa ja mõnusasti kõlava nime MULLFEST. Laagerdus see mõte aga kõigist teistest kauem, sest plaan peas oli suurem kui vaid üks imeline õhtu või kaunis päevake ning nõudis mõjusamat mõtestamist. Mis tunded ja mõtted, lisaks suurele tänutundele, valdavad mind täna, kaks nädalat peale festivali, jagan enne, kui esmased emotsioonid kustuvad, on need ju kõige magusamad.

Mullfesti logo, mis sündis blogi autori väikese näpuharjutuse tulemusena.

Õigupoolest on Mullfesti sünnist juba vähekese kirjutatud ka - nii 4. juuni Pärnu Postimehes vahetult enne festivali kui ka suure Postimehe suvelisas, kus peateemaks mullidega sobilikud klaasid ja mu pisikesed nõuanded sellega seoses. Päris oma lugu kirjutama kannustas aga lisaks juba öeldule see, et kui sa ikka oled sündinud mingi veidra tähtede seisu ajal, mille alapealkirjaks ilmselt „vedurijuht“ ja alates lasteaiast tahad olla päike (no teate küll neid armsaid lasteetendusi, kus igaühele leitakse väike rollike, aga sina, kogu oma lapsemeelsuses, samas innukuses, tahad kindlasti päikesena, mitte vihmapilvekese või lepatriinuna, üles astuda), siis ega see põhimõtteliselt ka vanemaks saades muutu. Elukogemust tuleb juurde, peaksid justkui rahunema, aga su sees on ikka mingi vedru, mis lihtsalt sunnib uusi väljakutseid vastu võtma, mõnikord neid ka ise leiutama. Ehk on see lugu ses mõttes julgustuseks neile, kel sama ärevus hinges ning tahaks midagi teha, aga mingi sisemine tõrge või alahoidlikkus hoia(ta)b mistahes põhjusel tagasi. Tegelikult ei ole vaja karta, usun mina täna, üks festival targemana, veendunult. Muidugi peab olema ka õnne, häid toetajaid ja üldse heade olude kokkusattumist, aga ennekõike paigalolekut mittetaluvat rahutust ja kirge iseeneses. 

Väisanud mitmel aastal Hea toidu festivali ehk rahvasuus Grillfesti, mis Pärnus mõnusasti kanda kinnitanud, ning tassinud oma headele sõpradele veinikaupmeestele, kes suhteliselt siiski lageda taeva all, festivali kimbutanud külma ja vihma trotsimiseks kodust villaseid sokke, jopesid ja isegi tutimütse, hakkas peas pesa tegema mõte hea joogi festivalist, mis oleks natukese rohkem, kui lihtsalt õllekese-veinikese libistamine kahel päeval ning pakuks ka esteetilises mõttes ehk killukese rohkem naudingut. Ja annaks nii linnakodanikele kui ka külalistele miskit enamat tunnet sest ilusast linnast, kui vaid üks suur laadaplats ning utsitades Pärnut avastama ka väljaspool Vallikääru. Ärge saage valesti aru, Grillfest on äge üritus! Ja ennekõike linnakodanikuna olen selle üle väga õnnelik, et meil on toredaid ettevõtmisi, seejuures toidukultuuri väärtustav ja ka mõnusat meelelahutust pakkuv Hea toidu festival ning elu käib. Aga kui su südames on eriline koht mulliveinidel ning armastad selle ülimat meistriteost šampanjat ja tema häid liigikaaslasi Itaaliast, Hispaaniast ja Lõuna-Aafrikast, aga ka meie enda tootjate „sulest“, ei liigu mõtted just lageda taeva all, lõhna- ja maitsemeeled grillisuitsust vähe paksud, kogu selle ilu püstijalu ja käigu pealt nautimise suunas. Nii hakkadki mõtlema, et kas ja mis võiks olla heaks edasiarenduseks või ka täienduseks olemsolevale ja seni kogetule. Ütleb ju ka Hea toidu festivali nimi, et selle rõhk on toidul. Hea joogi festivali Pärnus aga seni polnud.

Konkreetsema kujuga mõtteid sai mõlgutama hakatud suvel 2017. Mõningaseks mõttepagasiks ka kogemused Riia ja Helsingi erinevatelt veinifestivalidelt, mida väisatud ning kus lisaks veinile ka väikest meelelahutust nauditud. Aga ka meie enda Veinifestival Tallinnas, mis tore kevadine üritus kindla katuse all, et ilmad ei heidutaks ning eksponendid end maksimaalselt tutvustada saaksid. Lisaks vahepeal kvaliteetvahuveinide maaletooja uue "ameti" lisandumine, mis pani vaatama neile festivalidele lisaks külastaja pilgule ka pisut osavõtja vaatenurga läbi, see tähendab mõttega, et millisest festivalist tahaks ise osa võtta, et oma tooteid tutvustada ja end muidu muhedalt tunda. Võttis ometigi 2 aastat mõlgutamist, et mõttest teostuseni jõuda. Ja hea oli, sest kaua tehtud, kaunikene!

Ei mäletagi enam täpselt, kuidas sündis plaan festival kokku just kolmel päeval korraldada. Küllap oli siinjuures kandvaks lähtepunktiks pakkuda toredaid elamusi läbi terve pika nädalavahetuse, aga kindel teadmine oli kohe alguses, et see kõik peab lõppema tasuta kogupereüritusega pühapäeval linna kõige ilusamas ja kesksema asukohaga pargis – Koidula nimelises. Mu meelest on Pärnu suureks väärtuseks just erinevad ilusasti hooldatud pargid, kus miskipärast siiski väga vähe rahvast liigub ja mõnusasti aega veeta tavatseb. Toon siinkohal mõtteparelleeli Brüsselis kogetuga. Meie üürikorter selles linnas asus suure ilusa, väikeste tiikide ja purskaevudega palistatud pargi veeres ning juba varakevadel hakkasid inimesed sättima end seal imporviseeritud piknikeks, lihtsalt lõunapausil kohvi ja sändvitši nautimiseks või pikemaks olemiseks pealelõunal, nädalavahetustest rääkimata. Selline mõnus sundimatu melu, ei liigset müra ega mäsu ja ei kriipsugi prügi. Tõeline pargikultuur selle parimas väljenduses. Ja küllap sealt ka idee kasutada kodulinnagi parke enam ja luua väike mõnus avatud olemine meilgi. Ja et Koidula park, siis ka Koidula luule, mõnus muusika, seda kindlasti ehedas esituses ning väikesed toidu-joogikärud, laste kilked ja purskaevus sulistamine. Uskusin oma mõtteis selle kõik olevat toredaks killukeseks suvepealinna kultuurielu edendamisest, mis hästi ka toidu- ja joogikultuuriga, mis väga tähtis kultuuri osa, eeskätt ühes edumeelses kuurortlinnas, kokku käiks. Ja nii see lõppeks ka kujunes. 

Pargi veeres asub omakorda linna vanim teadaolev veinibaar Café Grand (kirjalikud allikad selle kohta on kenasti säilinud ja pärnakad teavad sedagi, et tegemist on Pärnu vanima järjepidevalt tegutseva kohvikuga) ja nii, justkui iseeneest, hakkas asi arenema ja otsesemalt kuju võtma. Tutvustasin tärganud mõtteid 2018 aasta jaanuarikuus kohviku perenaisele Riinale (Riina Rand) ning tema võttis tuld. Panin kontseptsiooni lausa paberile, mispeale visualiseerisime, mõtlesime ja arutasime esialgu omavahel ning saime aru, et paari kuuga midagi nii suurt nagu paberile sai ära ei tee ning otsutasime, et asi vajab pikemat ettevalmistust. Lükkasime asja aastaks edasi, kuid lõime käed ning hakkasime vaikselt ettevalmistusi tegema. Tegin taotluse Patendiametile Mullfesti kui kaubamärgi registreerimiseks, et asi oleks kenasti ametlik ning me tulevased koostööpartnerid võiksid end festivali egiidi all hubaselt ja kindlalt tunda. Asutasime mittetulundusühingu Mullfest. Sepistasin peale Kunstiakadeemias läbitud brändingu loenguid ja praktilisi näpuharjutusi festivalile ka logo (mulle endale väga meeldib!) ning kiitsime selle üheskoos heaks. Pean tunnistama, et selline väike loominguline tegevus on igati mõnus ja vaimu vabastav nokitsemine, eriti, kui muud päevad täis toimekat siblimist mitte ehk nii loomingulistel radadel. Mullfesti logo tuules sündis juba hiljem ka Pärnu Veiniklubi logo ehk et võin end pidada kahe olulise tunnusmärgi emaks. Paneb taas kord tõdema, et alati tasub uusi ja huvitavaid asju uurida ja õppida. Soovitan soojalt.

Mõtlesime-kaalusime kõige enam, millisele ajale üritus rihtida. Otustasime, südant rindu võttes, et mõtleme kohe suuremalt ning proovime teha mitte vaid üht üritust anno 2019, vaid kavandame selle ikka mitmeks-setmeks aastaks. Et augustis oli tore üritus juba ees (siis me veel ei teadnud, et Augustiunetus 2019. aastal vahele jääb), juulikuu tundus aga festivalile kutsutavate partnerite mõttes kahtlane (soovivad ju veinikaupmehedki puhata), jäi valikusse juuni, kui linn alles ärkab suvele ning ka maaletoojad ja tootjad hooaja hoogu üles võtavad. Hõikasime välja idee korraldada Mullfest samal ajal Grillfestiga. Et kui juba on rahvast linnas, pakuks kohe kahte toredat võimalust korraga. Vahva sõnademäng lisaks, et tabaks ka turunduslikult hästi märki. Lükkasime siiski tagasi kutse osaleda Mullfestiga hea toidu festivali ehk Grillfesti egiidi all selle sees. Meie mõte festivalist oli vähe teine: soovisime haarata lisaks festivali põhitoimumiskohale ka teisi toredaid toidukohti ning hea mulli ja meelelahutuse pakkujad Pärnus, muuhulgas tellida kõik festivaliga seotud tooted-teenused võimalusel kohalikelt tegijatelt. Pidime festivali ajal, endal silmad imestusest suured nagu ülepanni pannkoogid, tunnistama, et sellest miski okas Grillfesti korraldajate hinge tekkis (nii meile me kurvastuseks festivali ajal mitmel korral vihjati), mida me kindlasti ei soovinud. Aga olgu juba ette öeldud, et meie sooviks on jätkata sama mõtet – kaks festivali samas linnas samal ajal, et oleks toidu- ja joogikultuuri mõnus sümbioos – ning proovime omalt poolt olla rohkem avatud koostööks, et korraldajatel tekiks juba ette mõnus üksteisemõistmine. Koostöös peitub kindlasti rohkem võimalusi mõlemale. Ja mis peamine, meie külalistele! Oleme järgmisel aastal ise julgemad ja targemad tegema ka omi ettepanekuid koostöö edendamiseks.

Vahepeal jõudsin kaasa mõtelda NOM festivali (Naised omas mullis, lühendatult NOM) sünnile Saaremaal, mis keskendus selle esimsel aastal ennekõike naistele olulistele teemadele, pakkudes töötubasid ja mõnusat kaubanduslikku meelelahutust, samuti head toitu-jooki, sh mullujooke, mitme päeva vältel. Kutsusin endaga mandrilt kaasa kaks toredat moeloojat, kes festivali külalistele oma loomingut tutvustasid ja pop-up butiiki pidasid ning astusin ise üles meelelahtusliku mullikoolitusega festivali viimase hommiku brunchil. NOM festivalist kasvas selle kõrvale peale esimest aastat välja Saaremaa Mullifestival, mida selle aasta märtsikuus taas just naistepäeva ajal koos NOM festivaliga peeti. Seega on saarlased esimesed, kes ühe vahva mullifestivali kui sellise kenasti ära tegid. Ning veel enne Mullfesti startimist teatasid hiidlased, et 2019 suvel juulikuus on nende juures toimumas VahuVeniViikend ehk "VVV". No mullikultuur on Eestimaal tõesti vahvasti arenemas ning kõik mullisõbrad saavad kas siin või seal või kõigis kohtades järgemööda vahvaid elamusi koguda. Mullfesti tiimi nimel tervitan südamest nii saarlasi kui hiidalasi ning ka kõiki neid, kel veel mujalgi vahvaid mullitavaid plaane idanemas ning soovin jõudu mullikultuuri edendamisel! 

Ja jõuamegi sujuvalt tiimini, mis kasvas varakevadel heade asjade kokkusattumise tulemusena kolmeni – meiega liitus kohalik Pärnumaa veini- ja limonaaditootja, kellega oma esimesi veinitarkusi Eesti Sommeljeede Erakoolis venitundja kursusel omandasin ning kellega elu läbi Pärnu Veiniklubi ühe ürituse taas kokku viis. Muide, samalt kursuselt on pärit ka NOM festivali ning tänase Saaremaa Mullifestivali üks korraldajatest. Nii et koolid ei ole vaid teadmiste omandamise kohad, vaid ka mõnusad mõtete vahetamise kantsid ja heade suhete taimelavad. Just meie Helen (Helen Huberg) Pärnus tegutsevast Mamm&Fruktist ehk "Suvepealinna mullivabrikust" pani aluse Mullfesti kodulehele ja festivali näoraamatu sisustamisele. Tiimis on oluline, et igaüks teeks just seda, mis temal kõige paremini välja tuleb ja ka südamelähedane on. Minu hullule ideele, mõtete hüpitamisele, eksponentidega suhtlemisele ja Riina praktilisele meelele, uskumatule töövõimele (ma ei tea, kas ta kunagi üldse väsib ka...), pisidetailidest suure pildi kohapealsele kooshoidmisele, toitukohtade ja teenuseosutajatega suhtlemisele, liikluse ümbersuunamine pikniku ajaks ja mida kõik veel, lisandus korraga ka turundslik külg ja see, oleme ausad, kukkus välja väga ilus ja lustlik ka😊

Mullfesti naerusuine tiim vasakult paremale:  Mullfesti idee ja käesoleva blogi autor, Riina Rand ja Helen Huberg Mulligaerii ekspostsiooni ees. Näod jäid naerule festivali lõpuni. Foto: Viktoria Reiman.

Kraadi võrra julgem, sest kui on tiim, tähendab, et ei ole ainult hull idee, vaid sellel on ka vähemasti potentsiaalne võimalus ellu ärgata (isegi juhul, kui autor vahepeal araks lüüa võiks, mida õnneks antud juhul ei juhtunud, aga no printsiibis, saate aru küll), asusime vahepeal küpsemaks saanud ideele „värve juurde viskama“. Sügisel sündinud Pärnu Veiniklubi, mida veame koos Café Grandi majarahvaga, egiidi all otsustasime pakkuda sissejuhatavat üritust juba päevake varem, neljapäeva õhtul, veel enne festivali ametlikku algust, ning teades, et hea mull saab tõeliselt särada vaid heas, st õiges, klaasis, kutsusime kõigile huvilistele klaasikoolitust tegema veinimaailma grand old man’i Rein Kasela, kellega elutee on viimasel ajal üldse tihedamini kokku juhatanud. Üritus õigustas end igati ning andis ka hea teadmise, et sellised töötoad võiksid olla meie festivali üheks kindlaks osaks. Olgu see siis juba kogetud klaasikoolitus (sest küll küllale selles plaanis liiga ei tee), erinevatele viinamarjadele või muudele viljadele-taimedele, millest mullijooke toodetakse, või mulliveini tootmisele kui sellisele pühendatud koolitused. Igal juhul sai idee maitseelamuste kõrval pakkuda midagi ka tarkuse edandemiseks, väga mõnusa ja julgustava tagasiside. Nii nagu ka vahvad sabraažikoolitused, mille viis läbi pärnakast sommeljee Aivar Vipper, kes muuseas võttis minult maikuus vastu juba juunior-sommeljee eksmit, ning keda assisteeris oma toredat ajaloolit saablite kogu tutvustades sõjaajaloo huviline, mu oma mees Ivari Padar. Kes soovis, sai käe ise külge panna ning oskusliku juhendamise taustal avada šampanjat nagu kunagi sõjas saavutatud võidu tähistamiseks või kaotusvalu leevendamiseks ohvitserid tegid. Üks vahva tulevane pruutki sai „käe valgeks“. Milline suurepärane mälestus Mullfestist, kas pole?!

Festivali enese otsustasime korraldada kahel päeval, pakkudes mullijooke rahvale kaemiseks ja proovimiseks ning ka koju kaasa ostmiseks võimalikult igast ilmakaarest ja eri sordist, alates mulliveest ja lihtsamatest vahuveinidest nende kuninga šampanjani. Arvestades siiski, et festivali „staap“ ehk Café Grand ei mahuta ka parema tahtmise ehk praktiliselt kogu inventari väljavedamise korral enam kui 10-12 eksponenti, kutsusime vahvaid tootjaid ja maaletoojaid üles ja tegime lõpliku valiku soovi avaldanute seast, pidades silmas, et kaetud oleks maksimaalselt lai spekter mullijooke. Ning tõdesime juba festivali ajal, mil ilmataat viskas meiega kõiki maailma nalju, alates 30-kraadisest kuumusest korralikult tuuseldava hoovihma ja sellele eelnenenud lihtsalt seisva õhuga, mis pani kiirkorras ostetud lisaventilaatorid tööle F1’ga võrreldavatel kiirustel, et laupäev on siiski kõige õigem mullipäev ning järgmisel aastal keskendume mullijookide pakkumise mõttes just sellele päevale. Nii jõuab linnarahvas kenasti kohale ega pea vabandama töölt viilimist ning ka kaugemalt tulijad ei pea pettuma, et festival pikemalt ei kesta. Üks pikk päev, kasvõi südaööni, saab olema järgmise aasta teema. Küll aga jätkame kindlasti erinevate toidukohtadega tehtud koostööd festivali toimumise ajal ja õhtutel. Sel aastal kogesime väga mõnusat šampanjaõhtusööki Hedon Spa Hotelli restoranis Raimond, mõnusat mulli- ja moepidu maailma vahvaimas puhvetis Simple Day ning imelist suvemuusikat Ammende Villa aias, mullihommikusöögid sealsamas lisaks. Aga hea toidu ja sobiva mullijoogi pakkujaid oli teisigi ning igaüks leidis linnas ringi kõndides kindlasti oma lemmiku või mitu. Järgmisel aastal on kaasalööjaid usutavasti veelgi enam ning ka reklaami festivalile hakkame tegema kohe, kui esimene väsimus kontidest välja puhatud. Ikka Pärnu ja pärnakate, suvepärnakate ning meie armsa linna külaliste heaks ning parimas koostöös ja meeleolus. Sest jah, Pärnu pärast me ju seda ennekõike teemegi!

Festivali ajal tärkas muidugi mitmeid lennukaid mõtteid. Alates terve Kuninga tänava sulgemisest festivali alaks (idee palusid meil teoks teha kohe mitmed festivali väisanud külalised ja mõtteid oleme kogunud ka tagasisidest osalejatelt) kuni festivali passiga erinevate toidukohtade külastamise kureeritud retkeni mööda linna. Milliseks kujuneb järgmine festival, peame oma nupukates peades veel pisut mõtlema-arutama. Aga väga tahaks loota, et ka järgmisel korral tuleb hea linnapea me festivali avama, et ka järgmisel korral on kaasalöövaid tootjaid ja maaletojaid rohkem kui mahub (küll me välja mõtleme, kuidas kauplemise platsi suurendada; vaat kui panemegi terve tänava kinni 😊) ning eks me vaata juba praegu rohkem ka linnavalitsuse poole, et end loodetavasti tõestanud üritusele vähe tuge juurde saada. Muidugi teeb puhtalt entusiasmist ära väga palju, aga et tiivad kannaksid, on vaja ka pisut tugevamat kandepinda ning seda saab kohalik linnavõim kindlasti mitmel erineval moel pakkuda. On ju meie deviisiks pakkuda killuke luksust igaühele kuurortlinnale paslikus võtmes. Ja seda kõigile meeltele – nii maitsele kui vaimule - alates heast joogist, lõpetades kultuurset tarbimist edendavate meistriklasside ning üritustega kogu perele, muuhulgas neile, kes ea või tervise või lihtsalt veendumuse tõttu alkohoolseid jooke üldse ei tarbi. Oluline sõna on igal me sammukesel, mida ette võtame, kultuur ning sellelt teelt ei soovi me kuidagi kalduda. Mullfestil ei ole kohta põõsa varjust kulistamisele. Küll aga kultuursele tarbimisele, mida õpitakse maast madalast ja valehäbita.

Kui mõtelda kõige suurematele või siis emotsionaalsematele hetkedele, jäävad mind ennast ilmsesti alatiseks saatma Valgre lood, mida akordionil Koidula pargis esitas Veiko Rea, kelle järgi on tehtud ka Valgre kuju istumas Pärnu Kuursaali kõrval pargis. Panin mitmelgi korral silmad lihtsalt kinni ja nautsin hetke. Aga ka loetud-kuuldud luuleread sealsamas pargis, mis tõid esile Pärnule mu meelest alati veidi olemuslikult omast estetismi. Ja kõik see melu, mida kogesin ise olles üks osalejatest festivali messialal. Rääkimata neist paljudest tunnustavatest sõnadest festivali ajal ja järel, mis annavad nii palju indu kõike korrata ja veelgi paremini teha. Ja sellest tiimitundest, kus kolm naist (!) võtavad ja teevad ära terve festivali. Ulme tegelikult!

Siiras suur tänu kõigile meie tiimi liikmetele, vabatahtlikele, erinevate teenustega panustajatele, kõigile kaasaelajatele ja -aitajatele, eksponentidele, külastajatele ja loomulikult meie peredele, kes kogu enam kui aasta väldanud konkreetsete ettevalmistuste perioodi ja kohapealse tralli koos kohati transa- ja tõstemeeskonnaks, tugi- ja abipersonaliks olemise ja kõige „Hunt Kriimsilma 9 ameti“ vältimatu valdamisega meiega võidukalt koos läbi tegid ja meile nii vajalikku tuge andsid. AITÄH! Endale jääb teha samuti üks pisike pai, sest Mullfest, mis mu rahutus peas enam kui kaks aastat tagasi alguse sai, on tehtud ja mu enese meelest kukkus välja täitsa hästi. Nii et järgmisel aastal Pärnus näeme! Ja mullitame taas südamest!