MINU CHAMPAGNE. SUVI 2021

 

PROLOOG

„Pakin end mõttes Champagne poole. Olen 18.-27.06. Üksi. Viskan end põldudel viinapuude vahele pikali ja vahin pilvi. Mitte midagi asjalikku ei tee,“ kirjutasin sõbrale näoraamatu sõnumisse juba enam kui kuu aega tagasi. See visiitabielu on mind kohutavalt ära tüüdanud. Jah, just, õigesti lugesite. Olen korduvalt öelnud ja ütlen veel: see ei ole mingi kerge flirt, see on armastus. Võiks tänaseks isegi öelda, et abielu. Ainult et kohtume me mu armastuse, Champagne’ga, väga harva. Ikka selle vastiku viiruse pärast, mis maailma vahepeal igatpidi hulluks ajas. Lisaks armastusele on mul hädasti vaja puhkust. Kallis mees, anna mulle andeks, aga ma tean, et mõistad. Maailma kõigist inimestest oled just sina minu südame valitseja, aga selles südames on oma kindlas sopis ka mu arm Champagne.

Puhata võib mitut moodi. Valge liivarannaga ookeani äärde kevadel, kui hädasti oleks olnud vaja orgaanilise D-vitamiini varusid täiendada, veel ei saanud. Hetkel väga isegi ei taha, sest suvi on Eestimaal kohal, süda ja igatsus tuksuvad Prantsusmaa poole. Puhata on aga ilmtingimata vaja. Ennekõike iseendast ja oma mõtetest ja üha uusi tuure peas tegevatest ideedest. Ma tõesti kardan mõnikord hommikul tõusta ja hambaid pesema minna, sest just hambaid hoolikalt ja metoodiliselt harjates tulevad peale need kõige pöörasemad ideed. Mine tea, miks see nii on, aga nii on olnud kohe terve elu, selline spetisaalne meditatiivne paar minutit hommikul, mis kesklõunaks võivad üles võtta hoopis isevärki tuurid. Ent hammaste harjamiselt vähe maisemate mõtete juurde tagasi tulles sain ühel õnnistaval hetkel selgelt aru, et sügisel oma uute ja juba ka kogenud šampanjasõprade gruppidega mineku eel pean lihtsalt tegema ühe privaatse visiidi mu armastatud teise koju Prantsusmaale. Ja seda kohe, kui teine vaktsiinisüst tehtud ja kohaselt kosutud ning kõik tööd-tegemised enne jaanipäeva kas tehtud või vähemasti järje peale sätitud. Sest miskit suuremat sorti üle jaanitule hüppaja ei ole ma kunagi olnud ning sellest pühade-eelsest ja ka järgsest melust ei ole ma kunagi päriselt vaimustunud olnud. Ja siis veel sünnipäev otse peale jaane. Justkui pühade järellainetus ja mitte päris oma päev. Nii et ... vutt, vutt, vutt ja minema!

Üksi puhkusele minekus ei ole minu jaoks midagi eriskummalist või vaevarikast. Tean teisigi, kes nii teevad ja seda väga heal ja lausa praktilisel põhjusel – ei pea kohe mitte kellegagi arvestama, võid käia toast-tuppa paljajalu ja palja pepuga, pardon my French, kui soovid. Ei ole vaja leppida kokku ühiseid söömaaegu ega muud. Oled lihtsalt iseendaga, omas rütmis ja enda „kerges kastmes“ ning kõik laabub. Kui üksiolemisest villand saab, võib alati uurida, mis läheduses teoksil või kas keegi tuttavatest samas piirkonnas, et teha üks drink või külastada koos mõnd vaatamisväärsust. Lisaks kõik ette kokku lepitud kohtumised, lõunad, aperitiivid ja õhtusöögid. Aga just sellises taktis ja rütmis nagu endale kõige paremini sobib, et olla ja jääda oma puhkuseaja peremeheks. Ja hetkel me räägime puhkusest.

Milline teekond sel korral valida? Tegelikult on kõik teed Champagnes head valikud.

Kümme päeva on täpselt paras aeg, otsustasin. Ja asusin uurima lennuvõimalusi. Finnair ja Lufthansa on jätkuvalt kõige tublimad turisti aega kalliks pidava lennuplaaniga lennuettevõtted ning mulle kohe meeldib „lennata sisse“ kas reede või pühapäeva varahommikul, võtta lennujaamas rendiauto, mille olen juba eelnevalt reserveerinud ning pooleteise, hiljemalt kahe tunni pärast, olla piirkonna keskuses Reimsis. Aeg Prantsumaal on sel moel juba sissesõidupäeval terve pika päeva minu oma ja see mulle meeldib. Kotid kiirelt sedakorda Airbnb kaudu leitud kõige vajalikuga varustatud elamisse Reimsi südalinnas ning siis katedraali poole plagama. Jah, see on omamoodi riutaal – esimesel päeval kohe oma armsa naeratava ingli juurde, tiir mõnusalt jahedas katedraalis, väike suveniir (igal kord lausa kohustuslik) kiriku suveniiripoest ja siis juba klaasike või paar kosutavat šampanjat katedraali vahetus läheduses asuvates kohvikutes. Õnneks on see kõik nüüd taas võimalik! Ja loodan leida eest ikka vanad head tuttavad näod, kes kõigele sellele, mis vahepeal toimunud, kenasti vastu pidanud on.

Selliste mõnusate mõtete soojas lummas lasin end hellitada kohe pikemalt. Pakkima asusin sel korral eriti varakult ja hoolikalt, sest kohane pagas (Finnairis lubatud muide 23kg, lisaks käispagas 8kg) ligi kaheks nädalaks, millesse mahuvad ka mõned ametlikud kohtumised, õhtune ooperikülastus ja dringid terrassil, on tegelikkuses siiski paras väljakutse. Eriti pidades silmas, et midagi toredat tahaks ju ka tagasi tulles kaasa haarata. Samas, aeg ja kogemused on näidanud, et nädal aega Champagne’s on täiesti tehtav käsipagasiga, tuleb lihtsalt olla pakkimise maailmameister nagu mu kohta heatahtlikult ütleb kallis kaasa. Kümme päeva on seega tehtav suurema kohvriga päris kindlasti. Väike mõttekoht on sel korral õhtu ooperis, kuhu armsa Bruno Paillardi perekonna poolt oma sünnipäeva eelõhtul palutud olen. Aga seegi on tehtav. Lisanduv suvekleit mahub kohe kindlasti väiksema koguse ilutarvete arvel kohvrisse - Champagne asub ju lõppude lõpuks Prantsumaal, kogu ilutööstuse kodumaal ning ainuüksi kohalikud apteegid näevad välja nagu ilukaubamajad. Ja veel millised! Just Champagne’s õppisin kasutama ja hindama sügavniisutavaid kangasmakse, mille toimel hommikul peeglist ikka mõnus reibas ladvaõun vastu vaatab, olgu eelmine õhtu veninud pikaks kui tahes. Ja apteeke on piirkonnas ka selliseid, mis töötavad ööpäevaringselt. Üks neist otse Reimsi kuulsal restoranide alleel. Osta oma niisutav mask ja vitamiinid kasvõi hilisõhtul peale viimaseid drinke. Mugav!

No ja maskid ise. Hiigla hea meel oli sõbrannast, kes mulle vahetult enne reisi terve suure paki roosasid ühekordseid kaitsemaske tõi, sest need on siiski veel ühiskondlikes asutustes kohustuslikud. Eesti on selles mõttes ikka väga liberaalne ühiskond. Nii nagu piirangud veidigi maas, ka maskid langesid. Aga tegelikult ei ole mul mitte midagi selle vastu, et end kerge maskiga siseruumides võõral maal liikudes kaitsta. Ja kui juba mask, siis ühel naisel peaks ikka midagi toredamat näo ette panna olema, kui tavalised igavad sinised või mitmekihilised hingamist tohutult keeruliseks tegevad kangasmaskid, arvas mu hea sõbranna ning lisaks on Prantsumaal juunikuus suvi mis suvi. Niisiis, roosad maksid seekord ja happy faces garanteeritud.

Ka on mõistlik võtta kaasa kahed vahetusjalatsid, mitte rohkem, kuigi naisena võiks kiusatus olla igal päeval ilmuda seltskonda uue kleidi ja kingapaariga. Eesmärgipärasel Champagne maakonna külastamisel, millesse kuulub ka küllalt jahedate ja niiskete šampanjakeldrite väisamine, heal juhul ka põldudel kerge tatsamine, ei ole kontsadel mingit mõtet. Samas, jalgadel olemist on piisavalt palju ning mõnusad jalanõud on väga olulised. Kui lennukile minna kenade vabaajajalatsitega, võib südamerahus kaasa pakkida paari-kaks kergemaid kingi, mis juba vähe sisse käidud, et neid vahetades anda jalgadele puhkust. Muide, Prantsusmaal on väga head kingapoed ning tagasilennuks valmistumisel võib juhtuda, et vähemasti üks lisandunud kingapaar käsipagasis kaasa tuleb, sest mujale enam ei mahu. Olen nii mõnelgi korral vaikselt itsitanud nähes reisiseltsiliste käekottidest välja turritavaid uusi kinganinasid ja mõelnud, et jah, kingade vastu üks naine ikka ei saa. Šampanja vastu muidugi ka mitte, aga see on nagunii selgemast selge.

Üks, mis šampanjasõbral, eriti üksi reisival turistil, juba kodust kaasa haarata on mõistlik, on korralik šampnajapudeli sulgur ehk stopper, millest võib olla head abi, kui üksi reisil olles ja ringi liikudes tervet pudelit šampanjat korraga ära juura ei jaksa. Stopper kotis saab selle kenasti asetada ka restoranis tellitud šampanjapudelile, et see hotelli kaasa haarata. Kuigi restoranis või kohvikus soovitan pigem proovida mitut erinevat šampanjat ning tellida neid klaasiga. Nii saab igast lõunast ja õhtusöögist lisaks gurmeenaudingule ka mõnus-hariv ettevõtmine. Stopper on aga hea ka vinoteegist või supermarketi jaheletist kaasa haaratud šampanjapudelist sõõmukese rüüpamise järgselt selle sulgemiseks. Prantsusmaal tolereeritakse autojuhtidel kuni 0,5 promilli, kuid targem on tõhusama degusteerimise juurde asuda peala rauast kaaslase kindlal käel parklasse sättimist.

Kerge vihmamantel on samuti must to have then in Champagne. Tegemist on siiski Prantsusmaa kõige kehvema, loe: pilvise, sajuse, tuulise ja eriti muutliku ilmaga piirkonnaga, kus hommikune päike vaheldub kiiresti ja ootamatult vihamasabinaga ja vastupidi. Õnneks on see riideese igal eestlasel üsna loomuomaselt seljas juba siit lennukile minnes, nii ei pea selle pakkimisega liialt veava nägema. Ja sall! Üks mõnus pehme ja kerge, suuremõttmeliselt laiali laotatav sall, mida saab ümber kaela siduda või õlgadele võtta. Samuti hea juba reisile minnes kaela panna, sest lennuki konditsioneerid on terve kurgu ja häälepaelte suurimad vaenlased. Varahommikusele reisile suundumisel täidab mõnus pehme sall lennukis kerge uinaku võtmisel ka asenduspadja rolli.

Ja muidgui päkeseprillid! Muide, väga hea abimees ka pikeleveninud õhtu kergeks varjamiseks, kui silmapadjad ja eelnevalt pikalt reklaamitud niisutav-pinguldav mask õhtul siiski ununesid. Täna on suured prilliraamid väga moes ning üks selline prillipaar, mille klaasid mitte liiga tumedad, sellised silmi mitte ära peitvad, on eriti tark investeering. Neid ei ole ilmtingimata vaja ninalt võtta ka siis, kui kellegagi juttu puhud, sest kui teine inimene näeb su silmi, et tunne ta end ebamugavalt ka siis, kui sul päikeseprillid ninal. Muul juhul oleks tegemist lausalise ebaviisakusega. Aga šikid, läbipaistvad, samas kergelt katvad päikeseprillid, on hea plaan.

Ja no muidugi suur ehk generaalplaan. Jah, see on vajalik samuti läbi mõelda. Kuigi puhkusele, mis peaks tähendama ennekõike pikki jalutuskäike, laisku hommikuid ja sundimatuid uinakuid, spontaansust lõunasöök korraldada hilisõhtul või hommikusöök lõuna ajal, ei ole liiga suure koguse välkideedega piirkonnas siiski midagi tarka peale hakata. Sest kui soovite külastada mõnd meeles mõlkunud šampanjamaja, mis ei ole laiemale publikule avatud just seitse päeva nädalas (on neidki), tasuks eeltöö juba kodus ära teha ning vastavad kokkulepped ette ära sõlmida. Ka siis, kui olete piirkonda väisamas mitmendat korda ja tunnete end otsapidi nagu kala vees. Prantslane hindab väga oma aega ning ei oota teid ilmtingimata seda tema eest planeerima. Sestap, kohtumised leppige enne kokku, aga jätke endale aega ka väljasõitudeks, mis ei sõltu ei ajast ega ilmast. Päikeseprillid ninale, autole hääled sisse ja minek - see on vägagi nauditav tegevus! Eriti piirkonnas, kus mistahes külakeses peatust tehes on tunne justkui oleksite sattunud muinasjuttu. Tuleb vaid silmad hoolega lahti hoida ja mitte karta avastada, suhelda, veel kord suhelda, küsida ja olla lihtsalt hetkes. Ainuüksi sellest kõigest unistades hakkab hea.

Niisiis, reisiplaanid tehtud, vaktsiinipass välja prinditud (igaks juhuks, sest telefon, uskuge siinkohal vanemaid ja koenumaid reisiselle, võib tühjaks saada täpselt "õigel hektel"), asjad suures pildis pakitud, kiired tööasjasd veel viimasel 24'l tunnil ja peagi juba lennukis! Iga päev sellest kümnest päevast tuleb uus ja huvitav ning igal päeval toon oma armsate lugejateni uued uudised ja tähelepanekud ja kindlasti ka kaunid fotod. Üks pilt ülteb teadagi rohkem kui tuhat sõna. Aga luban, et sõnadega ka kokku ei hoia.😊