Minu pöörane 2018. "Champagne is my spirit animal"

Saada naisena 50 on mõnevõrra, et mitte öelda piisavalt, pöörane. Vanus olevat küll vaid number, ja ma põhimõtteliselt ei vaidlusta seda filosoofilis-hellitavat lähenemist vananemisele, aga fakt on see, et minimaalselt pool elu on selle numbri eluteele potsatades läbi. Enese ümber teraselt vaadates märkad sedagi, et mõned eakaaslased juba vikerkaare taha lahkunud. Paneb mõtlema. Samas ka uudistavate suurte silmadega ettepoole vaatama, sest kuigi puusad enam vanasse lemmikbikiinipaari ära ei mahu ja juustele sära andmiseks tuleb neid värviga turgutada, näib elul olevat veel mõndagi pakkuda. Ole vaid varmas märkama ja elumere lainelaksuga sinu jaoks kaldale uhutu üles korjama. Kui lisada märgilisele numbrivahetusele ning eelneva taipamisele aga kannapööre senises professioonis (mida ma tõesti ei teadnud end olevat valmis tegema ega saa tänaseni täpselt aru, et kas siis nüüd igaveseks või kuidas või mis) ning sukeldumine pea ees täiesti teistsugusesse maailma, on tegemist pöörasusega ruudus. Alustada „soliidses eas“ veel kord mitme uue õpinguga, tõmmata käima uus veiniklubi, aga ka oma mullikool, tõugata teele Eestis seni uudse kontseptiga meelelahutusüritus enam-vähem samaealistele ehk edasijõudnutele (äge sõna, onju?!), suure tõenäosusega pöörasus kuubis. Aasta kokkuvõtteid tehes tasub seda rallit siiski mõnuga meenutada. Saab olema üsna isiklik ja enesekeskne lähenemine. Aga elu ongi isiklik!

Foto: Olga Makina.

Jaanuar – vaadates tagasi näoraamatu postitustele, mis olid suureks abiks kõige aasta jooksul kogetu ja läbitehtu mäletamisel, nägin esimesena lustakat mulliteemalist sissekannet: kolm klaasi šampanjat iga päev aitab eemale hoida nii dementsuse kui ka Alzheimeri. Siinkohal on mul ilmselgelt arenguruumi (koguste mõttes, pean silmas), aga asume meenutama, eks siis näis, kas koguseid tuleb suurendada või kuidas 😊. Puhanuna jalad kõrbeliivas pisut nii eelnevast aastast, mis jättis hinge mõne väikse haava ja ka terava õppetunni (sest elu ei ole alati meelakkumine ning mõõnaperioode tuleb lisaks ookeanile ette nii maailmamajanduses kui ka omaenda väikeses maailmas), kui ka õpingutest Eesti Sommeljeede Erakoolis ning saanuna Veinitundja ehk pisut justkui miski asjatundja diplomi veinimaailmas, pääses mus valla kirg mõningatel neist teemadest, mida hiljuti uuritud, ka kirjutada. Nii sündiski mu päris oma blogi ehk seesama Mulligaleristi blogiraamat. Uurisin seda blobipidamise värki lähemalt, tegin enesele lihtsa algelise platvormi ning panin sellele kirja ja avaldasin mõned arglikud lood oma kirest, vahuveinidest, ning eelkõige selle kuningast šampanjast. Lisasin ajaloolist tausta, mis mind lausa hullupööra huvitab ning asusin lisaks intervjueerima huvitavaid persoone meil ja mujal, kes mullimaailmaga seotud. Tänaseks on jutud kolinud pisut hiljem loodud ettevõtte kodulehele ning kõik vanad ja uued lood leitavad ka aadressilt: https://champchamber.com/blogi/ Piinlikkustundega tuleb tõdeda, et blogilugude kirjapanekuks on viimasel ajal aega ennast jäänud liiga väheseks, aga see-eest on kirjas esimesed peatükid raamatust „Minu Champagne“, mis ilmselge jätk senisele kirjutamislustile ja ka väga lahkele tagasisidele senistelt blogilugude lugejatelt. Kas ja millal selline raamat või virutaalkogumik (ma tõesti ei tea veel, millises vormis see maailmale kaeda tuua) ilmavalgust näeb, saab ehk järgmist aastat kokku võttes tunnistada. Aga sinnani on vähemasti 12 kuud ning kollase maasea aasta – mida iganes see siis ka ei tähendaks. Usutavasti üksnes head.

Veebruar - alustasin õpinguid EKA õhtustel kursustel laskmaks end pühendada brändingu teemadesse. Ma ei oska ei joonistada ega maalida, aga seda ei olnudki neil kursustel vaja. Rääkisime kahe kuu vältel hoopis brändi loomise põhimõtetest ning tegime läbi erinevaid praktilisi töid. Boonusena sai selgeks, et täiesti kombeka ja igast kandist kena logo tegemine oma jõududega iseoma mistahes ettevõtmisele, olgu tegemist kas toodete või teenustega, on põhimõtteiselt poole tunni töö ning julgus ka ennast kui (persooni)brändi endendada, mh tänu Tallinna Ülikooli avatud kursustele, kasvas. Miski minus ei reetnud siis veel loobumist juhtimisteaduste doktoriõpingutest. Püüdsin ja rassisin, põhimõtteliselt terve jaanuari ja veebruari, kuni ... märtsis sai selgeks, et sellel, et su CV’s on esikohal doktorikraad, ei ole vähemasti tänases Eestis erilist väärtust: 13 000st töökuulutusest, mis aktiivselt üleval, vaid ühes nõutakse doktorikraadi – selle tõdemuseni jõudis üks valdkonda süviti uurinud kolleeg (mitte mina ise, paraku), samas "vitsad oma turjal" sähvisid ka valusasti. Ärgu loetagu sellest siiski miskit pettumust. Teadmised, mida soovisin omandada, on olemas; diplom ei tee kedagi iseenesest targemaks, küll ehk osavamaks akadeemilise kirjutamise vallas, kuid viimane ei olnud mulle tegelikult omane ja ka mitte oluline ning ilmselgelt mõistis seda leigust ka kujuteldav akadeemikute jumal, kes mu vaimus lõppeks hülgas. Sõbrakuusse jääb ent palju paeluvamate kirjutistena mitu vestet blogiraamatus, mille eest hiljem sügisel kaks toredat diplomit mu hinge igavesti paitama jääb. Veebruari jääb ka tutvus Wine and Food Association Vene filiaali presidendiga, kellega tegin ühe eriti ägeda intervjuu ning kelle julgustusel asusin venimaailma veelgi innukamalt uurima. Sain aru, et kirjutamisel on palju enam lusti sees, kui see ei toimu ranges raamis, vaid oma vabas vaimuvirguses.

Märts – kevadkuud alustasin Taani filosoofi Soren Kierkegaardi mõttega: „Naiseks olemine on nii kummaline, nii segadusttekitav ja nii keeruline, et sellega tulevad toime üksnes naised“. Katsu siis elada ja olla, kui oled naine! Aga lõbus on ju ka😊. Veinifoorumil Pärnus sain aru, et nii nagu ei ole mingit mõtet püüda olla võimalikult laia profiiliga jurist, ei ole mõistlik soovida olla „kõikide teaduste doktor“ veinimaailmas. Minu valik – vahuveinid - ning soov nendest põhjalikumad teadmised omandada, sai kuidagi eriti selged jooned. Samas käisin tööintervjuudel ning kandideerisin korraga kolmele töökohale, kalender paks kohtumistest, intervjuudest, testidest... Esimesest kahest kohast, millest ühe puhul süda tõeliselt kaasa tuksus, jäin otse viimases lõpus ilma, kolmandast, mida otsesõnu pakuti, loobusin ise, sest kui süda vajalikku tukset ei tee, pole asjal mõtet. Aasta lõpus selgus, et lisaks oli vaist kui kompass õigel ajal teed näitamas ning olen otsusega seda enam rahul. Kuigi märtsis, sündmuste keerises, tundsin ärevust ning teatavat peataolekut, mida ei hakkagi salgama. Töö on eestlase jaoks ikka tõesõna õnne allikas, igakuisest stabiilsest sissetulekust rääkimata. Kui oled juba pool aastat tegelenud kõige paremas mõttes ajude välja- ja ümberlülitamise ning jõu kogumisega edasisteks sammudeks, läheb teadamata tuleviku ees kõhus hõredaks ja hea tunne see ei ole. Tegin, andes juristina kord ka enesele hea nõu, läbi ka teekonna Töötukassa kundeks saamisest. Võiksin sellest rääkida nii õpetlikke, kahjuks aga ka piinlikke lugusid. Viimased jätan siiski enese teada ning ohkan vaid, et töötukassast töökassaks saamiseni läheb meil umbes miljon aastat. Aga päeva lõpuks on inimese tee ja õnn arusaadavalt tema enese teha ning tugevad saavad igast kogemusest lihtsalt veelgi tugevamaks ning mõningane puhkus enne uusi väljakutseid on mitte soovituslik, vaid selle peaks perearstid igale pikalt tööl olnule (minu tööraamatus pärineb esimene sissekanne aastast 1986) lausa retseptiga välja kirjutama. Mõttest „Happiness is not a destination. Its a way of life“ sai justkui mantra, mida tablettide asemel vaimus manustama asusin. 

Aprill – teada tuntud ka kui naljakuu, mis minu jaoks ootamatult vägagi tõsiseks pöördus. Alustasin oma sissekandeid näoraamatus mõttega: „Elu on selline kunst, kus joonistatakse ilma kustukummita“. Võtnud kokku õpingud EKA’s ning premeerides end suurejoonelise Grand Champagne Helsinki šampanjamessi külastusega, sain lisaks paljudele maitstud ja üles tähendatud nestetele isiklikult tuttavaks Dom Perignon’i tollase veinimeistri Richard Geoffroy’ga. Tema sõnad „Some people tend to say champagne is wine, I’d say champagne is champagne!“ (hüüumärgi lisan siinkohal ise, kuid see oli Richardi öeldus rasvasena tunda), panid asjad mu sees kuidagi eriliselt keerlema. Mitu telefonikõnet Champagne Drappier ekspordidirektoriga, kellele minust oli sõna saadetud, kuid keda ennast mäletasin 2016. aasta visiidilt samasse majja üsna ähmaselt, samas maja kui sellist väga hästi!, panid alguse mu seni tõsiseimale suunamuutusele ärilises ehk professionaalses plaanis. Täiesti ulmeline ja ebareaalselt julge samm sellise diletandi jaoks veinimaailmas nagu mina. Mingi, ilmselt „kui nüüd ei tee, siis jäädki seda elu lõpuni kahetsema“, samas sellesama „kustukummi“ mõtte ajel, sai löödud käed ning sündis Champagne Drappier uus tulemine Eestis. Muuhulgas sündis samal ajal ka oma ettevõte ChampChamber, mille nimetalgute võitjaks osutus mu poja pruut. Püha püss, ma ei teadnud siis ei transpordist, logistikast, laondusest ega alkoholi maaletoomisega kaasnevast ikka mitte tuhkagi. Õnneks oskan küsida ja lugeda! Teate küll, juristid lausa toituvad dokumentidest 😊Ja ma lugesin ja uurisin. Oi, kui virgeks see mu vaimu tegi! Kõigi unetute ööde, tohutu närveerimise ja kahtluste kiuste. Võtsin samas tagasi oma kandidatuuri mulle olulise organisatsiooni valitavalt presidendi kohalt, sest avalikkusele ei ole alkoholiäriga tegelemine mitte sama mõistetav kui näiteks puuklotside treimine või sulepatjade tootmine (jumala pärast, neis viimastes ei ole midagi halba; lihtsalt püüdsin end kujundlikult väljendada). Aga märkasite väikest sappi, jah? 27nda aprilli kuupäeva mu kalendris märgib sissekanne: „It’s ok if you fall down and lose your spark. Just make sure that when you get back up, you rise as the whole damn fire.“

Mai – kohe esimesel selle kuu päeval sündis väike ime ning minust sai „kirjuvanaema“ ehk mitte päris- küll aga poolvanaema ühele vahvale poisiklutile. Milline rõõm, milline elevus! Ma ei kujuta ette, või siis vastupidi, kujutan nüüd üsna hästi, mis saab päeval, kui minust saab päris „paberitega“ vanaema. Kohe järgmisel päeval jõudis aga mu esimene "lapsuke" šampanjamaailmas selle esimese lastiga, hulljulged 960 pudelit, Eestisse ning juba ülejärgmisel õhtul astusid mu „tibud“ uhkesti üles imelises Taali Mõisas andmaks kammertooni nooblile moešõule. Seda üritust eelnevalt kavandades ei teadnud ma siiralt, et tellimiseks ei lähe tehasest vaid loetud pudelid, mis varasemalt välja valitud, vaid minust saabki vahepeal sama, mulle nii tohutult meeldiva šampanjamaja ametlik esindaja ja maaletooja. Vastuvõtt oli hea. Samas sain üsna kiiresti ebameeldivalt üllatunuks alkoholimaailma kodumaistest pöördreeglitest (ise mõtlesin selle sõna välja, et markeerida teatavat reeglite eiramist ja äraspidist ärieetikat). Juristile omaselt asusin oma õigusi kaitsma. Sest kord on kord ja reeglid reeglid, lisaks au ja väärikus. Võitlus, tuleb mu suureks üllatuseks tunnistada, kestab. „With many things coming in style, I can’t wait till loyalty and morals become a trend again“, saan üksnes tõdeda. Ent, esimesed kunded, kellele julgesin oma uues äris läheneda, olid toodetest postiivselt üllatunud ning see tegi loomulikult rõõmsaks. Maikuu parima osana sai 2017. aastal loodud Mulligalerii egiidi all teoks esimene „omakootud“ reis Champagnesse ning tohutu heameelega kogesin, milline rõõm on pakkuda rõõmu ka teistele endasarnastele mullihulludele. Ja millise hingamise andis see terveks ülejäänud aastaks! Igast külastatud majast sündis omaette blogilugu ning neid üle lugedes meenuvad magusad mälestused tänagi. Mai lõpus põrutasime mehega kahekesi Champagnesse, et anda tallegi aimu hullusest, mis mind nii tugevasti oma kütkeisse haaranud oli. Äraütlemata õige tegu.

Juuni – jaanipäeva tegime plastivabaks (aitäh, kallis mees, et sellise üleskutse nii me enda perele kui ka laiemalt tegid!) ning kirjutasin loo mullide suremisest plastpokaalide seintel ning utsitasin kõiki kasutama korralikke klaase. Vaatasin üle ka oma pokaalivarud ning leidsin eriti toredaid vintage versioone Tallinna ja Pärnu kirbukatest (need on tihti väga põnevad aardelaekad, tasub külastada!). Ja siis see tuli – 50. Põmaki! Siiski, ilma suurema peota, sest kõik oli kuidagi täiesti teistsuguseks pööranud ja polnud justkui päris seda suure süldilaua ja live-bändi tunnet. Juubeli hommikul meenutasin, kuidas valmistusin 30'ks. Olin teinud aasta varem nimekirja 10st asjast oma elus, mida pidin olema saavutanud või proovinud. Kõik oli sünnipäevaks tehtud. Justkui miski oivik. Enne 50't ma sellist nimekirja tegema ei hakanud. Parimad daamid mu elus aitasid mu sünnipäeva mõnusasti mööda saata. Kõigile selle kammerliku kohtumise osalistele jäi sündmust lisaks maitstud väga erilistele mullidele meenutama kohal olnud kunstniku mõnusa käega visandatud portree-akvarell. Tunne jusktui tõelises Mulligaleriis. Vahetult peale sünnipäeva põrutasime mehega uuesti Champagne’sse ning osalesime ühe mu teise lemmikmaja kutsel nende privaatsel aiapeol. Sel korral oli mu kalli kaasa „vunts“ juba õige muigel ning tundus, et ta tunneb end Prantsumaa kõige põhjapoolsemas veinipiirkonnas nagu kala vees. Pealegi, oli tal ju „maailma parim privaatgiid“ kogu reisi vältel käepärast võtta😊 Juuni tõi aga ka kõne toonaselt ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministrilt küsimusega, kas ma ei tahaks panustada EAS’i nõukogu töösse. Olin ivake kohmetu, kuid sõnad „strateegia“ ja „kommunikatsioon“ panid mu kõrvad, kes ma seda kõnet vastu võttes korraks mõnusasti soojas Pärnu rannaliivas pikutasin, liikuma, mu kergelt uinunud juristi- ja ka juhinärvi tuksatama ning nõnda ka mu üsna kiirelt jah-sõna ütlema. Pluss: „Its never too late to learn! (more and more, minu lisandus)“.

Juuli – töine kuu tegelemaks tekkinud toredate erakundedega ning katsed leida uusi kliente restodes ja vinoteekides. Ei ole lihtne, kui alustad nii valgelt lehelt nagu mina. Koos kiiksuga, et SEDA šampanjat ei tohi leida poe alumistelt riiulitelt või kusagilt laopõrandalt. Aga ju oli mu sellises „virgin“-olekus ka miski omamoodi võlu, et mind just sellise suhtumise pinnalt kuulda võeti ning ühel hetkel tabasin end sellelt, et olin teinud juba järgmise tellimuse ning valmistamas ette kolmandat. Kuidagi nii see läks. Drappier rändas Tallinnast ka Pärnusse ja Haapsallu, Saaremaale ja Võrru. Ning arusaamine, mida Eesti kunde soovib, hakkas tasahilju miskeid piirjooni võtma. ChampChamber vajas hädasti oma kodulehte ning kaks kuud väldanud tohutu töö hakkas ennast lõpuks ka ses plaanis ära tasuma. Ei ole võimalik kirjeldada tunnet, kui oled ise loodud logost ning oma peas šikist kodulehe kavandist, siiski spetsialistide abiga (kuigi neid mitte kordagi nägemata, sest kõik käib, appi-appi, tänapäeval nii virtuaalselt - me kogu suhtlus mitme kuu vältel toimus üksnes e-kirjade ja telefoni teel; ma ei suuda seda siiani uskuda!), suutnud voolida midagi, mis enam-vähem ka selline välja näeb nagu vaimusilmas mõeldud. Kuigi alati saab paremini ning arenguruumi on ka sellel lehel. See on loomulik. Samas tuli ka teadmine, et one-lady-band on üks kuratlikult raske ettevõtlusvorm. Korraks tabas ka vaimne rammestus, mis õnneks kauni suve harjal kenasti ja õnnelikult ületatud sai. Küllap lasub "süü" šampanjal 😊

August – sellesse kuusse jääb mu aus kirjutis teemal „Kuidas ma julgesin“. Seda sisekaemust oli mul enesel kõige enam vaja. Kirjutamine on kindlasti üks teraapia vorme ning koos väikese intelligentse mulliga julgen siiralt soovitada kõigile, kes vähegi sulge jaksavad hoida. Nagu dr Mulli soovitus või nii. Augustisse jääb aga ka aasta 2018 KÕIGE ILUSAM mälestus – meie päris oma kodumaja Pärnus. Kui hakkaksin seda teemat laiendama, läheks kirjaruumi virtuaalsete poognate viisi. Nii oluline on see mulle. Südameasi. Nagu tõelisele "kodukana" tähtkujus sündinule kohane. Aga las see siinkohal jääb. Legendaarsel Augustiunetusel Pärnus tegime Café Grandi majašampanjaks kujunenud Champagne Drappieri suurema tutvustuse ning sabreerisime koos külalistega uhkelt avamisele minevaid pudeleid.  Seda prantsuse saabliga, mis mu kallis mees Belgiast antiigiturult leidis ning mulle toredaks üllatuskingiks tõi (näete siis, kuidas ühest huvist saab hobi kahele). Ühtlasi unistasime koos väikese tiimiga 2019. aasta suvesse planeeritavast Mullfestist juba suurema suu ja avalama meelega. Olgu öeldud, et festival tuleb ning kuupäevadki Pärnu kultuurikalendris sees: 7.-9. juuni 2019. Ja Mullfesti logo oma osavate näppudega tehtud. Õppimisest oli päriselt kasu!

September – eelmise lõigu viimast lauset eneses teljena kandes panin end taas kirja õpingutele Eesti Sommljeede Erakoolis. Sel korral aste kõrgemal ehk juunior-sommeljee kursusel. Kohe esimestest loengutest oli selge, et mingit tilu-lilu enam ei ole ega tule ning tööd tuleb teha kõvasti, et kursusel vastu pidada ja see ka kevadel lõpetada. Selles, kas inimene peab end nõndamoodi piitsutama, ei ole ma päris lõpuni kindel, kuid kuidas sa ikka oma valitud teel mõistlikult ja ka väärikalt püsid, kui end pidevalt arendada ei püüa? Septembri algusesse jääb taaskordne reis Champagnesse, millele suundusin koos Eesti ühe tunnustatuima fotograafi ja kahe teise vahva naisega. Me neljaliikmeline „bänd“ tuuritas Prantsusmaa nooblimas maakonnas ringi suurima lustiga ning loomulikult saime ka pillavkauneid kaadreid. Mõnusast äraolemisest ning parimatest mullidest rääkimata! Aga mitte ainult – see oli viinamarjade korjamise aeg! Ja ma läksin põllule. SEE oli ulme! Ning sidemed oma majaga kasvasid veelgi. Astusime ettevõttega ka Prantsuse Kaubanduskoja liikmeks Eestis ning sättisime samme saabuvaks sügiseks. Ning kuu lõpus alustas Mulligalerii Mullikool, mis tähendab seda, et kord kuus käime agarate mullisõprade seltskonnas erakordselt toredate juhendajate käe all virtuaalselt läbi kogu mullimaailma – alustades vahuveinide valmistamise meetoditest ja erisustest liigume läbi Itaalia, Hispaania, Sakasmaa, Austria, vana hea Inglismaa, Luxembourgi ja Lõuna- Aafrika ning nn uute veinimaade otse loomulikult Prantsusmaale ning lõpetame „kursused“ mitte eksamite ja diplomi, küll aga tublide teadmistega, mis, ma loodan, rikastavad kõigi kursantide meeli. Paituseks seni tehtu eest lippasime sõbrannaga korraks Nice’i ning lasime end hellitada Lõuna-Prantsumaa maagilistel roosadel veinidel, hõrkudel roogadel ning Cannes’il, Monacol ja Antibes’il. Viimasesse jätsin killukese südant, mis tähendab vaid üht - tuleb tagasi minna. 

Oktoober – vanarahva kalendris nimetatud ka kui viinakuu. Saatsin Kalev Kesküla nimelise veinikirjutiste konkursi võistlustulle oma kolm blogilugu. Ning taas Champagne’sse. Sedakorda TV3’ga, et teha pikem lugu šampanjatootmise ajaloost, kultuurist, traditsioonidest ning ka „minu majast“. Ma ei tea, miks ja kuidas ma selliste avantüüridega kaasa lähen, aga ju see tuleb ühelt poolt uudishimust, teisalt kindlusest, et 50selt ei ole tegelikut enam midagi peljata. Ning et vanaemad võivad kõike! 😊 Saime kirsina tordil linti Drapperi maja 3 põlvkonna veinimestrite – vanaisa, isa ja poja – intervjuud ning tegevjuhi pika pai mu enese aadressil, kes ei olnud kiitusega kitsi. No ma ju ei oska teha midagi kireta ja prantslastele see ilmselt meeldib. Samal ajal sai mu samamoodi südamega veetav Mulligalerii kaubamärgitunnistuse MULLFEST omanikuks ning teadmine, et sellenimeline üritus juba uue suve hakul Pärnus toimuma saab, võttis unistustest ja senisest mõttes visandamisest veelgi selgemad piirjooned. Ja siis tehti teatavaks Kalev Kesküla nimelise konkursi laureaadid ning mulle anti üle nii publikupreemia (!) kui ka eripreemia kõigi konkrusil osalnud kolme töö eest kokku. Et olevat tunnustamist väärt kui teistsugune lähenemine veinikultuurile ja sellest kirjutamisele. See tegi hingele ikka päris pika sooja pai. Ja tõi ka uusi ägedaid tutvusi, millest ilmselt omakorda nii lugusd kui ka seiklusi sünnib.

November – talvekuu, külmakuu, kosjakuu, hingekuu ... „There comes a time in every womans life when the only thing that helps is a glass of champagne“ (Bette Davis). See tsitaat mu näoraamatu kandes tõi muretsevaid küsimusi, et kas ma olen ennast nüüd lõhki töötanud ja kurb? Ei olnud, tõmbasin mõttes korraks küll hinge, aga punusin ja pusisin edasi. Külmakuu tõi suvepealinna Pärnu Veiniklubi asutamise ja selle esimese koosviibimise Café Grandis, kus juba eelmise vabariigi ajal linna esimest veinibaari peeti ning kus uue ja vaba riigi ajal ka samanimeline veiniklubi koos käis. Saanud uut hoogu ja jõudu, vedasime selle maja hineeelu eest aastaid hoolitsenud pererahvaga uue klubi käima ning tähistasime seda toredust loomulikult Champagne Drappieri maitstes, aga ka Ida- Tallinna Neuroloogiakeskuse juhataja, kes muide samuti ühe toreda eriauhinnaga veinikonkursil pärjatud sai, loengut veini tervistavast mõjust kuulates. Klubi üheks eesmärgiks ongi lisaks toredale ajaveetmisele ja mõnusale suhtlemisele alati ka killuke uusi tarkusi omandada. Ja justkui sellest oleks vähe – kuu lõpus startis Eestis esmakordselt „tantsupidu edasijõudnutele“, mis algab kl 7 õhtul ning kestab selles formaadis 11ni. Peakirjaks Friday 7 ehk F7. Ka mõõdukas vanusepiir on seltskonnale seatud – 40+, et edasijõudnud leiaksid just neile sobiva keskkonna argimured kord kuus kuu viimasel reedel endast maha raputada ning kellelegi ennast tõestamata korralikult lõbutseda. Mujal maailmas üsna populaarne After-Work sari jõudis sellega Eestisse ning koos miljon-triljon super naistega (maani kummardus, Riina, Piia, Piret!) ning Hollywoodi rahvaga panime aga pöördeid juurde.

Detsember – toss kergekujuliselt väljas, samas hoogu maha võtta ei kannata. Mullikooli teine koolitus tehtud, kolmas jaanuarikuine ootamas tõelise tulevärgiga nii degusteeritavate mullide kui ka lektoriga, sedakorda otse Inglismaalt, Michelini tärnidega pärjatud restoranist. Korraldamist oi kui palju. Veiniklubigi teine üritus tehtud, kolmas ootamas jaanuaris ja „välja müüdud“. Teine F7, check! Pärnu Postimehes ilmus pikem lugu mu unistustest ja nende teokstegemise teedest. Suur Postimees intervjueeris aastalõpu Arteri tarbeks Mulligaleristi (nii ma end Mulligalerii kontekstis ise nimetan ja see nimi tundub teistelegi tore) mullieelistuste kohta. Kusjuures loo „peaesinejaks“ oli tänaseks maailmakuulus šampanjakriitik ning Soome esimene Master of Wine Essi Avellan. Nimetasin ära šampanja, millega kavatsesime saata ära aasta 2018 – loomulikult oma maja Grande Sendree 2008 ning ka selle, millega uut aastat tervitada – Dom Perignon Vintage 2008, mis, nagu head mullisõbrad teavad, ilmus maailma ette hiljem kui 2009’ aasta väljalase, sest vajas veinimiestri sõnul pikemat arengut. Maakodu käis Võrumaal mu mehe talu- ja hingekohas lugu tegemas, mistarbeks sai ka jõulukuu esimene kuusk tuppa toodud. Kokku sai neid sel aastal 3 – Võrumaal, Pärnus ja pealinnas. Kõige selle tuiskamise vahel tekkis endalgi küsimus, et kuidas jõuan? Aga patareid aitab teinekord täita kõige lihtsam – võtad oma kolm kassi sülle (ja nad mahuvad kõik, kui ikka väga tahavad), silid neid, vaatad armsa inimese rahulikesse vesihallidesse silmadesse ning saad aru, et elu on otsast ääreni elamist väärt. Mõtled kõikidele sõpradele, kes on jaganud su pöörast aastat ning heldid veelgi. Aasta eel-eelviimase päeva hommikul avastasin kohvitassi kiigates, et selle põhja oli tekkinud südamekujuline sõõr. Lasin ennustaja eneses valla ja ennustasin nii: ARMASTUS on ja jääb!

Lõpetan oma pöörase 2018. aasta kokkuvõtted ehk loo Mulligaleristi elust anno 2018 tõdemusega, et CHAMPAGNE IS MY SPIRIT ANIMAL. OBVIOUSLY., ning soovin head uut aastat kõigile. Jah, täitsa sirge seljaga ka peale kolme kuninga päeva, sest mullidest ju puudust pole 😊 Aga mis peamine, JULGET UNISTAMIST JA OMA UNISTUSTE SAMA JULGET TÄITMIST, olgu 50selt või veelgi vanemana. The age is just a number, you know!